Veganlus

Donald Watson lõi termini "vegan" 1944. aastal, kui ta asutas Suurbritannias veganiseltsi. Algul tähendas ta seda "piimatoodeteta taimetoitlasena", ^[2] ja 1945. aasta maiks hoidusid veganid munadest, meest, loomade piimast ja juustust. Alates 1951. aastast määratles selts seda kui "õpetust, et inimene peaks elama loomi ekspluateerimata". Huvi veganluse vastu kasvas 2010. aastatel, eriti teisel poolel. Avati rohkem veganipoode ja veganivalikud muutusid kogu maailmas supermarketites ja restoranides üha kättesaadavamaks.

Vegetaarlane ehk vegetariaan (või mõnel pool ka vegetaar) on inimene, kes ei tarbi liha ja kala. Seejuures sööb vegetariaan piimatooteid ja/või muna ning mett. Vegetaarlane püüab tõenäoliselt vältida ka loomset päritolu želatiini (saadakse loomakontidest) ning paljude juustude koostises olevat laapi (vasika mao limaskestast). Täpsemalt liigitatakse pooltaimetoitlasi veel lakto-ovo- või lakto-vegetaarlasteks. Esimene tarbib piima- ja munatooteid, viimane on munatoodetest loobunud.

Eesti keeles kiputakse kutsuma taimetoitlasteks nii veganeid kui vegetaarlasi ehk kõiki, kes toituvad lihavabalt. Ka mõned muidu lihast loobunud, kuid kala söövad inimesed kutsuvad end taimetoitlasteks. Seega on tegemist eksitava terminiga, sest ei piim, muna ega kala ole taimed. Sõna „taimetoitlus‟ võiks tähistada praktikas sellist eluviisi, kus toitumislikus mõttes ollakse vegan, aga muus osas ei pruugita veganluse põhimõtteid järgida. Praegu kasutatakse selle asemel vegantoitujate kohta pigem sõna „täistaimetoitlane‟. ^[1]

Veganiks hakkamisel võib olla palju põhjuseid. Sageli kasvab otsus veganiks hakata välja kaastundest loomade vastu ja muutub eetiliseks veendumuseks. Samuti võivad olulist rolli mängida mure keskkonna ja kliimasoojenemise pärast või soov vältida loomse toidu liigse tarbimisega kaasnevaid haigusi ning saada osa vegantoitumise positiivsetest mõjudest tervisele. ^[3]

Eetilistel põhjustel veganiks hakkajad leiavad, et loomad on võimelised tundma emotsioone ja valu ning seega põhjustab loomade toiduks, kehakateteks ja meelelahutuseks kasutamine neile kannatusi, mida eetilised veganid vältida tahavad.^[4]

Tervislikel põhjustel veganiks hakkajad leiavad, et taimne toitumine avaldab nende tervisele positiivset mõju.^[5]

Veganiks hakkamise üheks ajendiks võib olla ka teadmine, et farmiloomade pidamine avaldab keskkonnale negatiivset mõju. Loobudes loomsete ainete tarbimisest püütakse keskkonnasaastet vähendada.^[6]

Erinevalt taimetoitlastest väldivad veganid lisaks lihatoodetele ka muna- ja piimatooteid ning muid loomseid saadusi, näiteks želatiini ja mett.^[7][8]

Veganlus tähendab loomset päritolu (või loomseid komponente sisaldavate) toodete tarbimise vältimist ka väljaspool toitumisvaldkonda. Välditavateks toodeteks on enamasti nahk, karusnahk, siid, vill ja mesilasvaha.^[8] Enamasti ei tarbita ka loomadel testitud tooteid ning loomseid aineid sisaldavat kosmeetikat ja kodukeemiat. Üldjuhul ei poolda sellise eluviisi järgijad loomi ärakasutavate meelelahutusasutuste (näiteks tsirkuste) külastamist. ^[9][8]

 

Vegani toidulaual on köögiviljad, teraviljatooted, kaunviljad, puuviljad, seemned, mandlid ja pähklid, marjad ja seened.^[8] Tarbitakse ka erinevate liha- ja piimatoodete maitset ning struktuuri meenutavaid taimseid alternatiive. Selliseks toodeteks on näiteks taimsed piimad ja jogurtid, vorstid, majoneesid, jäätised ja muu.^[10][8]

"Vegani toidulaud on tegelikult väga mitmekesine ja toitev. Kui loomseid toite mitte süüa, jäävad alles:

• teraviljatooted (nt leib, küpsetised, tatar, amarant, kinoa, hommikuhelbed, müsli),
• kaunviljad (eri oad (aed-, põld-, hiid-), läätsed (punased, rohelised, beluga jpt), herned),
• köögiviljad (nt porgand, kartul, brokoli, lillkapsas, mais, tomat, seller, spargel),
• puuviljad (nt õun, avokaado, melon, banaan, ploom, apelsin, pirn),
• seemned (päevalille-, kõrvitsa-, seesami-, mooni-, tšiia-, kanepi-, lina-),
• mandlid ja pähklid (Kreeka, para-, India, sarapuu-, kookos-, pekani-),
• marjad (maasikas, viigimari, kirss, mustikas, pohl, goji-),
• seened (kukeseen, austerservik, šampinjon)."^[1]

