San José

San José keskkantoni pindala on 44,6 km².

Ta asub San José provintsi põhjaosas, piirnedes põhjas Heredia provintsi Beléni kantoni, Heredia kantoni ja Santo Domingo kantoniga) ning San José provintsi Tibási kantoni ja Goicoechea kantoniga, idas Montes de Oca kantoni ja Curridabati kantoniga ning lõunas Desamparadose kantoni, Alajuelita kantoni ja Escazú kantoniga.

San José territoorium on mägedega ümbritsetud viljaka mullaga laineline tasandik.

Linn asetseb Keskoru keskel. Keskmine kõrgus merepinnast linna keskel on 1170 m.

Linna läbivad mõned jõekesed, mis voolavad idast läände.

Kliima on mahe. Temperatuurid on 18 ja 22 °C vahel. Nagu mujalgi Costa Ricas, kestab vihmaperiood maist novembrini. Aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm.

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli kantonis 309 672 elanikku ning rahvastiku tihedus oli 6940 inimest ruutkilomeetri kohta. Kogu rahvastik kuulus linnarahvastiku hulka. Naissoost elanike osatähtsus oli 52%.

Linna keskosa on peaaegu asustamata, kuid päeval koguneb sinna üle miljoni inimese.

San José keskkanton koosneb järgmistest ringkondadest:

• El Carmeni ringkond
• Mercedi ringkond
• Hospitali ringkond
• Catedrali ringkond
• Zapote ringkond
• San Francisco de Dos Ríose ringkond
• Uruca ringkond
• Mata Redonda ringkond
• Pavase ringkond
• Hatillo ringkond
• San Sebastiáni ringkond

Linnas on mitu üleriigilise tähtsusega haiglat:

• Hospital San Juan de Dios oli Costa Rica esimene haigla. Aastast 1845 asub ta Hospitali ringkonnas. Aastal 1989 sai haigla isamaa teenelise asutuse (institución benemérita de la Patria) aunimetuse;
• Hospital Rafael Ángel Calderón Guardia;
• Hospital de Niños Carlos Sáenz Herrera (lastehaigla);
• Hospital México;
• Hospital de la Mujer (varem Maternidad Carit; naistehaigla).

Junta de Protección Social de San José (JPSS; San José Sotsiaakaitse Koondis; varasem nimi Junta de Caridad de San José 'San José Heategevuskoondis') hoolitseb riigi sotsiaalse turvalisuse eest, kogudes selleks vahendeid üleriigiliste loteriide abil. Organisatsioon asutati 1844. Ta on saanud isamaa teenelise asutuse aunimetuse. On aidatud rajada riigi esimest haiglat, linna kalmistuid, pidalitõbiste ja tiisikusehaigete keskusi ning viimati lastehaiglat Hospital Nacional de Niños Carlos Sáenz Herrera, samuti muid üleriigilise tähtsusega asutusi.

San José on üks Ladina-Ameerika turvalisemaid ja väiksema kuritegevusega linnu.

Asula tekkis 1737 või 1738 koloniaalse planeerimise tulemusena. Leóni kapiitli käsul püüti koondada Aserrí oru hajusat asustust. Selleks kästi 1736 ehitada erakla La Boca del Monte ('mäesuu') lähedale. Erakla valmis kahe aasta pärast. Kihelkonna kaitsepühakuks valiti Püha Joosep Naatsaretist (San José), kelle järgi linn ongi nime saanud.

Paljudeks aastateks jäi San José tollase keskuse Cartago varju. Asulat kimbutas ka veepuudus, mistõttu sinna palju elanikke ei asunud.

18. sajandi lõpus hakkas elanike arv tasapisi kasvama. Kasvutempo kiirenes 19. sajandi alguses, sest läheduses hakati kohvipuud kasvatama.

Aastal 1801 sai asula kuberner Tomás Acosta ametlikult San José nime. Cádizi kortes andis talle linnaõigused, kuid absolutismi taastudes 1814 võeti need ära.

1815. aasta loenduse järgi oli elanikke umbes 11 500.

19. sajandil hakkasid ilmnema linliku planeeringu märgid: ilmusid hispaanialikud ristkülikukujulised kvartalid ja rajati mitu kirikut, näiteks la Merced asula keskel, El Carmen põhjas ning palju hiljem la Soledad idas.

Aastal 1820 saadi linnaõigused tagasi.

Kui Kesk-Ameerika sai Hispaania kroonist sõltumatuks, jagunes Costa Rica kaheks vastandlike huvidega parteiks: cartagolased, keda toetasid heredialased, olid konservatiivsemad (peamiselt aristokraatlikud maaomanikud) ning pooldasid liitumist Agustín de Iturbide Mehhiko keisririigiga. Seevastu San José ja Alajuela elanikud (peamiselt liberaalsed kaupmehed) võitlesid Gregorio José Ramíreze eestvõttel vabariigi rajamise eest. Peale jäid viimased, 1823 kuulutati välja Costa Rica lahkulöömine Mehhiko keisririigist ning pealinn viidi Cartagost üle San Josésse.

Costa Ricas ei olnud aga riiklikku identiteeti veel välja kujunenud ja valitses lokalism; San José, Cartago, Alajuela ja Heredia elanikest keegi ei tahtnud olla valitsetud teise linna poolt, iga linn tahtis ise olla pealinn. 1834. aastal võeti vastu nn. kiirabiseadus (Ley de la Ambulancia), millega pealinn pidanuks iga nelja aasta järel nende nelja linna vahel vahetuma. 1835. aastal otsustas uus riigipea Braulio Carrillo Colina rajada San José ja Heredia vahele uue pealinna San Juan del Murciélago (täna Tibás). Cartago polnud aga sellega rahul ja nimetas 26. septembril 1835 uueks riigipeaks Nicolás Ulloa Soto, kes pidi kiirabiseaduse taastama. Cartagoga liiitusid ka Alajuela ja Heredia, moodustades nii Kolme Linna Liiga. San José võitis aga kaks nädalat toimunud Liigasõja ja kindlustas nii end riigi pealinnana.

Aastal 1843 kirjutas tolleaegne peaminister (Ministro General) José María Castro Madriz alla dekreedile, millega asutati Costa Rica esimene kõrgkool Santo Tomási Ülikool, praeguse Costa Rica Ülikooli eeslkäija.

San José keskkanton loodi 7. detsembril 1848.

Juan Rafael Mora Porrase valitsemisajal 19. sajandi keskpaigas võttis San José veelgi linlikuma ilme. Tänavaid laiendati ja linna moodne arhitektuur tuli paremini esile. Rajati teatreid, panku, hotelle ja haldushooneid. Samuti rajati veevärk, tänavavalgustus, trammiliiklus ja telegraaf. 9. augustil 1884 hakkas Aranjuezi linnaosas (Barrio Aranjuez) tööle hüdroelektrijaam, mis andis voolu umbes 25 elektrilambile kesklinnas. San José oli New Yorgi ja Pariisi järel kolmas linn, kus tänavaid hakati valgustama elektrilampidega.

20. sajandi alguseks muutus kesklinn äriliselt väga ligitõmbavaks ja kasvas liiga suureks. Elanikud hakkasid kolima linna serva, kus oli rahulikum. Cleto González Víqueze ajal paranesid linna heakord ja tänavasillutis.

San José oli 2006. aasta Ibero-Ameerika kultuuripealinn.

 

 

Linna panoraamfoto

• Linnavalitsuse koduleht