Piirissaar

 

Järvemurrutuse tõttu on pindala pidevalt vähenenud. Valdavalt on Piirissaar lage madalsoo, ulatudes 1–2 meetrit üle Peipsi keskmise veetaseme.

 

Alates 1991. aastast on Piirissaar Piirissaare maastikukaitseala ning kuulub Natura 2000 alade hulka. 1997. aastal arvati Emajõe-Suursoo ja Piirissaar rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari alade hulka. Piirissaar on tuntud paljude lindude ja kahepaiksete elupaigana. Saarel elab seitset liiki kahepaikseid, kellest eriti ohustatud on rohekärnkonn ja mudakonn. Aastast 2001 on Piirissaarel hakatud kohalikke kahepaiksete kudemistiike puhastama ja kaevama. Piirissaarel on praegu Eesti suurim mudakonnade asurkond. Samuti on alustatud Piirissaare luhaniitude taastamist. 2012. aastal alustati kahepaiksetele uute kudemistiikide kaevamist.

Imetajatest elutsevad saarel näiteks põder, metssiga, kährik, kobras, ondatra. Lindudest võib sealt leida kühmnokk-luike, tuttpütti, punapea-varti, merikotkast, hallhaigrut, suitsupääsukest, läbirändajatest veel hõbehaigrut, kormorani, auli, viuparti. Kahepaiksetest ja roomajatest leidub saarel rohe-kärnkonna (ilmselt välja surnud), mudakonna, rohukonna, nastikut.

Tänapäeval on saarel kolm küla: Piiri, Saare ja Tooni, neist viimane oli Piirissaare valla keskus. Külad paiknevad saare kirdeosas madalatel liivakühmudel.

Piirissaarel elas 1920. aastal umbes 700 inimest. 2006. aastal oli elanike arv 86. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on saarel 53 püsielanikku. Tänapäevalgi on suurem osa saare elanikest vanausulised.

 

 

 

Esimesed märkmed saare kohta pärinevad 1370. aasta Pihkva kroonikast, kus räägitakse tülist sakslaste ja pihkvalaste vahel Želatšeki saare pärast. Varasematel aegadel on saart tuntudki tema külade nime järgi (Porka, Želatšek). 1503. ja 1509. aasta rahulepingutes mainitakse Piirissaart Klitsaarena. 1582. ja 1601. aasta Poola revisjonidokumentides on kasutusel saare nimed Solsar ja Selsar. 18. sajandist on saare ametlik nimi Piirissaar.^[3]

Tõenäoliselt tekkis saarele püsiasustus Põhjasõja järel, mil sinna asusid Venemaalt kirikureformi eest põgenenud vanausulised ning sõjaväeteenistusest kõrvale hoidvad noormehed.^[viide?] Eestlased olid saarele asunud juba 13. sajandil ning tulid valdavas osas arvatavasti Pedaspäält ja Meerapalust. ^[2]

1820. aastatest pärit andmetel elas Kastre mõisa alla kuuluval saarel 149 päristalupoega ja 162 vabatalupoega.^[2]

1907. aastal elas saarel 2000 elanikku. 1930. aastal kirjutas ajaleht: "Selleks et pääseda saarele, on vaja istuda Tartus laevale, sõita mööda Emajõge 40 km ja mööda Peipsi järve 20 km. Kuna ühtegi sadamat seal ei ole, siis tuleb laevale 2–3 km vastu suur lodi. Saarel elab 1500 hinge, sellest kolmandiku moodustavad eestlased."^[3]

Aastatel 1929–1970 tegutses saarel Piirissaare kool.

Saar ja selle elanikud said kõvasti kannatada 1944. aasta veebruaris toimunud Teise maailmasõja lahingutes, mil sakslased korraldasid saarele kahe nädala jooksul ligi 500 õhurünnakut, pommitades saare hõivanud Nõukogude armee 128. laskurdiviisi positsioone.

Piirissaarel on toimunud mitmeid tõsiseid põlenguid, tihti on ühes põlengus hävinud mitu ligidal asuvat puuhoonet. 2016. aastal põles Saare külas maha mitu hoonet, teiste seas ka Piirissaare vanausuliste palvemaja.

• Piirissaare lennuväli
• Piiri vanausuliste kalmistu

• Jaak Simm. Piirissaare nimed. Keel ja Kirjandus nr. 6, 1971, lk. 352–357.
• Jaak Simm. Millest jutustavad meie kohanimed. 17. Želatško, Borka ~ Porka, Meža = Piirissaar. Horisont nr. 7, 1976, lk 36.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Piirissaar

• Piirissaare 360° aeropanoraam / aerofoto
• Piirissaare mitteametlikud uudised ja info
• Piirissaare rahvas tahab piirangupriisid külasid tartupostimees.ee, 18. august 2011
• Brit Peensoo, Tiit Hang, Raivo Aunap. Kas Piirissaar ikkagi kahaneb?