Württembergi kuningriik

  Pikemalt artiklis Württembergi ajalugu

 

Kunagises Saksa-Rooma riigi hertsogkonnas võttis hertsog Friedrich II 1. jaanuaril 1806 tiitliks kuningas Friedrich I, tühistas põhiseaduse ning ühendas vana ja uue Württembergi. Järgnevalt võttis ta kiriku vara kuningriigi kontrolli alla, mille piirid olid "mediatisatsiooni" protsessiga ka suuresti laienenud.

Aastal 1806 ühines Friedrich Reini Liiduga ja sai veel territooriume 160 000 asukaga. Hiljem tuli Schönbrunni lepinguga oktoobris 1809 veel umbes 110 000 inimest tema võimu alla. Tasuks nende teenete eest ühines Friedrich Prantsuse keisri Napoleon I-ga tema kampaaniates Preisimaa, Austria ja Venemaa vastu. Tema 16 000 alamast, kes marssisid Moskva peale, tuli tagasi vaid mõnisada. Pärast Leipzigi lahingut oktoobris 1813 jättis kuningas Friedrich Prantsuse keisri maha, ja lepinguga Metternichiga Fuldas novembris 1813 kaitses ta oma kuningatiitlit ja varem omandatud territooriume, samas tema väed marssisid koos liitlastega Prantsusmaale. Aastal 1815 ühines kuningas Saksa Liiduga, kuid Viini kongress ei teinud tema piiride osas muudatusi. Samal aastal pani ta rahvaesindajate ette uue põhiseaduse raamistiku, kuid need lükkasid selle tagasi ja järgnenud rahutuste keskel suri Friedrich 30. oktoobril 1816.

 

Friedrichile järgnes tema poeg Wilhelm I (valitses 1816–1864), kes pärast suurt arutelu kehtestas septembris 1819 uue põhiseaduse. See põhiseadus koos järgnevate muudatustega jäi jõusse aastani 1918. Soov suurematest poliitilistest vabadustest ei tuhmunud 1819. aasta põhiseadusega täielikult ja pärast 1830. aastat toimusid mõned ajutised rahutused.

Saabus rahuaeg ja kuningriigi olukord, selle haridus, põllumajandus, kaubandus ja majandus paranesid. Nii avalikus kui ka erasektoris aitas Wilhelmi kokkuhoidlikkus parandada riigi purustatud rahandust. Württembergi kaasamine Saksa tolliliitu ja raudteede ehitamine edendasid kaubandust.

1848. aasta revolutsiooniline liikumine ei jätnud Württembergi puutumata, kuigi riigis ei leidnud aset vägivalda. Wilhelm pidi ametist vabastama Johannes Schlayeri (1792–1860) ja teised ministrid ning kutsuma võimule palju vabamate mõtetega mehe, ühendatud Saksamaa pooldaja. Wilhelm kuulutas välja demokraatliku põhiseaduse, kuid kohe kui liikumine vaibus, vabastas ta liberaalsed ministrid ametist ja oktoobris 1849 tuli Schlayer koos oma kaaslastega tagasi võimule. Sekkudes populaarse valimisõigusega õnnestus kuningal ja tema ministritel aastal 1851 kokku panna truualamlik Maapäev, et kaotada aastast 1848 pärit õigused. Sel viisil taastasid võimud 1819. aasta põhiseaduse ja võim läks bürokraatide kätte. Konkordaat paavstiga osutus peaaegu viimaseks toiminguks Wilhelmi pikal valitsemisajal, kuid maapäev loobus lepingust.

