Oru loss

 

 

 

1897. aastal ostis Vene suurkaupmees Grigori Jelissejev Toila kandis Pühajõe mõisa, selle karjamõisa (Föhrenhofi) ja tulevase lossi kõrval asuva kahe talu maad (u 140 hektarit), et rajada sinna endale loss, mida nimetati ka omaniku järgi Jelissejevi lossiks.

Hoone projekteeris Itaalia uusrenessanss- või uusbarokkstiilis arhitekt Gavril Baranovski, pargi arhitekt oli Georg Kuphaldt. 57 toaga kolmekorruseline hoone, mida hakati peatselt nimetama Oru lossiks, valmis 1899. aastal. Lossi juurde kuulusid iluaed, talveaed, jõe suunas laskuvad terrassid, õigeusu kirik, paadisild, maneež ja hobusetallid. Pargi suurus oli umbes 100 hektarit, suur osa sellest oli kujundatud looduslikus stiilis. Pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli 5 miljonit kuldrubla.

Bolševike oktoobripöörde järel kolis Jelissejev Pariisi, naturaliseerudes Prantsusmaal, ja loss jäi hooldamata. Lossi juurde kuuluv maa-ala jäi võõrandamata, kuna see polnud mõisa-, vaid talumaa. 1924. aastal mõisteti August Aloe ja Hans Rosenstrauch 1920. aastal Oru lossist mööbli varastamise eest vastavalt 2½ ja 1 aastaks vangiroodu^[1]. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Jelissejev ei olnud nõus lossi müüma eraisikule, vaid ainult riigile.

Üleandmislepingu kirjutasid alla riigisekretär Karl Terras ja Ado Anderkopp Toompea lossis 22. veebruaril 1935. Annetuse hulka kuulusid järgmist kinnisvara: Orro-nimeline mõisamaa koht ühes sellel asuva lossiga, teiste ehitistega ja muude päraldistega; Föhrenhofi-nimeline mõisamaa koht ühes kõigi ehitistega ja muude päraldistega; Pühajõe mõisa järgi Nõiametsa-nimeline mõisamaa koht ühes kõigi päraldistega. Koos lossiga anti üle ka selle sisustus.

Vapsid levitasid Haapsalus kuulujuttu, et Kadrioru lossist ehitatavat Oru lossi salajast tunnelit, mille eest töölised saavat palka 5 krooni päevas^[2].

Renoveerimistööd kestsid 1936. aastani. Loss võeti kasutusele Eesti riigipea (tol ajal Konstantin Päts) suveresidentsina.

1. aprillil 1938 jõustunud Vabariigi Presidendi Kantselei vabateenijate koosseisu järgi teenis Oru lossi alal autojuht, motorist-elektrik, kaks motoristi abi, hobusemees, kaks valvur-töölist, aednik, asjaajaja ja kaks abiaednikku, kokku 11 isikut. 1938. aastal alustati lossi juures uue sadama, nn Presidendi sadama ehk Toila sadama ehitustöid Pühajõe suudmes.^[3]

Oru lossi komandant oli aastatel 1936–1939 kolonelleitnant Enn Urbalu, alates 1939. aastast major Harry Ottmaa.

Oru lossi garnisoni kuulusid 1. Jalaväerügemendi II pataljoni 4. kompanii ja rügemendi ratsakomando. Garnisoni ja kompanii ülem oli kuni 1939 kapten Harry Ottmaa, alates 1939. aastast kapten Alfred Ruben. Ratsakomando ülem oli kuni 1939. aastani kapten Alfred Ruben, alates 1939. aastast leitnant Hans Jaanhold.

1940. aasta juunipöörde järel hakati lossi laastama, osa väärtuslikumast varast (maalid, lauahõbe jms) veeti Venemaale. 13. augustil 1941 süütasid taganevad punaarmeelased lossi ja see hävis suuremas osas. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku Saksa vägede poolt 1944. aastal.

Liigirikas lossipark on looduskaitse all (Oru pargi maastikukaitseala).

• Oru lossi Issanda Muutmise kirik
• Eesti mõisate loend
• Eesti parkide loend
• Kadrioru loss

• Hellar Grabbi. Pühajõel. Looming, 2008, nr. 2, lk. 232–261.
• Oru loss riigile. Kaja, 21. veebruar 1935, nr. 45, lk. 1.
• Oru loss ja tema rikkused. Vaba Maa, 8. märts 1935, nr. 58, lk. 5.
• Oru loss ootab Soome presidenti. Uus Eesti, 21. juuli 1936, nr. 194, lk. 6.
• Oru lossi külastamise kord. Uus Eesti, 16. juuni 1940, nr. 159, lk. 7.
• "Oru lossi perenaise Maria Jelissejeva vabasurma tõttu sai Päts suveresidentsi." Postimees 3. oktoober 2017.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Oru loss

• Vabariigi Valitsus ja Riigikogu külastavad Vabariigi Presidenti K. Pätsi Oru lossis (alates 01:05)