[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Baltic Pride

(Ümber suunatud leheküljelt Oma Maailma Avardamise Festival)

Baltic Pride (Eestis ka Oma Maailma Avardamise ehk OMA festival[viide?]) on 2009. aastast toimuv iga-aastane LGBT+ kultuurifestival, mis toimub kordamööda Baltimaade pealinnades: Tallinnas, Riias ja Vilniuses.[1] Baltic Pride "seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ja turvaline elada, olenemata seksuaalsusest, sooidentiteedist ja eneseväljendusest".[2] Festivaliga tõstetakse esile kohaliku LGBT-kogukonna muresid, õiguslikku olukorda ning sallivuse teemat ühiskonnas laiemalt.[3] Üritust korraldavad Eesti LGBT Ühing, Lätis tegutsev Mozaīka ja Leedu Gei Liit. 

Baltic Pride'i eelkäijad

muuda

Eestis toimus 2003. aastal esimene organiseeritud LGBT ürituste sari, kui kahel päeval toimus luuletuste lugemine, filmide näitamine, pidu ning oli avatud mikrofon.[4] 12.–15. augustil 2004 toimus LGBT kultuuriürituste sari Baltic Pride Tallinn. Eesti esimese LGBT kultuurinädala raames toimus Tallinna kesklinnas Eesti ja kogu Baltikumi esimene LGBT-paraad Moonbow Pride.[5][6] Rahumeelselt kulgenud rongkäigust võttis osa hinnanguliselt 200 inimest.[7] Kui 2005. aasta paraad kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta, siis 2006. aastal hilines rongkäigu algus pommiähvarduste tõttu ning umbes viis inimest sai paraadil osalemisel tõsisemaid vigastusi.[8][9][10] LGBT kultuurinädalad koos paraadiga toimusid 2004–2007. Eelkõige turvakaalutlustel katkes paraadide traditsioon 2007. aastal.[4][11]

2005. aastal toimus Riias Läti esimene LGBT paraad Riga Pride.[12] Vägivaldseks muutunud rongkäigul osales umbes 70 inimest, kelle vastu protesteeris umbes 3000 meeleavaldajat. Meeleavaldajad loopisid paraadilisi tomatite ja munadega ning tungisid vaatamata politsei kohalolule osalejatele kallale. 2008. aastani toimunud paraade saatsid arvukad rongkäiguvastased, vägivald ja võimude korduvad katsed paraade ära keelata.[13][14] Kui 2005. aastal toimus Riias vaid paraad, siis alates 2006. aastast hakati sellega siduma ka teisi üritusi.[15]

2007. aastal toimus Vilniuses esimene pride-üritus: Vikerkaare päevad. Nädal aega väldanud ürituste sarjas toimusid avalik demonstratsioon, pidu ning konverentsid ja seminarid.[16]

2008. aastal otsustasid Baltikumi LGBT organisatsioonide esindajad ühiselt Siguldas, et edaspidi hakatakse koos korraldama ühist Baltic Pride'i festivali.[1]

Toimunud festivalid

muuda
 
Esimene Baltic pride toimus Riias.

2009 Riia

muuda

16.–17. mail Riias toimunud esimese Baltic Pride'i festivali raames toimusid kahe päeva jooksul töötoad, poliitilised debatid ja filmilinastused.[17] Festivali kavas olnud LGBT paraad toimus Riia kesklinnas asuval Vērmanese pargis. Rongkäigul osales umbes 600 inimest. Politsei poolt tugevalt turvatud paraad kulges ilma tõsisemate vahejuhtumiteta. Tegemist oli esimese korraga Riias, kui rongkäigul osalejaid ei transporditud turvakaalutlustel politseibussiga paraadi alalt minema ning neid ei rünnatud ega ahistatud. Samas saatsid paraadil osalejaid meeleavaldajate homofoobsed ja nende suhtes füüsilisele vägivallale üleskutsuvad plakatid.[18][19]

Riia linnavolikogu otsustas paraadile antud loa tagasi võtta, kuna nende silmis oli marss "avalikku sündsust solvav ning avaliku julgeoleku oht." Amnesty International oli linnavolikogu otsuse suhtes äärmiselt kriitiline: "Langetatud otsus on vastuolus Läti seadustega ning rikub Baltikumis elavate LGBT-inimeste õigust väljendusvabadusele ja rahumeelsele kogunemisele."[20] Otsus kaevati kohtusse. Kohus otsustas tühistada linnavalitsuse otsuse ja sellega lubada paraadil toimuda.[21]

