Mobutu Sese Seko

Joseph-Desiré Mobutu oli päritolult ngbandi.^[1] Ta sündis Belgia Kongos Lisalas,^[2] kuid tema suguvõsa oli tegelikult pärit riigi põhjapiiri äärest Gbadolitest.^[3] Mobutu ema Marie Madeleine Yemo oli põgenenud kodukülast hõimuvanema haaremist ja töötas Lisalas hotelliteenijana. Abielust hõimuvanemaga oli tal kaks last.^[4] Linnas tutvus ta Belgia kohtuniku koka Albéric Gbemaniga ja abiellus temaga.^[5] Peagi sündis poeg, kellele tema onu soovitusel pandi nimeks Mobutu. Hiljem sündis veel kolm poega.^[4] Isa suri, kui Mobutu oli kaheksa-aastane. ^[6]

Belgia kohtuniku naisele Mobutu meeldis ja ta asus poissi õpetama. Mobutu õppis prantsuse keeles vabalt rääkima, lugema ja kirjutama. Perekond elas vaesuses ning ema sai oma nelja lapse kasvatamisel abi sugulastelt, tihti koliti ühest kohast teise. Mobutu alustas kooliteed Léopoldville'is, seejärel aga saatis ema ta Coquilhatville'i onu juurde, kus ta asus õppima katoliku misjoni internaatkoolis. Mobutu oli suurt kasvu ja tugev ning paistis koolis silma sportlasena. Ta oli ka hea õpilane ja andis välja klassi ajalehte. Samas oli ta üleannetu laps, kes armastas vempe visata. Aastal 1949 põgenes ta koolist ning sõitis laevaga jänesena Léopoldville'i ühe tüdrukuga kohtuma. Preestrid said ta kätte mitu nädalat hiljem. Sõnakuulmatuse eest karistati õpilasi tollal karmilt.^[7] Ta visati koolist välja.^[8] Teda oleks võinud oodata vanglakaristus, kuid sellest ta pääses ja ta saadeti hoopis seitsmeks aastaks koloniaalarmeesse Force Publique'i.^[7]

Väeteenistus mõjus Mobutule distsiplineerivalt. Seersant Joseph Bobozo võttis ta oma käe alla. Mobutu oli õpihimuline ja kasutas iga vaba momendi ja valvekorra lugemiseks. Ta laenas raamatuid ja sai Belgia ohvitseridelt Euroopa ajalehti. Tema lemmikuteks said Charles de Gaulle'i, Winston Churchilli ja Niccolò Machiavelli kirjutised. Ta lõpetas raamatupidamiskursused ja tegi seejärel esimesed katsetused ajakirjanikuna. Armeeteenistuse aega jääb ka Mobutu abiellumine Marie-Antoinette'iga. Kooli preestritest oli tal niivõrd halb mälestus, et ta ei nõustunud isegi kirikus abielluma. Sõduripalga eest suutis ta pulmadeks osta vaid kasti õlut.^[9]

Mobutu töötas sõjaväe raamatupidamisüksuses ametnikuna ja selles valdkonnas saadud teadmised panid tema tulevastele tehingutele tugeva aluse. Aafriklasi Belgia armees ohvitseriks ei ülendatud. Mobutu jõudis staabiveebli auastmeni.^[8]

Armees teenides kirjutas Mobutu pseudonüümi all kohalikku belglaste ajakirja Actualités Africaines poliitikateemalisi artikleid. Aastal 1956 lahkus ta sõjaväeteenistusest ja hakkas tööle kutselise ajakirjanikuna.^[10] Ta tegi kaastööd Léopoldville'is ilmuvale päevalehele L'Avenir.^[11] Kaks aastat hiljem suundus ta Belgiasse, et kajastada maailmanäitust Expo 58 ning täiendada end ajakirjanduse alal. Aastal 1959 õppis ta Brüsseli Sotsiaaluuringute Instituudis.^[12] Mobutu suhtles paljude noorte haritud kongolastega, kes toetasid vastuhakku koloniaalvõimule ja riigi iseseisvumist. Ajakirjanikutöö viis ta kokku teiste seas Patrice Lumumbaga ja 1958. aastal astus Mobutu Lumumba algatatud Kongo Rahvusliku Liikumise liikmeks.^[12] Hiljem sai Mobutust Lumumba isiklik assistent. Oli ka vihjeid, et Mobutu oli tegelikult Belgia luure teenistuses.^[13]

