Siima Škop

Kui isa Jakob (1873–1929) ja ema Rosa Rosinko (1887–1959) tutvusid, teenis isa tsaariarmees. Isa oli pärit Varssavi lähedalt väikelinnast, kus isa vanemad olid rätsepad, isa oli samuti rätsep. Isa ja ema abiellusid ning elasid Rootsis, kuid vanema õe Rika (Rachel Korn (Saliternik) 1908–2006) sünniks kolisid nad Tartusse. Teise, vanaisa Moše järgi nime saanud (Maša Stupel (Zaltsmann) 1911–2003) õe sünni ajal elas pere Varssavis. Kui Esimene maailmasõda algas, mobiliseeriti isa, ta sõdis neli aastat Mandžuurias ning naasis südamehaigusega.

1920. aastal sündis Siima. Nende peres osati eesti, saksa ja vene keelt, kuid kodune keel oli jidiš. Isa viimane õmblustöökoda oli Küüni tänavas. Kui Siima oli üheksa-aastane, siis isa suri ning maeti Tartusse Vana-Juudi kalmistule. Tema hauaplaat läks aga kaduma ning Siima lisas tema nime ema hauaplaadile Tallinna juudi kalmistul.

Pärast isa surma tegeles Siimaga kõige rohkem õde Rika, kes rääkis talle tihti ise käsitööd tehes muinasjutte, millest üks esimesi oli „Lumivalgeke“.

1932. aastal lõpetas Siima Škop Tartu juudi algkooli, mille kõrval ta toona elas. Rüütli tänavalt kolis nende pere Aleksandri ja Lao tänava nurgale. Algkoolis sai Siima sõbraks Lea Muškatiga ning nende sõprus kestis terve elu. Siimal oli mitmekülgne ja elav lapsepõlv ning kõige rohkem meeldis talle joonistamine, eriti nägude joonistamine.

Pärast algkooli astus Siima Škop Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Sealne joonistamisõpetaja preili Johanson õpetas lapsi end väljendama, asju märkama, põhivärve ja nende segamist.

15-aastaselt kolis Siima Škop Tallinna, sest nende pere läks toeks ema õele Saarale, kel oli olnud raske operatsioon. Nad elasid Laial tänaval ning Siima tädi Saara valmistas riideid Tallinna daamidele, teiste seas Anton Hansen Tammsaare naisele Käthe Tammsaarele.

Siima Škop õppis kolm aastat Tallinna Juudi Eraühisgümnaasiumis, kus õppeainete seas olid moodne heebrea keel, jidiš, saksa keel, eesti keel ja vene keel. 11. klassis lõpetas ta gümnaasiumi. Siima Škop tegeles tantsimisega, gümnaasiumi ajal käis ta tantsukursustel ning 1939. aastal osales Helsingi olümpiastaadionil võimlemispidustustel Ernst Idla juhendatud 300 naisvõimleja seas. Suviti käis Siima suvelaagris, kus õpiti skauditarkusi ja harrastati skautlikke tegevusi.

Kunstikooli jaoks ei jätkunud raha, ta sai tädi Saara kaudu tööd Czipani juuksuritöökojas, mis asus Pikal tänaval toonase ja praeguse Vene saatkonnaga samas majas. Seal õppis ta Endla teatri grimeerijalt Valdur Toheralt ja tema abikaasalt juukseseadmiskunsti ajalugu, parukavalmistamist ja grimeerimist. Ta töötas juuksuritöökojas kaks aastat.

Juuksuritöö kõrvalt õppis Siima Škop õhtuti inglise keelt ja joonistamist. Ta osales professor Voldemar Melliku aktijoonistamise kursusel ning 1940. aastal astus Jaan Koorti nimelisse Riigi Rakenduskunsti Kooli, kus õpetasid ka tema senine kunstiõpetaja professor Voldemar Mellik ja kunstnik Paul Luhtein. Ta lõpetas Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi 1948. aastal graafikuna. Škopiga koos õppisid teiste seas Evald Okas, Alo Hoidre, Margareta Fuks, Valli Lember-Bogatkina. Graafikas jõudis ta ühe aastaga kolmanda kursuseni, kuid siis tuli põgeneda.