2010 Vilnius

muuda

5.–9. mail Vilniuses toimunud festival kavas olnud üritused tõmbasid tähelepanu seksuaalse sättumuse alusel toimuvale diskrimineerimisele ning homofoobia tekke põhjustele ja tagajärgedele. Festivali raames toimusid kultuurilised ja sotsiaalsed üritused: näitused, filmifestival ning konverents "Inimõigused hirmu ja eelarvamuste vastu".[22] Nädala tipphetkeks oli "Võrdsuse marss", mis oli ühtlasi ka Leedu esimene LGBT-paraad. Rongkäigul osales umbes 500 inimest, teiste seas ka kaks Leedu parlamendi liiget. Paraad ise küll kulges ilma tõsisemate vahejuhtumiteta, aga politsei pidi jõudu kasutama ürituse vastaste suhtes, kes üritasid paraadi alale tungida. Üritusel said meeleavaldajate käe läbi viga üks politseinik ja ajakirjanik. Meeleavaldajad karjusid paraadil osalejatele solvanguid ning loopisid neid kivide ja pudelitega.[23] Paraadi saatis umbes 1000 meeleavaldajat ja 600 politseiniku.[24]

Festivali nädala alguses otsustas Leedu alama astme kohus paraadi turvakaalutlustel ära jätta. Kohtu otsust kritiseeris teiste seas teravalt riigi president Dalia Grybauskaitė. Järgmise astme kohus ei nõustunud alama astme kohtu otsusega. Kohus ütles, et riik peab tagama enda kodanikele õiguse rahumeelseks kogunemiseks. See õigus on kohtu järgi ka vähemustel, kes võivad omada ebapopulaarseid ideoloogiaid. Nimelt oli kuu aega enne paraadi toimumist selle vastu enam kui 70% küsitletud leedukatest.[24] Kohus rõhutas, et selle õiguse võimalikud negatiivsed tagajärjed ei ole piisav põhjus, et rongkäigu toimumist takistada.[25][26]

2011 Tallinn

muuda

6.–11. juunil toimus Baltic Pride'i pidustuste raames Tallinnas Oma Maailma Avardamise Festival (OMA festival). Festivali kavas oli LGBT filmiprogramm, kontserdid, näitused, õpitoad, peod ja spordisündmused.[27] Samuti toimus konverents "Erinevus rikastab", mis keskendus eri vanuses seksuaalvähemustele.[28] Nädala lõpetas Rotermanni kvartalis toimunud vabaõhu kontsert, kus teiste seas esinesid Ithaka Maria, ansambel Laine, Sofia Rubina ja Jana Kask.[27][28]

Festivalile avaldasid ühispöördumises toetust mitme Euroopa riigi suursaatkonnad Eestis.[29] Oma ametliku seisukoha avaldas ka Eesti katoliku kirik.[30]

2012 Riia

muuda

28. maist 3. juunini Riias toimunud festivali kavas olid seminarid, töötoad ja filmilinastused. Festivali kõrgpunktiks oli Riia kesklinnas toimunud LGBT-paraad, kus osales umbes 400 inimest.[31] Rongkäik toimusid suuremate vahejuhtumiteta.[32][33] Pärast paraadi toimus Germanese pargis miiting "Tehke häält inimõiguste eest". Teiste seas osalesid festivalil Läti välisminister Edgars Rinkēvičs, sotsiaalminister Ilze Viņķele ja Riia linnapea Nils Ušakovs. Euroopa Parlamendi LGBT Õiguste Töörühma esindaja Ulrike Lunacek kommenteeris festivali Lätis järgmiselt: "Rohke osavõtt ja kahe ministri osalemine on ennekuulmatu. Arvestades seda, et kuus aastat tagasi pidime me, paraadil osalejad, end hotellis peitma. Seda seetõttu, kuna politsei ei saanud või ei tahtnud meid kaitsta tänavale tulnud radikaalsete protesteerijate eest."[32]