 

Juulis 1864 järgnes Karl I (1823–1891, valitses 1864–1891) oma isale Wilhelmile kuningana ja seisis peaaegu kohe silmitsi märkimisväärsete raskustega. Võitluses Austria ja Preisimaa vahel ülemvõimu eest Saksamaal oli Wilhelm järjekindlalt Austria poolel ja uus kuningas jätkas seda poliitikat. Aastal 1866 haaras Württemberg relvad Austria poolel Austria-Preisi sõjas, kuid kolm nädalat pärast Königgratzi lahingut (3. juuli 1866) said liitlased Tauberbischofsheimis lõplikult lüüa ja riik langes Preisimaa armu alla. Preislased okupeerisid Württembergi põhjaosa ja pidasid augustis 1866 rahuläbirääkimisi; Württemberg maksis hüvitist 8 000 000 kuldnat ning sõlmis vallutajaga salajase ründe- ja kaitselepingu. Württemberg oli osaline Peterburi deklaratsioonis.

Võitluse lõpetamine Preisimaa vastu võimaldas demokraatliku kihutustöö uuendamist Württembergis, kuid see ei saavutanud märgatavaid tulemusi, kui aastal 1870 puhkes suur sõda Prantsusmaa ja Preisimaa vahel. Kuigi Württemberg jätkas antagonismi Preisimaa suhtes, jagas kuningriik rahvuslikku entusiasmi, mis pühkis üle Saksamaa, ning selle väed võtsid austusväärselt osa Wörthi lahingust ja sõja teistest operatsioonidest. Aastal 1871 sai Württemberg uue Saksa keisririigi liikmeks, kuid säilitas kontrolli oma postiameti, telegraafi ja raudteede üle. Riigil olid ka mõned erihüved maksude ja armee suhtes. Järgmised 10 aastat toetas Württemberg entusiastlikult uut korda. Paljud tähtsad reformid, eriti rahanduse vallas, viidi ellu, kuid ettepanek ühendada raudteesüsteem ülejäänud Saksamaaga nurjus. Pärast maksukärpeid aastal 1889 kaaluti muudatusi põhiseaduses. Karl soovis tugevdada konservatiivset elementi kodades, kuid 1874., 1876. ja 1879. aasta seadused mõjutasid vähe.

6. oktoobril 1891 suri kuningas Karl äkitselt; tema järglaseks sai tema vennapoeg Wilhelm II (1848–1921, valitses 1891–1918), kes jätkas Karli poliitikat.

Põhiseaduse arutelu jätkus ja 1895. aasta meeldejäävad valimised tõid tagasi võimsa demokraatide partei. Wilhelmil ei olnud poegi, ega olnud ka tema ainsal protestandist sugulasel hertsog Nikolausel (1833–1903); järelikult pidi võim minema perekonna katoliiklikule harule, tekitades raskusi kiriku ja riigi suhetes. Nii oli 1910. aastast troonipärijaks hertsog Albrecht (sündis aastal 1865) Altshauseni perekonnast.

Vanem katoliiklik liin, Urach, oli tõrjutud aastal 1800 sõlmitud morganaatilise abielu tõttu. Protestantliku morganaatilise liini koosseisus oli Tecki printsess Mary, kes abiellus Ühendkuningriigi George V-ga.

Aastatel 1900–1910 keskendus Württembergi poliitiline ajalugu põhiseaduslike ja haridusküsimuste ümber. Põhiseadus vaadati üle aastal 1906 ja haridussüsteemi parandusi tehti aastal 1909. Aastal 1904 ühendati Württembergi raudteesüsteem ülejäänud Saksamaa raudteega.

Pärast Esimest maailmasõda loobus kuningas Wilhelm 30. novembril 1918 troonist. Kuningriik asendati Württembergi Vaba Rahvariigiga. Pärast Teist maailmasõda jagati Württemberg Ühendriikide ja Prantsuse okupatsioonitsoonide vahel ja sai kahe uue osariigi: Württemberg-Badeni ja Württemberg-Hohenzollerni osaks. Pärast Saksa Föderatiivse Vabariigi moodustamist aastal 1949 ühendati need kaks riiki aastal 1952 Badeniga Saksamaa liidumaa Baden-Württembergi moodustamiseks.

