[go: up one dir, main page]

 See artikkel on üldmõistest; väljaannete kohta vaata Vabadus (ajaleht, 1906) ja Vabadus (ajaleht, 1917); kolhoosi kohta vaata Vabadus (kolhoos).

"Priius" suunab siia. Segakoori kohta vaata artiklit Priius (koor).

Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.

Vabaduse mõiste seostub liikumisega (liikumisvabadus). Füüsilises maailmas saab asi liikuda vabalt, kuni puuduvad piirangud ja jõud, mis takistavad selle liikumist või mis suunavad seda. Inimeste puhul tähendab see õigust valida vabalt töö- ja elukohta ja elukaaslast, soetada õiglase hinnaga vajalikke kaupu ja teenuseid ning müüa oma töö vilju seal, kus nende eest pakutakse parimat hinda.

Vaimuilmas seostub vabadus minateadvuse sünni ja isiksusliku arenguga, mis ilmneb eneseteostuse käigus. See väljendub mõtte-, sõna-, tegevus- ja tahtevabaduses ning ilmneb inimeste käitumismudeli muutumises. Eneseteostuse vajadus ilmneb vaid sellisel inimesel, kes on omandanud MINA-teadvuse, julgeb väljendada oma tahet ja riskida reaalses maailmas oma teadmiste proovilepanekuga, olles seejuures valmis kandma ka sellest tulenevaid tagajärgi.

Vabadus John Locke järgi

muuda
 
John Locke portree.

John Locke (1632–1704) käsitles vabadust kui igamehe õigust (Teine traktaat valitsemisest). Tema õpetus vabadusest mahub nelja lausesse:

  • Igaühel on õigus teha seda, mida ta tahab.
  • Igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus.
  • Kellelgi ei ole õigust võtta ära või ümber jagada teise inimese vara.
  • Keegi ei pea abistama teisi kui see kahjustab tema enese toimetulekut.[1]

Vabaduse kontseptsioon

muuda

Vabadust liigitatakse negatiivseks ja positiivseks, vastav eristus omistatakse tavaliselt Isaiah Berlinile.

Negatiivne vabadus

muuda

Negatiivne vabadus (ingl. Liberty) on määratletud läbi kõigi või mõnede teatud piirangute negatsiooni, st vabastust teatud piirangutest või kohustustest. See on vabadus kitsas mõttes ning ei määratle mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus millestki, seevastu positiivne vabadus on vabadus millekski, st sisuliselt on tegemist õigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda.

Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne.

 
Negatiivse vabaduse sümboli – Liberty kuju New Yorgis.

Näiteks inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st on negatiivne määratlus. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud Thomas Hobbes, John Locke ja David Hume.

Negatiivse vabaduse piirjuhuks võib pidada anarhiat, kui selle sisuks on igasuguste piirangute puudumine, normaalsel juhul on aga negatiivne vabadus siiski määratletud mõnede kindlate piirangute puudumisega.

Positiivne vabadus

muuda

Positiivne vabaduse (ingl. Freedom) näideteks võiks olla vabadus valida elukohta, vabadus avaldada avalikult arvamust, vabadus uskuda oma veendumustesse, vabadus loometegevuseks ja elu eesmärkide määramiseks vms.

Kui määratleda positiivset vabadust kõige üldisemal tasemel, siis hõlmab see ala, kus inimene on autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks ihad ja tunded, mille suhtes inimene kunagi päris vaba pole. Ka on piiravate jõududena nähtud sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Selline vabaduse mõistmine oli üldlevinud antiigis ning selle teoreetiline käsitlus ulatub tagasi vähemalt Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad Immanuel Kant, Jean-Jacques Rousseau, Baruch Spinoza ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.

Totaalne vabadus

muuda

Totaalne vabadus tähendab, et igal inimesel on täielik vabadus teha mida ta tahab, eeldusel et ta ei kahjusta sellega teist inimest aga tema vabadust ennast teostada. Ideaalis tähendab see, et konsensust s.t et vaba arutelu käigus nõustuvad kõik protsessis osalejad langetatud otsusega. Olemuslikult tähendab see patsifistlikku anarhiat (s.t bürokraatliku organisatsiooni – riigi olemasolu vajaduse eitamist), kuid tegelikkuses on inimesed on läbematud ja vastaspool õhutab provokatsioonidega vägivalda.

Anarhistliku teooria kohaselt peaks anarhistlik revolutsioon või evolutsioon elimineerima riigi ja vabastama inimesed sotsiaalsest rõhumisest; ning inimeste elutingimused, mis seni nende üle valitsesid võõra, stiihilise jõuna, lähevad inimeste endi kontrolli alla. Toimub hüpe paratamatusest vabadusse. Anarhia annab inimestele võimaluse objektiivseid loodusseadusi oma praktilises tegevuses teadlikult kasutada, ühiskonna arenemist sihikindlalt suunata, luua kõik vajalikud ainelised ja vaimsed eeldused kogu ühiskonna ja iga üksikisiku igakülgseks arenemiseks, s. o. tõelise vabaduse saavutamiseks.

„Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.“

Mihhail Bakunin, "Revolutsiooni katekismus", 1865

Vabadus ja paratamatus

muuda

Vabadus ja paratamatus on tavaarusaamas teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt tahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimese eetika alus.

Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Engels jt on defineerinud vabadust kui "tunnetatud paratamatust".

Ajaloo algul, kui ei olnud veel ühe inimese seaduslikku võimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (riigile), kes nende üle valitsevad. Hierarhiaks jagunenud riiklikus ühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna ja valitsevad tema üle.

Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks on orjus ja vangipõli.

„Vabadus on tunnetatud paratamatus.“

Baruch Spinoza (1632–1677)

„Vabadus on tunnetatud paratamatus. See uskumus on argimõtlemises tõene ja arusaadav kui reaalelu fakt, et kodanikul on näiteks «vabadus» alluda politsei korraldustele.“

Hillar Padu, "Viljandile alternatiivne ilmavaade", 2004

Vabaduse käsitlused

muuda

Vabadus psühholoogias

muuda

George Alexander Kelly (1905–1967) püstitas küsimuse inimese vabadusest ja leidis, et inimese käitumine pole kunagi täielikult determineeritud, kuivõrd talle jääb vabadus sündmusi oma suva järgi tõlgendada. Samas on igaühe käitumine juba kas või tema eelnevate kogemuste ja nende alusel tekkivate hoiakute ning ootuste tõttu siiski ka determineeritud. Kelly jõudis järeldusele, et determinism ja vabadus on lahutamatud, kuivõrd see, mis määrab neist ühe, tagab samas vabanemise teisest.

Burrhus Frederic Skinner (1904–1990) leidis, et vabadus ei ole mitte voli ise otsustada ja valida, vaid võime kontrollida oma käitumist. Seda määratlust võib soovi korral mõista lausa Camus' vaimus. (Vanglaski võib inimene tunda end sisemiselt vabana.)[2]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Locke, John (2007). Teine traktaat valitsemisest. Tallinn. ISBN 978-9985-9505-7-9.
  2. Kidron, Anti (2019). Isiksus ja iseloom. Tallinn: Mondo. ISBN 978-9949-9999-5-8.

Kirjandus

muuda