2013 Vilnius

muuda

13.–31. juunil Vilniuses toimunud Baltic Pride'i festivali kavas olid Leedu LGBT ajaloo näitus, luuleõhtu, rahvusvaheline inimõiguste konverents, filmifestival ning töötoad, fotonäitused ja peod.[34] Festivali kulminatsiooniks oli Vilniuse kesklinnas Gediminase puiesteel]] toimunud LGBT-paraad, kus marssis umbes 800 inimest. Teiste seas ka mitmed Euroopa Parlamendi liikmed ning kaks Leedu parlamendi liiget.[35][36] Paraad toimus ilma tõsisemate vahejuhtumiteta. Euroopa Parlamendi LGBT Õiguste Töörühma kaaspresident Ulrike Lunacek kirjeldas marssi järgmiselt: "Kui välja arvata paar visatud muna ja üks vigastatud politseinik, on Leedus olukord kahtlemata paremaks läinud."[36]

Vilniuse linnapea Artūras Zuokas üritas takistada paraadi toimumist linna südames, tuues ettekäändeks turvakaalutlused. Seda vaatamata sellele, et samasse kohta on varem lubatud teisi demonstratsioone. Kaks kohtuastet otsustasid, et Vilniuse linnavalitsus on paraadi keelamisega rikkunud selle korraldajate ja seal osalejate õigust rahumeelseks kogunemiseks. Ka pärast kohtuotsuste teada saamist üritasid linnavõimud takistada paraadi toimumist südalinnas. Amnesty International avaldas Vilniuse linna tegevuse suhtes nördimust.[36][37]

2014 Tallinn

muuda

2.–8. juulil toimus Tallinnas ja Tartus Baltic Pride'i pidustuste raames OMA festival. Festivali teemaks oli "Astu Välja!" ning tunnuslauseks "Ma astun välja enda õiguse eest olla mina ise, ma astun välja oma perekonna ja sõprade õiguse eest olla need, kes nad on". Igale päevale oli määratud kindel teema: lood, tervis, poliitika, identiteedid, välja astumine ning perekond.[38] Festivali raames toimusid etendused, töötoad, arutelud, lugemisgrupid, näitused.[39] Kinos Artis toimus filminädal "Erinevus rikastab".[40] OMA festivali kulminatsiooniks oli Sõpruse kino esisel platsil toimunud vabaõhukontsert "Astu välja!", kus teiste seas astusid üles Jana Kask, Vaiko Eplik ja Eliit, Kaire Vilgats ja Lauri Liiv.[41]

2015 Riia

muuda
 
2015. aastal ühines Baltic Pride üleeuroopalise Europride'i festivaliga

15.–21. juunil Riias toimunud Baltic Pride ühines Europride'i festivaliga. Tegemist oli esimese korraga, kui üleeuroopaline LGBT pride-nädal toimus endises NSV Liidu vabariigis. Festivali tunnuslauseks oli "Ole muutus! Tee ajalugu! Ajaloo muutmine on kuum!".[42] Nädal aega väldanud festival kulmineerus vabaõhukontserdi ja LGBT-paraadiga. Riia kesklinnas toimunud paraadil osales umbes 5000 inimest. Paraad toimus ilma tõsisemate vahejuhtumiteta. Lisaks kohalikule LGBT-kogukonnale osalesid festivalil ka mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, kultuuriühendused ning kaks parlamendi liiget.[43]

2016 Vilnius

muuda

13.–19. juunil Vilniuses toimunud festivali tunnuslauseks oli "Me oleme inimesed, mitte propaganda!". Loosungiga juhiti tähelepanu Leedus "anti-LGBT propaganda" seadusele. Festivaliga üritati Leedus algatada laiemat avalikku arutelu samasooliste suhete õigusliku reguleerimise üle. Kavas olid kultuurilised- ja kogukondlikud üritused. Teiste ürituste seas viidi läbi rahvusvaheline inimõiguste konverents, mis keskendus samasooliste suhete seaduslikule tunnustamisele.[44] Lukiškių väljakult Bernardine parki kulgenud LGBT-paraadil osales umbes 3000 inimest. Paraad toimus ilma tõsisemate vahejuhtumiteta. Lisaks kohalikule LGBT-kogukonnale osalesid festivalil ka mitmed Euroopa Parlamendi liikmed ja Leedu poliitikud.[45]

2017 Tallinn

muuda
 
2017. aastal toimunud Baltic Pride'i raames toimus umbes 1800 osalejaga Tallinn Pride

