Marina Kaljurand

Marina Kaljuranna isa oli läti päritolu bussijuht Imants Uits (sündinud 1922 või 1923 Salduses). Tema ema on Eesti venelane Veera Rajevskaja (sündinud 2. oktoobril^[viide?] 1925 Narvas), endine Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse ametnik.^[2][3][4]

Ta õppis Tallinna 7. Keskkoolis ning lõpetas 1986. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna cum laude.^[5] Lisaks on ta lõpetanud Eesti Diplomaatide Kooli ning saanud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja diplomaatias Tuftsi ülikoolist USA-s.^[6]

Aastatel 1986–1991 töötas Marina Kaljurand Tallinna Majandustehnikumis juriidiliste ainete õpetajana.^[7]

Marina Kaljurand alustas tööd Eesti Vabariigi välisministeeriumis 1991. aastal pressi- ja infoosakonnas^[8] III sekretärina^[viide?]. Aastatel 1992–1996 oli ta välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvaheliste lepingute büroo direktor ning 1996–1999 nõunik Eesti saatkonnas Helsingis. 1999–2001 töötas Kaljurand välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektorina ja 2001–2005 juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantslerina.^[8]

Samal ajal oli Marina Kaljurand õigusteaduse lektor TTÜ Kõrgemas Majanduskoolis.^[viide?]

Diplomaadina alustas Kaljurand tööd aastatel 2004–2006, mil ta oli mitteresideeriv suursaadik Iisraelis (resideeris Tallinnas).^[viide?]

 

3. veebruaril 2006 nimetas president Arnold Rüütel Marina Kaljuranna Eesti suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. 25. oktoobril 2007 nimetas president Toomas Hendrik Ilves ta ühtlasi mitteresideerivaks suursaadikuks Kasahstanis (resideeris algul Moskvas, hiljem Tallinnas).^[viide?]

Pärast pronkssõduri teisaldamist ja aprillirahutusi Tallinnas hakkasid liikumise Naši aktivistid blokeerima Eesti saatkonda Moskvas ja üritasid rünnata suursaadik Kaljuranda, kuid ihukaitsel õnnestus ründajad peatada.^[9] Saatkonna ees piketeerinud meeleavaldajad nõudsid Kaljuranna lahkumist Moskvast ja saatkonnahoone lammutamist.^[viide?]

Venemaa suursaadikuna töötas Kaljurand 2008. aastani, Kasahstani suursaadikuna 2011. aastani. Tema järglaseks Eesti suursaadiku ametikohal Venemaa Föderatsioonis sai Simmu Tiik.^[viide?]

2008. aasta suve lõpust septembrini 2011 töötas Kaljurand Eesti välisministeeriumis asekantslerina välismajanduse ja arengukoostöö küsimuses.^[viide?]

 

 

Septembris 2011 nimetati Marina Kaljurand Eesti Vabariigi suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos. 9. septembril 2011 andis ta oma volikirjad üle Ameerika Ühendriikide presidendile ja 13. septembril Mehhiko presidendile. 7. mail 2014 vabastas president Toomas Hendrik Ilves ta suursaadiku ametikohalt Ameerika Ühendriikides ja sama aasta 9. septembril ka suursaadiku ametikohalt Mehhikos.

2011–2013 oli Marina Kaljurand ühtlasi ka mitteresideeriv suursaadik Kanadas (asukohaga Washingtonis).^[8] Sel ametikohal vahetas ta välja Väino Reinarti. Saadikukoha võttis üle Gita Kalmet, kelle president Ilves nimetas ametisse 1. augustil 2013 ja kes asus resideerima Ottawas.^[10]

Pärast suursaadiku ameti lõppemist töötas Kaljurand välisministeeriumis asekantslerina juriidiliste ja konsulaarküsimuste vallas.^[11]

Pärast Keit Pentus-Rosimannuse tagasiastumist välisministri ametikohalt tegi Reformierakonna juhatus ettepaneku nimetada uueks välisministriks Marina Kaljurand. 15. juulil 2015 nimetas Vabariigi President Marina Kaljuranna peaministri ettepanekul välisministriks.^[12] 16. juulil 2015 andis Kaljurand riigikogu ees ametivande ja astus välisministri ametisse.^[13]

Marina Kaljurand on välisministrina jätkanud eelnevate välisministrite tööd, rõhutades EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika vajalikkust ning hoides häid suhteid EL-i, Ameerika Ühendriikide ja teiste Eesti liitlastega.^[viide?]