Konstitutsioonilise monarhiana toimis Württembergi kuningriik osana Saksa keisririigist, nelja häälega tollases Liidunõukogus (Bundesrat) ja seitsmeteistkümnega Riigipäeval (Reichstag). Põhiseadus põhines 1819. aasta seadusel, mida muudeti aastatel 1868, 1874 ja 1906. Pärilikku krooni anti edasi lihtsa tiitliga "Württembergi kuningas". Kuningas sai aastatasu 103 227 naelsterlingit.

Kuningriigis toimis kahekojaline parlament. Ülemkoda (Standesherren) koosnes:

• täiskasvanud veresugulastest vürstidest
• aadliperekondade peadest, krahvist (Graf) alates
• piirkondade esindajatest (Standesherrschafien), kes valdasid hääli vanal Saksa keiserlikul riigipäeval või kohalikel maapäevadel
• kuninga nimetatud liikmetest (mitte rohkem kui 6)
• 8 liikmest rüütlite hulgast
• 6 kiriklikust aukandjast
• Tübingeni ülikooli esindajast
• Stuttgardi tehnikaülikooli esindajast
• 2 äri ja tööstuse esindajast
• 2 põllumajanduse esindajast
• 1 käsitööliste esindajast.

Alamkoda ehk saadikutekoda (Abgeordnetenhaus) koosnes 92 liikmest:

• 63 haldusjaotuste (Oberamtsbezirke) esindajast
• 6 Stuttgardi esindajast, valitud proportsionaalselt
• 6 esindajast peamistest provintsilinnadest
• 17 liikmest kahest valimispiirkonnast (Landeswahlkreise), valitud proportsionaalselt

Kuningas nimetas ülemkoja presidendi; pärast 1874. aastat valis alamkoda omale esimehe. Mõlema koja liikmed pidid olema vähemalt 25-aastased.

Württembergi saadikutel oli kuueaastane ametiaeg; kõik vähemalt 25-aastased meessoost kodanikud valdasid hääleõigust.

Kõrgeim täitevvõim kuulus riigiministeeriumile (Staatsministerium), kuhu kuulus kuus ministrit: justiits-, välis- (kuninglik majapidamine, raudteed, post ja telegraaf), sise-, religiooni- ja haridus-, sõja- ja rahandusminister.

Kuningriigis oli ka riiginõukogu, mis koosnes ministritest ja mõnest nimetatud nõunikust (wirkliche Staatsräte), kes nõustasid valitsejat. Erilise ülemkohtu (Staatsgerichtshof, toimis põhiseaduse valvurina) kohtunikud said ametisse osaliselt valimise kaudu kodades ja osaliselt kuninga poolt nimetatuna. Mõlemal kojal oli õigus avaldada umbusaldust ministritele.

Kuningriik koosnes neljast valitsusringkonnast (Kreise), mis jagunesid 64 alajaotuseks (Oberamtsbezirke), mida juhtis pealik (Oberamtmann), keda aitas kohalik nõukogu (Amtsversammlung). Valitsus juhtis kõiki nelja ringkonda.

Võim kirikute üle kuulus kuningale. Nii kaua, kui ta kuulus protestantlikku kirikusse, oli kuningas selle vaimulike õiguste eestkostja. Protestantlikku kirikut kontrolliti (religiooni- ja haridusministri alluvuses) konsistooriumi ja sinodi poolt. Konsistoorium koosnes presidendist, 9 nõunikust ja 6 prelaadist kuuest peamisest linnast. Sinod koosnes esinduskogust, milles olid nii ilmalikud kui ka vaimulikud liikmed.

Katoliku kirik kuningriigis allus Rottenburgi piiskopile Freiburgi peapiiskopkonnas. Poliitiliselt kuuletus see katoliku nõukogule, mille nimetas valitsus.

Riigi poolt nimetatud nõukogu (Oberkirchenbehörde) reguleeris Württembergi judaiste pärast aastat 1828.