6.–9. juulil Tallinnas toimunud festivali teemaks oli "Koos". Korraldajate sõnul polnud see "vaid vihje kooseluseadusele. "Koos" tähistab ka koos olemist ja koos tegutsemist, aga ka koos kasvamist ja koos vananemist."[1] Festivalikavas olid konverents "LGBT+ kogukond: koos minevikus, olevikus ja tulevikus", samast soost perede piknik, Tallinna linna ekskursioon läbi LGBT+ ajaloo, Geikristlaste Kogu avatud uste päev ning kunstnik Anna-Stina Treumundi mälestusüritus. Lisaks toimusid mitmed töötoad, näitused, peod ja maailmakino linastused. Festivali raames toimus 10 aasta järel Eestis taas LGBT-paraad, kust võttis osa umbes 1800 inimest.[2] Tallinna vanalinnas kulgenud paraad toimus ilma märkimisväärsete vahejuhtumiteta.[46] Pärast rongkäiku toimus Sõpruse kino esisel väljakul vabaõhukontsert. Kontserdil esinesid teiste seas Sofia Rubina ja ansambel Laine.

Festivalile avaldasid ühispöördumises toetust mitme riigi suursaatkonnad Eestis, Euroopa Komisjoni esindus Eestis, Euroopa Parlamendi Infobüroo, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ning Eesti välisministeerium. Ühispöördumine rõhutas: "Inimõigused kehtivad igale inimesele, hoolimata seksuaalsest orientatsioonist, sooidentiteedist või soolisest eneseväljendusest. Neid põhimõtteid austades on riigid kohustatud kaitsma kõiki oma kodanikke vägivalla ja diskrimineerimise eest ning kindlustama nende võrdse kohtlemise."[47]

2018 Riia

muuda

Selle aasta festival ja Läti vabariigi 100. aastapäev sattusid kokku, seetõttu festivali üritused kestsid mitte nädala nagu tavaliselt, vaid sada päeva: 3. märtsist kuni 10. juunini[48]. Kristīne Garina (Mozaika direktor) sõnul on 2018. aasta pride'i aktuaalsus seotud sellega, et «Läti on peatunud või isegi teinud sammu tagasi LGBT inimõiguste kontekstis… Baltic pride 2018 annab võimeka signaali Läti võimule ning seadusandjatele selle kohta, et tänapäevane situatsioon on täiesti vastuvõetamatu ning samasoolised paarid ei suuda siiani oma suhteid ametlikult registreerida, ja ei ole piisavat kaitset diskriminatsiooni vastu» («Latvia has stagnated or even taken steps back in terms of LGBT rights… The Baltic Pride 2018 will send a significant signal to Latvian authorities and lawmakers over that the situation is unacceptable and that same-sex couples still have no way of registering their relationships officially, and that furthermore there's not enough protection against discrimination»).

Festivali kava oli täis kultuuriüritusi erinevates Riia paikades, muuseas Läti rahvusraamatukogus. Need üritused olid pühendatud mitte ainult inimeste erinevusele ja inimõigustele, vaid ka Läti sõltumatusele[49]. Üks festivalinädala üritustest oli töökoda, organiseeritud ECOM-i poolt ja pühendatud geide, biseksuaalide ja meeste seksivate meestega ning transsooliste tervise küsimustele[50]. Festivalikulminatsiooniks sai meeleavaldus Riia Vanalinnas, mis toimus 9. Juunil 2018 ja kogunes üle 8000 osaleja[49][51] mitte ainult Lätist, vaid ka muudest riikidest, sealhulgas Leedust, Eestist, Rootsist, Taanist, Saksamaalt, Kanadast. USA ja Suurbritannia suursaatkonnad tegid avalikud toetused Baltic pride-le Riias[52].

Festivalide üritustele liitus nii suur kui ka väike äri— nt ettevõtte Accenture osales meeleavalduses. Läti ajaloos esimene kord kolm erakonda saatis oma esindajaid meeleavaldusele. Läti äriinitsiatiivid toetasid festivali oma reklaamis, mõned kohvikud pakkusid vikerkaareküpsiseid ning väiksed pruulikojad (paradoksaalselt, aga need on seotud äärmuslike parempoolsete liikumistega) lõid õlle eribrändi Baltic Pride beer[49].

 
Plakat 2020. aasta rongkäigult.