4. juulil 1941 asus perekond teele. Nad jõudsid Leningradi eeslinna Gattšinasse ning sealt edasi ühte kolhoosi 25 km Uljanovskist, kus Siimast pidi saama joonistamisõpetaja, kuid puuduliku vene keele oskuse tõttu pandi ta hoopis vanu maakaarte parandama. Kuna Siimal lapsi polnud, saadeti ta Moskva lähedale tankitõrjekraave kaevama, mis oli raske töö. Uljanovskisse naasnult oli ta kaua haige. Pärast seda sai Siima Škop tööle õmblusvabriku öövahetusse, kus anti töö eest leiba.

Siis sõideti perega Fergana oblastisse Usbeki NSV-s. Süüa polnud, levisid täid ja tüüfus. Samarkandis peatudes kohtas Siima Škop Moskva Kunstiinstituudi üliõpilasi ja professorit, kes kutsus teda õppima. Ta ei saanud minna, sest pidi lähedaste eest hoolitsema. Ferganas sai ta taas tööd juuksuritöökojas. Paul Luhtein saatis Siimale sõnumi, et ta on vastu võetud Moskva Kunstiinstituuti, kus Märt Bormeister, Esko Lepp ja Aleksander Pilar olid juba ees, kuid ta ei saanud perekondlike kohustuste tõttu minna.

1944. aasta detsembris naasis Siima Škop perega Eestisse. Ta asus elama õemehe venna juurde Kunderi tänavale ning jätkas pooleli jäänud kunstiõpinguid. Raha teenis ta plakatite joonistamisega. 1948. aasta juunis lõpetas Siima Škop Tallinna Tarbekunsti Instituudi, tema diplomitööks olid kolm propagandistlikku plakatit (Adamson-Ericu soov). Koos temaga lõpetasid Aleksander Koemets, Väino Paris ja Hugo Aas. 1948 astus Siima Škop Eesti Nõukogude Kunstnike Liitu, 13. oktoobril 1950 sai selle esimehe asetäitjaks.

Siima Škop on peamiselt tuntud kui lasteraamatute ja muinasjuttude ning maailmaklassikasse kuuluvate kirjandusteoste illustraator. Samas on ta kujundanud mitmeid plakateid, mis leidsid üleliidulist tunnustust. Lisaks tegi ta rohkesti portreid, mida armastas portreteeritavatele kinkida.

Aastatel 1951–1953 oli ta Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja, aastatel 1965–1972 kirjastuse Valgus kunstilise toimetuse juhataja; hiljem vabakunstnik. Kirjastuse Valgus päevilt algas Siima sõprus Dagmar Normetiga, kelle Une-Mati lugudele tegi ta oma lemmikpaiga – Käsmu – järgi illustratsioonid.

• "Pöial-Liisi" (1956)
• "Lumivalgeke" (1958)
• "Väike Mukk" (1959)
• "Okasroosike" (1961)
• "Vahva rätsep" (1963)
• "Hea eit ja õel eit" (1966)
• "Bremeni linna moosekandid" (1971)
• "Inglise muinasjutte" (1974)
• "Tulipunane lilleke" (1974)
• "Hõbesõrg" (1976)
• "Cosette" (1978)
• "Helesinine vaip" (1978)
• "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" (1979)
• "Kalmõki muinasjutte" (1981)
• "Hõbeuisud" (1986)
• "Une-Mati rannakülas" (1986)
• "Maa-alune riik" (1987)

29. aprillil 1946 abiellus Siima Škop Viktor Melloviga (kirjanikunimi Andres Vanapa). Nende lapsed on poeg Oleg Mellov ja tütar Zoja Mellov.

• 2013 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind

• Siima Škop / [tekst ja illustratsioonid: Siima Škop; toimetanud Mari Karlson; kujundanud Angelika Schneider]//[Tallinn] : Tänapäev, 2010 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda)

• Shkopi ja Vanapa elu kunstis. 17. juuni 2000
• Rabide ja rätsepate suguvõsast võrsunud kunstnik. maaleht.ee, 25. jaanuar 2013
• "Siima Škop suutis nõukogude reaalsuse muinasmaaks maalida". Postimees, 28. november 2017
• Haud Tallinna uuel juudi kalmistul