9. septembril 2016 esitas Marina Kaljurand peaminister Taavi Rõivasele lahkumisavalduse ning teatas pressikonverentsil, et ta astub tagasi, et kandideerida presidendiks, ning kuulutas 9. septembri oma viimaseks tööpäevaks. Teda asendas kuni enda kinnitamiseni välisministri ametisse 12. septembril Jürgen Ligi.

Eston Kohveri vabastamise nimel töötasid enne Kaljuranda ka Urmas Paet ja Keit Pentus-Rosimannus. Kuigi luurajate vahetusprotsessi juhtis peamiselt siseminister Hanno Pevkur, osales salajastel kohtumistel ka välisminister Kaljurand.^[viide?]

 

2015. aasta septembris tehtud küsitluse järgi toetanuks iga viies eestimaalane presidendina Kaljuranda. Pärast Toomas H. Ilvese ametiaja lõppemist 2016. aasta augustis näinuks Kaljuranda presidendina 20,3 protsenti küsitletutest. Lisaks Kaljurannale ületasid kümneprotsendilise toetuse veel vaid Edgar Savisaar (12,6%) ja Siim Kallas (10,6%).^[14]

2016. aasta veebruaris avaldatud Turu-uuringute AS-i uuringu kohaselt oli Kaljurand esikohal (23%) Eesti elanike nii esimese kui ka teise eelistusena. Esimese eelistusena järgnes talle Edgar Savisaar, esimese ja teise eelistuse kokkuvõttes jagasid võrdselt teist kohta Savisaar, Indrek Tarand ja Siim Kallas. Ametlikke kandidaate polnud selleks ajaks veel esitatud.^[15]

Aprilli lõpus 2016 ütles Marina Kaljurand Vikerraadio saates "Uudis+" antud intervjuus, et on valmis kandideerima presidendiks, kui tema kandidatuur üles seatakse. Ta rõhutas, et pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse, ehkki kannab välisministrina poliitilist vastutust. Kandideerimist ajendaksid Kaljuranna sõnul mitmelt erakonnalt saadud toetus ja arusaam, et tal on eeldusi sidustada eri ühiskonnagruppe: "Ma olen Eestimaa venelane, ma olen naine, ma olen ema." Presidendiks saades lubas Kaljurand intervjuus pöörata tähelepanu kolmele teemale: turva- ja kindlustunde loomisele ja andmisele nii välis- kui ka sisepoliitiliselt, "õiglasele riigile", mille esindajana presidendil on oluline roll inimeste ärakuulajana ja nendega rääkijana ning eesti keele ja kultuuri püsimisele. Tema hinnangul peaks president olema eelkõige kogu rahva ühendaja ning sekkuma sisepoliitikasse vaid juhul, kui see läheb vastuollu põhiseaduse või põhiväärtustega. Kaljurand ei näinud põhjust loobuda presidendivalimiste eel välisministri kohast ning lubas valimistel kõrvale jäädes jätkata ministrina.^[16]

Vaatamata Kaljuranna populaarsusele arvamusküsitlustes, otsustas Reformierakond mitte esitada teda presidendikandidaadiks valimisvoorudes, mis toimusid Riigikogus. Nende järel langetas Reformierakond otsuse, mille kohaselt esitab erakond ka valimiskogus kandidaadiks vaid Siim Kallase. Otsuse avalikustamisele järgnenud intervjuus ütles Marina Kaljurand, et on valmis sellegipoolest kaaluma kandideerimist, kui talle tehakse sellekohane ettepanek, ning jäi seisukohale, et oleks olnud parem kandidaat: "Ma arvan, et erakonnal võib olla mitu kandidaati ja ma tegin kuu aega tagasi ettepaneku, et Siim Kallas kandideeriks riigikogus ja mina valimiskogus. See oli minu ettepanek erakonnale. Eile erakond seda ettepanekut ei toetanud. Otsus on tehtud ja nüüd läheme edasi. ... Ma ise ei saa kuskile kandideerida, selleks tuleb mind esitada. Kui see ettepanek tehakse, siis ma väga tõsiselt kaalun seda." Kaljurand lubas ka kandideerimise korral välisministri ametist tagasi astuda.^[17][18] Kaljuranna kandidatuuri toetuseks koostasid avaliku ühispöördumise valimiskogu liikmetele ka kümned ühiskonnategelased.^[19] 9. septembril 2016 teatas Kaljurand, et astub välisministri ametikohalt tagasi ning palub oma toetajatel end valimiskogus presidendikandidaadiks üles seada.