2020 Tallinn

muuda

22.–28. juunil Tallinnas toimunud festival oli osa 24-tunnisest Global pride 2020.[53] Festival alapealkirjaga "The Safe and Special Edition" viidi koroonapandeemia tõttu läbi suures osas virtuaalselt. Eesti LGBT Ühingu tegevjuhi Kristel Rannaääre sõnul on LGBT+ inimeste olukord Eestis muutunud aina ohtlikumaks: "Kasvanud on valitsuse ja inimõiguste vastaste organisatsioonide avalik vaenukõne LGBT+ inimeste suunal, millele on järgnenud jõulised sammud meie inimeste õiguste piiramiseks." Seetõttu pidas ta oluliseks LGBT+-teemadel kõnelemist.[54]

Festivali raames sai võrgu vahendusel osa võtta LGBT+ viktoriinist, online jooga tunnist, Tallinna LGBT+ ajalootuurist, vestlusest Euroopa Parlamendi saadiku Marina Kaljurannaga ning kuulata taskuringhäälingut Lilla agenda. Lisaks toimusid Queer Planet'i filmiõhtu, Eesti HIV-positiivsete võrgustiku avatud uste päev, Fotografiskas Tom of Finlandi näitus ning peod X-Baaris ja Sveta baaris.

Rhytms of Resistance Tallinn eestvedamisel toimus 27. juunil toimus rongkäik. Info selle toimumisest ei olnud avalik, et vältida pandeemia tingimustest suuremate rahvamasside kogunemist. Umbes 30 inimest marssisid ministeeriumide ühishoonest mööda Pärnu maanteed Vabaduse väljakule ja sealt edasi Riigikogu ette.[55][56] Rongkäiku oli võimalik virtuaalselt jälgida.[53]

2023 Tallinn

muuda
 
Baltic Pride rongkäik ületamas Estonia puiesteed.

6.–11. juuni Tallinnas toimunud festivali teemaks oli " Üks kõigi ja kõik võrdsuse eest". Korraldajate sõnul viitab loosung intersektsionaalsusele ja solidaarsusele öeldes, et LGBT+ kogukond ei ole pride'l üksinda.[57] Baltic Pride avas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.[58] Festivali kavas olid konverents "Kväärikas keskkond, turvalisem Eesti",[59] vikerkaarekangelaste auhinnatseremoonia, Vabamu näituse ""Niisugustest" LGBT-aktivismini. 20. sajandi lood seksuaal- ja soovähemustest Eestis" avamine, LGBT+ ajalootuur, Erkki Otsmani kontsert[60], kväärluule slämm[61], segakoori Vikerlased avatud proov[62] ja perehommik[63][64]. Lisaks toimusid mitmed peod ja filmilinastused.

Festivali raames kulges kuue aasta järel Tallinnas taas LGBT-paraad. Rahumeelselt kulgenud rongkäigus osales hinnanguliselt 7000 inimest.[65][66] Rongkäik kulges Harju mäelt Rävala puiesteel asunud Linnaruumi festivali alale, kus toimus vabaõhukontsert[64]. Seal esinesid segakoor Vikerlased, drag-artist Vilita, Reti Niiman, su/mi ja CHAiLD[67]. Baltic Pride rongkäigul osalesid erakonnast Eesti 200 valitsusdelegatsioon koosseisus haridusminister Kristina Kallas, majandus- ja kommunikatsiooniminister Tiit Riisalo ja välisminister Margus Tsahkna ning riigikogu esimees Lauri Hussar.[68][65] Esimest korda marssis rongkäigul Sotsiaalministeeriumi esindus eesotsas terviseminister Riina Sikkuti ja kantsler Maarjo Mändmaaga.[69][65]

11. juunil toimunud Geikristlaste Kogu sündmusel pandi toime usulisest kuuluvusest ja seksuaalsest sättumusest motiveeritud vaenukuritegu. Vene kodakondsusega noormees ründas sündmusel esinenud Soome pastorit rusikatega ja noaga. Rünnakus sai viga kolm inimest. Juhtunu mõistsid hukka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, siseminister Lauri Läänemets ja Riigikogu LGBT+ kogukonna toetusrühm.[70][71][72][73]

