Tämber

Keskajal tähendas prantsuskeelne sõna timbre ja ingliskeelne tymbre kella, kuljuste, timbrelli või trummi kõla. Prantsuse keelde jõudis sõna keskaja kreekakeelse sõna timbanon kaudu, mis oli variant vanakreeka sõnast τύμπανον (túmpanon – 'trumm').

Füüsik Hermann von Helmholtz demonstreeris 1862. aastal, et muusikalist heli on võimalik analüüsida mõne põhilise füüsikalise printsiibi kaudu. Ta näitas, et tooni kvaliteet sõltub osahelide intensiivsusest, järjekorrast ja arvust. Ta tõestas, et muusikaline heli koosneb põhihelist ja sellest kõrgemal kaasa võnkuvatest ülemhelidest.^[1]

Tämbri mõistet kasutatakse elektroakustikas ja helitehnikas (audioelektroonikas) et kirjeldada sageduskarakteristiku kõrvalekallet ideaalselt ühtlasest (konstantsest ehk lineaarsest horisontaalsest joonest). Tehnilised vahendid tämbri muutmiseks on tämbriregulaatorid või ekvalaiserid.

Tämber ilmus heliloojate kõrgendatud tähelepanu alla 20. sajandi alguses, alates Debussy impressionistlikust helimaalingust. Edasine areng vaid suurendas selle parameetri olulisust. Näiteks Stravinski kasutas "Kevadpühitsuses" (1913) orkestratsiooni, mis toob esile igale instrumendile iseloomuliku kõla, n-ö tämbridramaturgia ^[2]. Samal aastal avaldas itaalia futurist Luigi Russolo manifesti müramuusikast, kus ta kutsub üles vallutama mürahelide lõputut variatiivsust, sest muusikalised helid on tämbri poolest liiga piiratud ^[3]. Selle realiseeris ta enda ehitatud mürainstrumentide kaudu. Ka Edgar Varèse vajas uusi muusikainstrumente, mis avaksid "täiesti uue ootamatute helide maailma"^[4]. 1917. aastal etendus tema ballett "Parade", mille muusika sisaldas isegi kirjutusmasinate, laevavilede, sireenide ja revolvrite helisid.

Huvi tämbri vastu avaldus eelnevale lisaks ka täiesti uute muusikainstrumentide loomises (nt teremin, Ondes Martenot, Hammondi orel), tehnoloogiate eksperimentaalses kasutamises (nt Moholy-Nagy ja Hindemithi grammofonieksperimendid), uutes instrumentaalsetes võtetes (nt Cowelli "Aeolian Harp" nõuab pianistilt klaverikeelte harjamist ning Cage'i prepared piano tehnikas asetatakse klaverikeelte vahele objekte, mis muudavad selle kõla). Magnetofoni kasutuselevõtmine 1935. aastal muutis edasist muusikat põhjalikult. Muusika salvestamise kõrval hakati lindistama kõikvõimalikke muusikaväliseid helisid. Konkreetses muusikas (1948) võeti süstemaatiliselt kasutusele "leitud helid", muusikavälised kõlad, mis said kompositsiooni heliliseks toormaterjaliks. Seda suunda arendas stuudio Groupe de Recherches Musicales Prantsusmaal.

Vastukaaluks rajati Saksamaal konkureeriv stuudio Westdeutscher Rundfunk, kus leitud kõlade asemel keskenduti elektroonilise heli sünteesile. Siin hakati vormima juba heli ennast. Iga järgnev tehnoloogiline areng toob kaasa laiendatud võimalused uute kõlade leidmiseks, salvestamiseks, töötlemiseks. Uued elektroonilised instrumendid ja tehnilised vahendid tõid kaasa muusikastiilide harunemise kõigisse suundadesse. Tämber sai eriti suure tähelepanu osaks levimuusikas. Sellest sai võtmemõiste, mille abil bände ja stiile üksteisest eristada. Sound osutus identiteeti määravaks elemendiks. Sajandi teise poole olulisimaks murranguks osutus arvutite kasutuselevõtt muusika loomisel ja töötlemisel: tekkis võimalus väiksemategi osakeste muusikaliseks kujundamiseks. Spektraalses muusikas ja microsound-sünteesis komponeeritakse juba tämbrit ennast.