Kuningriik nõudis üldist kirjaoskust (lugemine ja kirjutamine) alates 10. eluaastast. Kõrghariduse andmine toimus Tübingeni ülikoolis, Stuttgardi tehnikaülikoolis, Stuttgardi veterinaariakolledžis, Stuttgardi ärikolledžis ja Hohenheimi põllumajanduskolledžis. Gümnaasiumid ja teised koolid asusid suuremates linnades, samas oli igas omavalitsuses põhikool. Palju koole oli naistele. Württembergis oli ka viinamarjakasvatuse kool.

  Pikemalt artiklis Württembergi armee

Sõjalise kokkuleppe tingimuste kohaselt 25. novembrist 1870 moodustasid Württembergi väed Saksa keiserliku armee XIII (Württembergi kuninglik) armeekorpuse.

Aastani 1873 kasutas kuningriik ja mõned naaberriigid valuutana kuldnat. Aastast 1857 võeti selle kõrval käibele Vereinsthaler ja aastast 1873 asendati mõlemad kuldmargaga.

Riigi tulud aastatel 1909–1910 olid ligikaudu 4 840 520 naela, peaaegu tasakaalus kuludega. Umbes kolmandik tuludest tuli raudteest, metsast ja kaevandustest; umbes 1 400 000 naela otsestest maksudest; ja ülejäänud kaudsetest maksudest, postiteenusest ja mujalt.

Aastal 1909 moodustas riigivõlg 29 285 335 naela, millest rohkem kui 27 000 000 naela tuli raudtee ehitusest.

Kuludest läks üle 900 000 naela religioonile ja haridusele ning üle 1 200 000 naela läks intressimakseteks ja võlgade tagasimaksmiseks. Kuningriik toetas 660 000 naelaga Saksa keisririigi riigikassat.

Rahvastiku statistika endise Württembergi kuningriigi neljale ringkonnale (Kreise) aastatel 1900 ja 1905 on toodud allpool.

Asustustihedus koondus Neckari orgu Esslingenist põhja poole.

Rahvastiku keskmine aastane kasv aastatel 1900–1905 oli 1,22%. 8,5% sündidest toimus väljaspool sbielu.

Religiooni järgi oli 1905. aasta paiku ligikaudu 69% rahvastikust protestandid, 30% katoliiklased ja ligikaudu 0,5% judaistid. Protestandid olid ülekaalus Neckari, katoliiklased Doonau ringkonnas.

Inimesed loodepiirkonnas olid alemanni, kirdes frangi ning keskel ja lõunas švaabi päritolu.

Aastal 1910 töötas 506 061 isikut põllumajanduses, 432 114 tööstuses ning 100 109 kaubanduses ja äris.

Suuremad linnad olid Stuttgart (koos Cannstattiga), Ulm, Heilbronn, Esslingen, Reutlingen, Ludwigsburg, Göppingen, Schwäbisch Gmünd, Tübingen, Tuttlingen ja Ravensburg.

  Pikemalt artiklis Württemberg (veinipiirkond)

Württembergi kuningriik oli sisuliselt põllumajanduslik riik ja selle 19 513 km² 44,9% oli põllumaa ja aiad, 1,1% viinamäed, 17,9% heina- ja karjamaad ning 30,8% mets.

See valdas rikkalikke heinamaid, viljapõlde, viljapuuaedu, aiandeid ja viinamägesid. Peamised põllumajandustooted olid kaer, speltanisu, rukis, nisu, oder ja humal, herned ja oad, mais, puuviljad (peamiselt kirsid ja õunad), peet ja tubakas, samuti aia- ja piimatooted. Kariloomad olid veised, lambad, sead ja hobused.