Festivalile avaldasid ühispöördumises toetust mitme riigi suursaatkonnad Eestis ja Euroopa Komisjon. Ühispöördumises rõhutati endi toetust LGBT+ inimõiguste kaitsmisele ja edendamisele ning avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks LGBT+ inimesi puudutavatest probleemidest ülemaailmselt.[74]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Keio Soomelt (28. juuni 2017). "Protestimarsist rõõmupeoks". Feministeerium. Vaadatud 7. juuli 2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Baltic Pride 2017". Eesti LGBT Ühing. 2017. Vaadatud 7. juuli 2017.
  3. ↑ "Baltic Pride 2017". Suvehommik. 6. juuli 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2017. Vaadatud 7. juuli 2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 Aet Kuusik (5. juuli 2017). ""Me poleks kunagi pidanud tänavalt ära minema!"". Feministerium. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. august 2017. Vaadatud 9. juuli 2017.
  5. ↑ "Moonbow Pride 2004 Tallinn sai loa". Delfi. 2. august 2004. Vaadatud 9. juuli 2017.
  6. ↑ "Tallinnal pole põhjust homode marssi keelata". Delfi. 27. juuli 2004. Vaadatud 10. juuli 2017.
  7. ↑ "Homoparaad läks rahulikult". Eesti Päevaleht. 14. august 2004. Vaadatud 9. juuli 2017.
  8. ↑ Kerttu Kaldoja (12. august 2007). "Tallinnas rünnati homoparaadi". Eesti Päevaleht. Vaadatud 9. juuli 2017.
  9. ↑ Kerttu Rannamäe (16. november 2006). "Homoparaadi ründamine on endiselt uurimise all". Eesti Päevaleht. Vaadatud 9. juuli 2017.
  10. ↑ "Tallinnas toimus homoparaad". 12. august 2007. Vaadatud 9. juuli 2017.
  11. ↑ Erik Rand (10. juuli 2008). "Homoparaad jääb tänavu ära". Eesti Päevaleht. Vaadatud 9. juuli 2017.
  12. ↑ "Latvia gay pride given go-ahead". BBC News. 22. juuli 2005. Vaadatud 9. juuli 2017.
  13. ↑ "New exhibition documents homophobia at Riga Pride". Pink News. 14. november 2008. Vaadatud 9. juuli 2017.
  14. ↑ Scott Long (25. juuli 2006). "Latvia: Promote Equality, Investigate Attacks on LGBT Pride Activists". Human Rights Watch. Vaadatud 9. juuli 2017.
  15. ↑ Svetlana Kitto (16. september 2015). "The Eastern European Gay Rights Movement Is Struggling to Be More Than a Western Cause". Vice. Vaadatud 9. juuli 2017.
  16. ↑ "Rainbow Days 2007: Vilnius to host first gay pride event". ILGA Europe. 2007. Vaadatud 9. juuli 2017.[alaline kõdulink]
  17. ↑ "Baltic Pride korraldaja: paraadi võimalik ärajäämine pole seotud homofoobiaga, vaid olukorraga Riias". Cafe HMSX. 25. märts 2009. Vaadatud 9. juuli 2017.[alaline kõdulink]
  18. ↑ "Baltic Pride 2009: important step forward for LGBT community in the Baltic countries". ILGA-Europe. 17. mai 2009. Vaadatud 9. juuli 2017.[alaline kõdulink]
  19. ↑ Kate McIntosh (16. mai 2009). "Gay Pride marches on". The Baltic Times. Vaadatud 8. juuli 2017.
  20. ↑ "Latvia (Lettonie): Riga Bans Baltic Pride". Gays Without Borders. 14. mai 2009. Vaadatud 8. juuli 2017.
  21. ↑ "Baltic Pride Saved After Court Lifts Council Ban". Gays Without Borders. 15. mai 2009. Vaadatud 8. juuli 2017.
  22. ↑ "BALTIC PRIDE 2010". Tolerant Youth Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. november 2018.
  23. ↑ Oskars Magone (10. mai 2010). "Lithuania successful in first ever pride parade". The Baltic Times. Vaadatud 8. juuli 2017.
  24. ↑ 24,0 24,1 Nerijus Adomaitis (8. mai 2010). "Lithuania holds first gay march amid protests". Reuters. Vaadatud 8. juuli 2017.
  25. ↑ Steve Williams (7. mai 2010). "Lithuania's Gay Pride Gets a Boost as Baltic Pride 2010 March is Reinstated". Care2. Vaadatud 8. juuli 2017.[alaline kõdulink]
  26. ↑ Mathew Charles (7. mai 2010). "Europe's shame". Euobserver. Vaadatud 8. juuli 2017.
