Kirikuslaavi keel

Kirikuslaavi keel ehk vanaslaavi keel on slaavi keel, mis on tänapäeval kasutusel vaid liturgilise keelena Bulgaaria Õigeusu Kirikus, Serbia Õigeusu Kirikus, Vene Õigeusu Kirikus, aga ka Russiini Katoliku Kirikus, Horvaatia kreekakatoliku kirikus ja Tšehhi kreekakatoliku kirikus (uniaadi kirikutes). Valahhia ja Moldova õigeusu kirikutes tarvitati seda 17. sajandi lõpuni.

Kirikuslaavi keel on lähedane bulgaaria ja makedoonia keelele. Ajalooliselt pärineb see vanakirikuslaavi keelest, milles kohendati hääldust ja ortograafiat ning asendati mõned vanad ja haruldased sõnad igapäevastega (näiteks vanaidaslaavi keelest). Kirikuslaavi keelest on mälestisi varases kirillitsas ja glagoolitsas. Glagoolitsa on praeguseks käibelt kadunud, ehkki algusest peale kasutati kõrvuti mõlemat kirja.

Esimene kirikuslaavi keeles trükitud raamat oli Horvaatia "Missale Romanum Glagolitice" 1483. aastast, mis oli Horvaatia glagoolitsas. Sellele järgnesid viis kirillitsas liturgikaraamatut, mis trükiti 1491. aastal Krakówis.