Mops

Ajaloolistel kujutistel on mopsid pikad ja kõhnad, samas kui tänapäevane mops on jässakas, neljakandilise kompaktse keha, tugeva rinna ja esiletungivate lihastega. Lühike kahekordne karvkate koosneb aluskarvast ja ilusast läikivast pealiskarvast.

Mopse esineb neljas värvuses: hõbedane, aprikoosivärvi, kollakaspruun ja must. Iseloomulikud on must mask, mustad kõrvad ja must selge joon, mis jookseb mööda selga pea tagaosast sabani. Nägu on kortsuline, andes arukust või suurt kurbust väljendava ilme. Kõrvad on väikesed, õhukesed ja sametpehmed. Kõrvu esineb kahte sorti: rooskõrvad ja nööpkõrvad (eelistatud on nööpkõrvad). Saba on tugevalt keerdunud seljale. Turjakõrgus isastel 30 cm, emastel 25 cm. Ideaalkaal 6,3–8,1 kg.

Iseloomult on mopsid stabiilse, tasakaaluka temperamedi ja vallatult sõbraliku iseloomuga. Ta on nii laste kui ka täiskasvanute lemmik, olles väheaktiivne, vähenõudlik koer, kes sobib korteris pidamiseks. Mops on keskmiselt treenitav, võõraste suhtes tavaliselt heatahtlik, kuid hoiatab omanikku võõraste lähenemisest. Mopsi kirjeldatakse ka kui kasvult väikest ja hingelt suurt koera.

 

Mopsi tõug on tõenäoliselt üle 1000 aasta vana. Algupäraselt aretati mopsid Hiina valitsejate perekondadele kaaslasteks, kus neile osutati õukonnas erilist tähelepanu. Hiina imperaatorite poolt olid mopsid väga hinnatud, elasid luksuses, omasid teenreid ning neid sõidutati erilistes spetsiaalselt neile ehitatud vankrites. Hiljem levisid nad ka mujale Aasiasse.

Varane ajalugu mopside päritolust ei ole detailselt teada, kuid arvatakse, et tänapäeva mopsid on pärinenud koertest, kes imporditi Hiinast Euroopasse 16. sajandil.

16. sajandil olid mopsid populaarsed koerad Euroopa õukondades, olles valitsejate seltsikoerteks.

17. sajandi lõpus aretasid tõuaretajad mopsidest ka kääbuseksemplare, kes olid piisavalt väiksed, et neid kuninglike rõivaste tohututes varrukates kaasas kanda. Hispaanias maalis oma töödes mopse Goya ning neid kasutati ka sõjaväes loomade ja inimeste leidmiseks.

19. sajandil oli mops oluline koer kuninganna Victoria õukonnas. Kuninganna tegeles mopside aretamisega ning tema osavõtul sai alguse kennelliit. 19. sajandil jõudsid mopsid Ameerika Ühendriikidesse.

 

Paljud mopside terviseprobleemid tulenevad otseselt tõu omadustest.

Lühike koon võib põhjustada hingamisprobleeme ja õhu neelamist, mis omakorda tekitab gaase ning vaevusi kuumas ja niiskes kliimas.

Mopsi silmad on teatud määral punnis ning võivad saada vigastatud, samuti esineb silmalaugude ja ripsmete väärarengut.

Väikse ja ümara peaga mopsidel on ka väiksed kõrvad, mis vajavad tihedat puhastamist. Seda just seetõttu, et kõrva kujust tulenevalt on kõrva sisekeskkond umbne ja tihedalt koos.

Kõige sagedasem mopsidel esinev vaevus on ülekaal, mis on tingitud nende ohjeldamatust söögiisust. Tihti ei suuda omanikud vastu panna mopsi pidevatele püüdlustele lisatoitu saada ning ei ole võimelised kindlustama koerale seatud ranget dieeti. Mopsid vajavad ka pidevat liikumist. Ülekaalu puhul on koera liikuma panemine juba kordades keerulisem.

Tungivalt soovitatakse mopsi hambaid harjata, et vältida igemehaigusi.

Liigne aretamine on toonud kaasa suure soodumuse allergiatele, mille vältimiseks peaks vastutustundlik kasvataja enne koerte paaritamist kindlustama koera hea tervise. Tähtis on võtta koer vastutustundlikult kasvatajalt, et saada eeltoodud probleemidest vaba mops.

  Mops – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• Mops koer.ee saidil