  27. ↑ 27,0 27,1 "Tallinnas algab geikultuuri festival". 3. juuni 2011. Vaadatud 8. juuli 2017.
  28. ↑ 28,0 28,1 Ingrid Teesalu (3. juuni 2011). "Baltic Gay Festival to Kick Off in Tallinn". ERR. Vaadatud 8. juuli 2017.
  29. ↑ Ardo Kaljuvee (6. juuni 2011). "Suursaadikud OMA festivali toetuseks". Eesti Päevaleht. Vaadatud 8. juuli 2017.
  30. ↑ Helari Hellenurm (11. juuni 2011). "Katoliku Kiriku seisukoht seoses toimuva Baltic Pride 2011 festivaliga". Kristlik portaal Kaev. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. märts 2020. Vaadatud 8. juuli 2017.
  31. ↑ "LGL took part in Baltic Pride 2012". LGL. National LGBT Rights Organization. 9. juuni 2012. Vaadatud 7. juuli 2017.
  32. ↑ 32,0 32,1 "Riga: Baltic Pride 2012 took place peacefully". The European Parlament's Intergroup on LGBT Rights. 9. juuni 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. september 2016. Vaadatud 7. juuli 2017.
  33. ↑ "Successful Pride Parade in Riga Despite Heavy Protests". Amnesty International. 3. juuni 2012. Vaadatud 7. juuli 2017.
  34. ↑ "Baltic Pride 2013 Vilnius Programme" (PDF). 2013. Vaadatud 7. juuli 2017.
  35. ↑ "Baltic Pride March 2016 in Vilnius". Visit Lithuania. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2016. Vaadatud 6. juuli 2017.
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 "Successful Baltic Pride marches in Vilnius city centre for first time". The European Parlament's Intergroup on LGBT Rights. 28. juuli 2013. Vaadatud 7. juuli 2017.
  37. ↑ "Vilnius municipal authorities ban upcoming Baltic Pride march". Amnesti International. 26. juuni 2013. Vaadatud 7. juuli 2013.
  38. ↑ "Stand Up: Baltic Pride 2014 in Tallinn (2-8 June)". LGL. National LGBT Rights Organization. 26. mai 2014. Vaadatud 7. juuli 2017.
  39. ↑ "Baltic Pride 2014 in Tallinn, June 2 – 8". LGL. National LGBT Rights Organization. 10. juuni 2014. Vaadatud 7. juuli 2017.
  40. ↑ "Algas "Oma Maailma Avardamise Festival"". Sirp. 5. juuni 2014. Vaadatud 7. juuli 2017.
  41. ↑ "OMA Festival". Eesti LGBT Ühing. 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2017. Vaadatud 7. juuli 2017.
  42. ↑ Theo Salem-Mackall (30. juuni 2015). "Pride in the Baltics: Making History in Latvia". Human rights first. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2016. Vaadatud 7. juuli 2017.
  43. ↑ "EuroPride 2015: Latvia turning its face towards equality". ILGA Europe. 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2017. Vaadatud 7. juuli 2017.
  44. ↑ "Baltic Pride March 2016 in Vilnius". Visit Lithuania. 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2016. Vaadatud 7. juuli 2017.
  45. ↑ Eglė Kuktoraitė (22. juuni 2016). "Vilnius Celebrated Baltic Pride 2016". LGL. National LGBT Rights Organisation. Vaadatud 7. juuli 2017.
  46. ↑ Karli Saul (8. juuli 2017). "VIDEO | Tänavune Baltic pride: osalejaid mitu korda rohkem kui viimasel korral, mune ei loobitud". Delfi. Vaadatud 8. juuli 2017.
  47. ↑ "Ühispöördumine Baltic Pride 2017 toetuseks". 5. juuli 2017. Vaadatud 6. juuli 2017.
  48. ↑ "Riga to host Baltic Pride 2018". https://lsm.lv (inglise). 19.05.2017. Vaadatud 16.05.2020. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 "Baltic Pride 2018 in Riga – a striking paradox between societal acceptance and political will". https://www.ilga-europe.org (inglise). 17.06.2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.08.2020. Vaadatud 16.05.2020. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  50. ↑ "The health issues of gay, bisexual, and other MSM and trans people were discussed during a seminar on Baltic Gay Pride". https://ecom.ngo (inglise). 12.06.2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.02.2020. Vaadatud 16.05.2020. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  51. ↑ Kuktoraitė E. (15.06.2018). "Lithuanian LGBT community joins Baltic Pride 2018 in Riga". https://www.lgl.lt (inglise). Vaadatud 16.05.2020. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  52. ↑ "«Балтийский прайд» в Риге (ФОТО)". http://novayagazeta.ee (vene). 09.06.2018. Vaadatud 16.05.2020. {{cite web}}: välislink kohas |website= (juhend)