Württembergil on pikk punaste veinide tootmise ajalugu, kasvatatakse mõnevõrra erinevaid sorte, kui teistes Saksa veinipiirkondades. Tänapäeval kannab Württembergi piirkond kvaliteetveini nimetust (Anbaugebiet), eraldi Badeni veinipiirkonnast. Viinamarjakasvatuse all oli 2006. aastal 11522 ha, Württemberg oli Saksamaa suuruselt neljas veinipiirkond. Veinitegemise kooperatiivid annavad peaaegu 75% piirkonna toodangust. Württembergi veinipiirkond asub Neckari ja selle mitme lisajõe, nagu Rems, Enz, Kocher ja Jagst, orus.

Württembergi kuningriigis avastatud peamised tööstusliku tähtsusega mineraalid olid sool ja raud. Soolatööstus kerkis esile 19. sajandi alguses. Rauatööstus, teisest küljest, oli iidne, kuigi söe puudumine aeglustas selle arengut. Teised mineraalid olid graniit, lubjakivi, soorauamaak ja šamott.

Tekstiilitööstus hõlmas lina, villa ja puuvilla vabrikuid, eriti Esslingenis ja Göppingenis, ning paberivabrikuid, eriti Ravensburgis, Heilbronnis ja teistes paikades Alam-Švaabimaal.

Töötlev tööstus, mida toetas valitsus, arenes 19. sajandi lõpuaastail kiiresti, märkimisväärselt metallitöötlemine, eriti harud, kus nõuti oskustööd. Erilist tähelepanu pöörati raua- ja terasetoodetele, veduritele (mille head mainet Esslingen nautis), masinatele, autodele, jalgratastele, käsirelvadele (Mauseri vabrik Oberndorf am Neckaris), teaduslikele ja kunstiriistadele, klaveritele (Stuttgardis), orelitele ja teistele muusikariistadele, fotograafiaseadmetele, kelladele (Schwarzwaldis), elektriaparaatidele ning kuld- ja hõbetoodetele.

Tegutsesid ulatuslikud keemiaettevõtted, pottsepatöökojad, tisleritöökojad, suhkruvabrikud, pruulikojad ja piiritusetehased. Hüdroenergia ja bensiin kompenseerisid laialdaselt kivisöe puudumist ning vedelat süsihapet toodeti maagaasiallikatest Neckari lisajõe Eyachi juures.

Kuningriigi peamised eksportkaubad olid veised, teravili, puit, klaverid, sool, õli, nahk, puuvill ja lina, õlu, vein ja piiritus. Kaubandus keskendus Stuttgarti, Ulmi, Heilbronni ja Friedrichshafenisse. Stuttgart, niinimetatud Edela-Saksamaa Leipzig, hooples ulatusliku raamatukaubandusega. Kuningriigis oli loomingulisi leiutajaid; esimene autotootja Gottlieb Daimler asutas aastal 1900 oma äri Daimler Motoren Gesellschaft ja selle järeltulijal Mercedes-Benzil olid tehaseid ka Stuttgardi lähistel. Friedrichshafenis Bodeni järve ääres ehitas krahv Ferdinand von Zeppelin aastast 1897 kuni oma surmani aastal 1917 õhulaevu.

  Pikemalt artiklis Württembergi raudtee ajalugu

Aastal 1907 oli Württembergi kuningriigis 2000 km raudteid, millest kõik, välja arvatud 256 km, kuulusid riigile. Laevatatavad veeteed olid Neckar, Schussen, Bodeni järv ja Doonau Ulmist allavoolu. Kuningriigis olid üsna head maanteed, neist vanim roomlaste ehitatud. Württemberg, nagu Baieri, säilitas kontrolli oma posti- ja telegraafiteenistuse üle pärast uue Saksa keisririigi asutamist aastal 1871.

• 1806–1816 Friedrich I
• 1816–1864 Wilhelm I
• 1864–1891 Karl
• 1891–1918 Wilhelm II

• Württemberg
• Württembergi kuningas
• Württembergi hertsogkond
• Württembergi kuurvürstkond

• [1]