Ta tegutses ajakirjanikuna kuni 1960. aastani.^[12] Kui 1960. aastal Brüsselis Kongo iseseisvumise üle kõnelusi peeti, osales Mobutu kõnelustel Lumumba sekretärina. Kuigi ta ei kuulunud ametlikku delegatsiooni, suutis ta lääne diplomaatidele muljet avaldada ja neile meelde jääda kui eriti intelligentne ja paljutõotav noormees.^[14]

Pärast seda, kui Kongo 30. juunil 1960 iseseisvaks sai, moodustati koalitsioonivalitsus, mille eesotsas olid president Joseph Kasa-Vubu ja marksistist peaminister Patrice Lumumba. Kohe pärast riigi iseseisvumist puhkes armees mäss Belgia ohvitseride vastu. Sellest sai alguse Kongo kriis. Lumumba nimetas Mobutu Kongo rahvusarmee kindralstaabi ülemaks ja Mobutu asus mööda maad ringi sõitma, et veenda sõdureid mässu lõpetama. Samal ajal tugevnesid riigi lõunaosas Katangas eraldumispüüdlused, sest taheti kontrolli oma rikkalike maavarade üle. Juuli keskel kuulutas Katanga peaminister Moise Tshombe piirkonna iseseisvaks. ÜRO saatis Kongosse oma rahuvalveväed, kuid need ei suutnud korda luua^[12] ja Lumumba pöördus abi saamiseks Nõukogude Liidu poole. Ameerika Ühendriikide ja Belgia toetusel kõrvaldas president Kasa-Vubu Lumumba peaministri ametist. Lumumba omakorda ei tunnistanud Kasa-Vubut presidendina. Mobutu oli kahe tule vahel, sest Kasa-Vubu ja Lumumba andsid kumbki talle korralduse oma vastane vahistada. Lääneriikide survel kaldus kaalukauss Nõukogude Liidu mõju tõrjumise kasuks. Ka Mobutu ise toetas Kasa-Vubut. 14. septembril 1960 kukutas Mobutu USA ja Belgia toel Lumumba valitsuse.^[15][16] President Kasa-Vubu jäi ametisse.^[17] Nõukogude Liidu nõustajad saadeti riigist välja.

Lumumba moodustas Stanleyville'is Nõukogude Liidu toel keskvalitsusega võistleva valitsuse. Mobutu andis seepeale korralduse Lumumba vahistada. Lumumba toimetati Katangasse ning jaanuaris 1961 võtsid Tshombe palgaarmee valged ohvitserid ta kinni ja ta mõrvati.^[12][18]

23. jaanuaril 1961 ülendas president Kasa-Vubu Mobutu kindralmajoriks^[19] ja veebruaris nimetas ta kaitsejõudude juhatajaks.

Rahutused jätkusid ja Mobutu asus armeed reorganiseerima.^[20] 1963. aastal suruti ÜRO vägede abiga maha Katanga iseseisvuspüüdlused ja 1964. aastal võitsid Mobutu väed maoisti Pierre Mulele juhitud mässulisi. Mulele põgenes välismaale. Aastal 1968 meelitas Mobutu ta amnestiat lubades riiki tagasi ja laskis avalikult surnuks piinata.^[21] Moise Tshombe pöördus juulis 1964 eksiilist tagasi ja sai peaministriks. Kongo kriis lõppes Mobutu võimuhaaramisega 25. novembril 1965, kui ta president Kasa-Vubu ja peaminister Tshombe vahelist võimuvõitlust ära kasutades sõjaväelise riigipöörde korraldas ja ennast presidendiks kuulutas.^[20]

Peagi pärast presidendiks saamist pidas Mobutu Léopoldville'i staadionil kõne, kus teatas erakorralise olukorra kehtestamisest viieks aastaks. See tähendas igasuguse poliitilise tegevuse keelustamist. Põhjenduseks tõi ta asjaolu, et just poliitikud olid eelnenud viie aasta jooksul riigi hukatuse äärele viinud.^[22] Parlament kaotas suurema osa oma võimust ja hiljem saadeti see ka ajutiselt laiali.