2016. aasta presidendivalimistel sai Kaljurand 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 75 häält ning teise vooru edasi ei pääsenud.

 

2016. aasta oktoobri lõpus alustas Kaljurand osalise koormusega tööd Välisministeeriumis, kus temast sai nõunik küberjulgeoleku küsimustes. Ühtlasi jätkas ta Eesti esindajana tööd ÜRO küberekspertide töörühmas, mille töös on ta osalenud alates 2014. aastast.^[20]

2017. aastal asus Kaljurand juhtima värskelt moodustatud Rahvusvahelist Küberstabiilsuse komisjoni. Ettepaneku sellele kohale asumiseks tegi Hollandi valitsus. Komisjoni eesmärgiks on kolme aastaga koostada põhjalik aruanne, mida tuleks küberruumi turvalisuse suurendamiseks ette võtta.^[21]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 4145 häält ning osutus valituks.

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Kaljurand Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas ning osutus valituks 65 549 häälega olles nõnda valimiste populaarseim kandidaat ja saades Eesti Euroopa parlamendi valimistel läbi aegade kolmanda tulemuse (temast on rohkem hääli saanud üksnes Indrek Tarand 2009. aastal (102 460 häält) ja Toomas Hendrik Ilves 2004. aastal (76 120 häält)).^[22]

Euroopa Parlamendis kuulub Kaljurand Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni. Ta on ELi-Armeenia parlamentaarse partnerluskomitee delegatsiooni esimees, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja Euronesti parlamentaarse assamblee liige ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni asendusliige.^[23]

Ta kandideeris ka 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, kogus 45 626 häält ning osutus valituks.^[24]

• 2004 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[25]
• 2007 – Postimehe aasta inimene
• 2007 – Eesti Naiste Koostööketi teenäitaja
• 2008 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[26]
• 2008 – suursaadiku auaste (29. oktoober 2008)
• 2010 – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja II klassi aumärk
• 2015 – aasta naine^[27]
• 2016 – Commander Grand Cross of the Order of the Lion of Finland

Marina Kaljuranna abikaasa on Kalle Kaljurand. Nende tütar Kaisa (1987) on lõpetanud Tallinna Inglise Kolledži ja Tartu Ülikooli psühholoogia erialal. Poeg Kristjan (1992) on lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja õpib Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriteadust.^[28] Vanim poeg Ken hukkus seitsmeaastaselt õnnetuse tõttu Eesti taasiseseisvumise päeval.^[29]

Kaljurand tuli 1991. aastal Eesti naisüksikmängus meistriks sulgpallis.^[30] Ta on Eesti sulgpallimeistrivõistlustel võitnud 23 medalit, nendest seitse kuldmedalit. Ta harrastab kepikõndi.^[31]

Alates juunist 2017 on ta Naiskodukaitse Lääne ringkonna Hiiumaa jaoskonna liige^[32].

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Marina Kaljurand

Tsitaadid Vikitsitaatides: Marina Kaljurand

• Marina Kaljurand Euroopa Parlamendi kodulehel
• Biograafia ESBL-is
• Krister Kivi. Marina tormi käes. Eesti Ekspress, 3. mai 2007.
• Marina Kaljurand "Эхо Москвы" saates "Народ против...", 8. mai 2008 (vene keeles)
• Marina Kaljurand saates "Kukul külas", 16. november 2008, [1]
• Marina Kaljurand: Kõik oleneb inimestest, EPL, 31. oktoober 2008
• Teet Korsten. Marina Kaljurand: "Soovitan noortele diplomaatidele tööd ida pool", Pohjarannik, 7. märts 2009
• Reformierakond esitab välisministriks Marina Kaljuranna Delfi, 10. juuli 2015
• Teet Korsten. "Välisminister nr 13 tahab olla väga hea ja pikka aega ametis", Põhjarannik, 10. oktoober 2015
• Kaljurand: Eesti vajab parimat presidenti, siin ei mängi rolli ei rahvus ega sugu ERR, 27.04.2016
• Toomas Haug. EKREst, Kaljurannast ja siilist Huige, 16. aprill 2016.