Tuuleveski

Sõna veski on mugandus sõnast vesikivi ja tähistanud algselt vee jõul jahvekivisid käitavat seadet. Kuna tuule jõul töötavad veskid võeti kasutusele hiljem, siis lisati juba mugandunud sõnale veski eesliide tuule-.^[1]

Mitmesuguste ülesannete täitmiseks kasutatavate veskite jaoks on samal põhimõttel tuletatud vastavaid nimetusi. Jahuveskit kasutati teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskit vee jõkke või veehoidlasse pumpamiseks, õliveskit seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskit paberi valmistamiseks, saeveskit puidu saagimiseks.^[2]

 

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa alal pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuulde pööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.^[viide?]

Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad Hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis kogu Eestis.^[viide?]

Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega Hollandi tüüpi tuulikuid.^[viide?]

•  
  Andruse talu tuulik Koguva külas Muhu saarel
•  
  Lagunev Vaikna tuuleveski Laukna külas Raplamaal
•  
  Tuulik Anglas
•  
  Pukktuulik Mihkli Talumuuseumis Saaremaal
•  
  Tuuleveski Jõhvi lähedal
•  
  Valtu mõisa Puraviku tuuleveski
•  
  Angla tuulikud Saaremaal
•  
  Tuuleveskit on kujutatud endise Mäksa valla vapil

• Tiivik
• Tuuleenergia

• "Vanad Eesti pukktuulikud". Koostanud V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, Valgus 1971, 48 lk
• Karl Tihase. "Eesti talurahvaarhitektuur". Tallinn, Kunst 1974, 380 lk