Modernistlik kirjandus

Modernistlik kirjandus (inglise keeles Modernist Literature, Literary Modernism, prantsuse keeles Littérature moderniste) kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Seda iseloomustavad modernistlik elutunne ja teadlik lahkulöömine traditsioonilistest luule- ja värsivormidest. Modernistlik kirjandus vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust. Eksperimenteeriti nii vormide kui väljendusviisidega.

Modernistliku kirjanduse märksõnad on mosaiiksus, mitmetähenduslikkus, subjektivism, absurd, tinglik suletud vorm jne. Kujundikeeles kasutati sümboleid, groteski ja absurdi. Suurt tähelepanu pöörati teksti vormile. Oluliseks muutusid subjektiivsed läbielamised, tunded ja alateadlik soov korrastada korrastamatut. Iseloomulikud tehnikavõtted olid narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, teadvuse vool, siirdkõne ja luules vabavärsi laialdane kasutamine.

Modernistid püüdsid maailma täiustada ja parandada. Nad kujutasid maailma lõhestumist kahetsusväärsena, õhutasid seda parandama ning uskusid edasiminekusse ja progressi. Samas leidus ka neid, kes olid uuest elurütmist vaimustuses ja ülistasid tehnoloogiamaailma.

Modernistliku kirjandusega seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jt kui iseseisvate kirjandusvormide tekkimist.

Modernism avaldus alguses peamiselt luules, kuid jõudis 20. sajandi keskpaiku ka proosasse ja draamasse.