Narval

Narvali nimi tuleb islandi keelest. See on seotud nende nahavärviga.^[1]

Nad on keskmise suurusega vaalad ning nende pikkus on 4–6 meetrit. Isased on natuke suuremad kui emased.^[4] Narvalite kaal jääb vahemikku 800–1600 kilogrammi.^[1] Värvuselt on narvalid tumepruunide laikudega ja valkjaskollased. Nende värv muutub vanusega heledamaks.^[5] Kokku on narvalil ainult kaks hammast, millest isastel üks on keerdunud võhaks^[6]. See omapärane isastel esinev võhk, mida kutsutakse ka „mõõgaks“ on loomariigis ainulaadne ja moodustub tegelikult lõuast ja mokast läbikasvanud lõikehammastest, mis keerlevad ümber üksteise moodustades seega 2,5–3 meetrise „mõõga“^[4][7]. Seda võhka kasutavad isased jää lõhkumiseks ja teiste isastega turniiride pidamiseks. Kui võhk peaks murduma, siis hambakoht täitub aegamisi luukoega. Uut hammast tagasi ei kasva.^[8] See kasvab terve elu ning ennekõike on selline võhk ikkagi enesekaitseks vaenlaste eest ja ka mulje avaldamiseks emastele turniiridel^[7][9][10]. Teadlaste analüüsid näitavad, et võhas asetsevad miljonid närvirakud, mis on ühenduses ajuga. See annab narvalitele informatsiooni vees toimuva kohta ning aitab tajuda vee temperatuuri, rõhumuutusi ja vee keemilist koostist.^[11][1] Võhast on abi ka jahipidamisel, kus narvalid virutavad oma võhaga ja uimastavad oma saagi ning saavad selle kergemini kätte^[1]. Võhka kasutavad isased ka emaste ahvatlemiseks paaritumisele. Väga harva esineb ka emastel lühikest piikhammast.^[4] Narvallaste sugukonnale on omapärane seljauime puudumine^[5]. Nagu enamikul vaalaliikidel on ka narvalitel kaelalülid ühinenud selgrooga nagu maismaa imetajatel ning see võimaldab kaela väga head liikuvust ja paindlikkust.

 

Narval on kõige põhjapoolseima levikuga vaal ja elab arktilistes vetes Gröönimaa, Venemaa, Kanada ja Norra põhjaranniku ümbruses^[11][9].

Narvalid elavad 15–20 isendiga gruppides või 20–30 isendiga gruppides^[10][2]. Grupid koosnevad täisealistest isastest või emastest ja järglastest. Nad suhtlevad omavahel vilinate, oigamiste, üminate, mulksatuste ja kriuksuvate häälitsuste kaudu. Mõnikord võivad eri grupid omavahel ühineda üheks suureks grupiks ning siis moodustavad narvalid 500–1000-pealisi karju^[2]. Looduslikeks vaenlasteks on narvalitele jääkarud, mõõkvaalad ja morsad^[10]. Nad rändavad kaks korda aastas: suviti liiguvad madalamatesse vetesse jäävabadele aladele ranniku lähedale ja talviti taanduvad sügavamatesse vetesse kanalitesse paksu jääkaane alla. Kevaditi need uuesti avanevad ning nad saavad uuesti suunduda rannikualadele.

Narvali toidulaud on suhteliselt mitmekesine. Nad on karnivoorid, kes toituvad enamasti kaladest, vähilaadsetest ja ka peajalgsetest.^[1] Narvalid on väga head sukeldujad, nad võivad toiduotsingutel sukelduda kuni 1,5 km sügavusele. Suvel ja talvel on nende toidulaud erinev. Talviti söövad narvalid peamiselt põhjaloomastikku ehk bentost ja lesta. Suve saabudes muutub nende toitumine täielikult ning nad söövad enamasti Arktika turska, Gröönimaa hiidlesta ja polaar turska. Samuti võib nende toidulaualt leida kalmaari, merihunti, moiva ja kuldset meriahvenat.^[11]

Emased saavad suguküpseks juba 5–8-aastaselt, aga isased alles 11–13-aastaselt. Emastel kestab tiinus 14–15 kuud. Narvalid poegivad iga 2–3 aasta järel ja saavad üks, harvem kaks, järglast korraga.^[10][1] Sündides on narvalipojad tumedad, aga vanusega muutuvad heledamaks^[9].

Vanana on narvalid praktiliselt valged koos ruugete täppidega seljas ning nende eluiga võib ulatuda kuni 50 eluaastani. Vangistuses neid pidada ei saa, kuna muidu surevad.^[1]

Legendid räägivad maagilisest ükssarvest, mis on arvatavasti kõik alguse saanud narvali omapärasest võhast. Kunagi räägiti, et ükssarvik on tõesti olemas ja narvali võhku müüdi ükssarviku sarve pähe inimestele tohutute summade eest.^[1][9] Esimesed legendid ja võha väärtus jõudsid inimesteni juba viikingite ajal, kui nõndanimetatult „ükssarviku sarvedel“ arvati olevalt võlujõud ravida mürgistusi ja melanhooliat. Viikingid ja teised põhjamaade kaupmehed suutsid neid müüa suisa mitmekordse kullahinnaga. Lisaks võhkade saamisele kasutati narvalit ka teistel eesmärkidel^[1]. „Minevikus kasutasid põhjarahvad narvali liha toiduks, rasva lambiõliks, sooli nööride valmistamiseks, võhka tarbe- ja iluesemete nikerdamiseks^[1].“

„Taani teadlaste tehtud DNA-analüüs näitas, et narvalite populatsioonil on väike geneetiline variatsioon – kolm korda väiksem kui näiteks pandakarul. Geneetiline variatsioon on tähtis liigi ellujäämiseks kriiside ajal, nii et teadlased on mures, kuidas narvalid soojemas kliimas hakkama saavad.^[12]"