Veganitele koostatud soovituslikust toidulauast moodustavad poole köögi- ja puuviljad, veerandi täisteraviljad, umbes peotäie pähklid ja seemned ning ülejäänu kaunviljad.^[11]

Ameerika Dieediliit (American Dietetic Association) peab hästi planeeritud veganitoitumist sobilikuks kõikidele inimestele igas eluetapis, sealhulgas ka rasedatele, imetavatele emadele, sportlastele, imikutele ning lastele ja noorukitele.^[12] Veganitel esineb vähem kroonilisi haigusi, näiteks kõrgvererõhktõbe ^[13], diabeeti^[14], ülekaalu^[15], rasvumist^[16] ning naistele spetsiifilisi vähiliike^[17] kui segatoitlastel.

Taimetoidus sisalduvad kiudained, foolhape, C- ja E-vitamiin, kaalium, magneesium, fütotoitained ja küllastamata rasvhapped avaldavad tervisele head mõju.^[18] Taimetoit sisaldab teiste taimse toitumise liikidega võrreldes vähem küllastamata rasvhappeid, kolesterooli ja rohkem kiudaineid.^[19]

Kõikide loomse päritoluga toiduainete välistamine võib tähendada ka mõnede toitainete vaeguse riski, seega on vegantoitumise puhul väga tähtsad B₁₂- ja D-vitamiin, kaltsium ja pikaahelaline oomega-3-rasvhape.^[19] Kui veganid ei tarbi regulaarselt neid toitaineid sisaldavaid toite, tuleb tarvitada vastavaid toidulisandeid.^[19] Piiratud biosaadavuse tõttu võib veganite veres olla probleemiks raua-^[20] ja tsingivaegus^[21]. Teadlased on leidnud seoseid, et laste imetamine B₁₂-vitamiini vaegusega emade poolt võib tekitada nende lastel neuroloogilisi häireid.^[22][23]

Kanada psühholoogide uuring näitas, et veganid saavad negatiivsemaid hinnanguid kui teised vähemused. Veganid saavad negatiivsemaid hinnanguid kui taimetoitlased ja mehi hinnatakse negatiivsemalt kui naisi. Inimesi, kes söövad täistaimetoitu tervislikel põhjustel, hinnatakse paremini kui neid, kes söövad täistaimetoitu eetilistel põhjustel või loomaõiguste tõttu. ^[24] 300 osalejaga uuringus vaadeldi, mis juhtub, kui inimene tuletab liha sööjatele meelde, et liha on pärit loomadest. Uuring näitas, et see suurendas liha söömise ajal ebamugavusi ja tõi veganite suhtes vähem negatiivse hinnang^[25]

Need avastused on kooskõlas veganitega, kes tunnevad end liha söövate inimeste poolt diskrimineerituna ^[24] On ka lihasööjaid, kes ei lähe üle vegantoitumisele, kuna kardavad veganiks saades häbistamist. ^[26]

2011. aasta meediaanalüüsis leiti, et veganlus ja veganid diskrediteeritakse Briti meedias naeruvääristamise kaudu või on neid praktikas raske või võimatu säilitada. Veganid olid mitmesuguste stereotüüpidena askeedid, faddistid, sentimentalistid või mõnel juhul ka vaenulikud äärmuslased. Uuringus leiti, et 397 artiklist oli 20% neutraalseid, umbes 5% positiivseid ja 75% negatiivseid.^{[27] [28]}

Umbes 1000 osalejaga uuring näitas, et veganeid näevad ohuna peamiselt vanemad ja madalama haridusega inimesed ning veendunud lihasööjad^[29] Selgitused põhinevad sellel, mida mõnikord nimetatakse lihaparadoksiks: paljudele inimestele, kes söövad liha, meeldib süüa liha, kuid neile ei meeldi kahjustada loomi. Veganid saavad aidata liha söövatel inimestel olla teadlikud sellest kognitiivsest dissonantsist, mis omakorda tekitab lihasööjates ebamugavusi ja lõpuks võivad veganite ja lihasööjate vahelised suhted pingeliseks muutuda. ^[30]

Kuigi liha sööjatel võib loomade tapmise ja söömise osas esineda sisemine konflikt, ei pruugi see teooria liha söömata jätmise tõttu keskkonnaga seotud põhjustest kinni pidada. Keskkonnakaitsjad ei pruugi liha söömisel konflikti näha, kuna nende arvates on liha tarbimise individuaalne keskkonnamõju väike.

^{[7] [8] [4] [5] [6] [9] [10] [11] [12] [13] [14] [15] [16] [17] [31] [18] [19] [20] [21] [32]}