  53. ↑ 53,0 53,1 "Baltic Pride 2020 kokkuvõte". LGBT Ühing. 2. juuli 2020. Vaadatud 11. juunil 2023.
  54. ↑ "LGBT+ kultuurifestival Baltic Pride toimub tänavu teistmoodi". LGBT Ühing. 22. juuni 2020. Vaadatud 11. juunil 2023.
  55. ↑ "„Vihkamine ja vägivald ei ole väärtused." LGBT+ kogukond marssis läbi Tallinna tänavate". Eesti Päevaleht. Vaadatud 11. juunil 2023.
  56. ↑ ERR, ERR | (29. juuni 2020). "Baltic Pride parade held in Tallinn". ERR (inglise). Vaadatud 11. juunil 2023.
  57. ↑ "Baltic Pride | Tallinn". Baltic Pride Tallinn (inglise). Vaadatud 10. juunil 2023.
  58. ↑ "Sotsiaalkaitseminister Riisalo avas Baltic Pride kultuurifestivali | Sotsiaalministeerium". www.sm.ee. Vaadatud 11. juunil 2023.
  59. ↑ "Otseülekanne: konverents "Kväärikas keskkond, turvalisem Eesti!" | Vikervaade" (inglise). 9. juuni 2023. Vaadatud 10. juunil 2023.
  60. ↑ "Erkki Otsman "Pariisi taeva all" Baltic Pride eri". Baltic Pride Tallinn (inglise). Vaadatud 10. juunil 2023.
  61. ↑ "Luuleslämm x Baltic Pride". www.facebook.com. Vaadatud 10. juunil 2023.
  62. ↑ "Vikerlaste avatud proov / LGBT Choir Vikerlased opened rehearsal". www.facebook.com. Vaadatud 10. juunil 2023.
  63. ↑ "Perehommik". Baltic Pride Tallinn (inglise). Vaadatud 10. juunil 2023.
  64. ↑ 64,0 64,1 "Tallinn võõrustab Baltic Pride´i 2023". Baltic Pride Tallinn (inglise). 16. mai 2023. Vaadatud 10. juunil 2023.
  65. ↑ 65,0 65,1 65,2 "Baltic Pride'il osales üle 7000 inimese | Vikervaade" (inglise). 11. juuni 2023. Vaadatud 11. juunil 2023.
  66. ↑ "VIDEO ja FOTOD | Tallinna tänavad värvusid vikerkaaretoonidesse". Delfi. Vaadatud 11. juunil 2023.
  67. ↑ "Vabaõhukontsert ja piknik". Baltic Pride Tallinn (inglise). Vaadatud 10. juunil 2023.
  68. ↑ Hussar, Lauri (10.06.2023). "Võrdsema ja hoolivama Eesti eest". Lauri Hussar. Facebook. Vaadatud 10.06.2023.
  69. ↑ "Kaasavama ja sõbralikuma ühiskonna poole | Sotsiaalministeerium". www.sm.ee. Vaadatud 10. juunil 2023.
  70. ↑ "MTÜ Geikristlaste Kogu üritusel rünnati osalejaid, viga sai kolm inimest. Politsei alustas kriminaalmenetlust". Delfi. Vaadatud 11. juunil 2023.
  71. ↑ plats 1a, Lossi; Tallinn, 15165; Registrikood: 74000101; Tel: +372 631 6331; Faks: +372 631 6334; Protected, email (12. juuni 2023). "Riigikogu LGBT toetusrühm taunib pühapäeval toimunud noarünnakut". Riigikogu. Vaadatud 12. juunil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: numbrilised nimed: autorite loend (link)
  72. ↑ "Minister Signe Riisalo ja Eesti LGBT Ühing mõistavad teravalt hukka pühapäeval toime pandud vaenukur". LGBT Ühing. 12. juuni 2023. Vaadatud 12. juunil 2023.
  73. ↑ ERR (12. juuni 2023). "Siseminister: geipastorit rünnanud mees võidakse riigist välja saata". ERR. Vaadatud 12. juunil 2023.
  74. ↑ "Ühisdeklaratsioon Baltic Pride 2023 toetuseks". Ühisdeklaratsioon Baltic Pride 2023 toetuseks. 1.06.2023. Vaadatud 10.06.2023.

Rahvusvaheline toetus

muuda

Lisaks ILGA-Europe'ile on üritust järjepidevalt toetanud ka teised LGBT organisatsioonid naaberriikides, eelkõige RFSL Rootsist ja Amnesty International.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Baltic_Pride&oldid=6732992"