Aastal 1967 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus. Sellega loodi presidentaalne unitaarriik, kus presidendil oli piiramatu ametiaeg ja lubatud oli maksimaalselt kaks parteid. Naistele anti hääleõigus.^[23]

17. aprillil 1967 asutas Mobutu Revolutsioonilise Rahvaliikumise (Mouvement Populaire de la Révolution; MRP), mis jäi 1990. aastani riigi ainsaks parteiks.^[1] Kõik kodanikud said automaatselt partei liikmeteks.^[23] Partei põhikirjas rõhutati rahvuslikkust, revolutsioonilisust ja autentsust. Mobutu seadis eesmärgiks tõelise rahvusluse, mis distantseerus nii kapitalismist kui ka kommunismist, ei olnud ei parem- ega vasakpoolne. Hiljem valis Revolutsiooniline Rahvaliikumine iga seitsme aasta järel esimehe, kellest sai automaatselt ainuke presidendikandidaat. Presidendi ametisse nimetamiseks korraldati rahvahääletus. Iga viie aasta tagant peeti parlamendivalimised, kandidaadid seadis üles ainupartei. Praktikas tähendas see Mobutu ainuvõimu.

Kunagist vastasseisu Patrice Lumumbaga Mobutu ei tunnistanud, vaid kuulutas ennast Lumumba töö jätkajaks ja rõhutas seda, kui oluline on rahvuskangelase pärandi hoidmine. Keskvõimu tugevdamiseks vähendas Mobutu provintside arvu ja piiras nende autonoomiat. Ta oli riigi rahvusliku ühtsuse eestkõneleja ning pööras suurt tähelepanu hõimutülide mahasurumisele ja püüdis rahvuslikke eripärasid alla suruda. Ta püüdis lojaalsuse hõimuvanemate suhtes asendada lojaalsusega keskvalitsuse vastu. Samal ajal soosis ta oma hõimukaaslasi.^[1]

Aastal 1967 ühendati kõik ametiühingud üheks Sairi tööliste rahvuslikuks ühinguks, mis võeti valitsuse kontrolli alla. Sellest sai valitsuse käepikendus. Sõltumatud ametiühingud olid 1991. aastani keelatud.

Pooldajad hankis Mobutu eelkõige hüvede jagamise abil, kui talle ei allutud, kasutati jõudu. Aastal 1966 vahistati neli endist ministrit (peaminister Évariste Kimba, kaitseminister Jérôme Anany, rahandusminister Emmanuel Bamba ja energeetikaminister Alexandre Mahamba), keda süüdistati riigipöörde kavandamises. Sõjaväetribunal mõistis nad surma ja nad hukati avalikult staadionil 50 000 pealtvaataja silme all.^[24][25] Maha suruti ka endiste Katanga sandarmite ülestõus ja 1967. aastal valgete palgasõdurite algatatud mäss. 1970. aastaks olid enam-vähem kõik potentsiaalsed vaenlased maha surutud. Aastal 1970 tegi belglaste kuningas Baudouin I visiidi Kinshasasse. Samal aastal peeti parlamendi- ja presidendivalimised. Põhiseaduse järgi oleks valimistel pidanud osalema kaks parteid, kuid kõik kandidaadid olid Revolutsioonilise Rahvaliikumise liikmed. Nende poolt hääletas ametlikel andmetel 98,33% valijatest. Presidendivalimised võitis Mobutu ainsa kandidaadina. Valimissedelil pakuti siiski kaks valikuvõimalust – sai anda rohelise poolthääle, mis tähistas lootust, ja punase vastuhääle, mis tähistas kaost. Mobutu poolt anti 10 131 699 ja vastu 157 häält.^[26]

Isikliku julgeoleku tagamiseks asutas Mobutu mitu sõjaväelist üksust. Neist olulisim oli Presidendi eriüksus. Hiljem, kui rahapuuduse tõttu palgata jäänud sõdurid mässama hakkasid, ei jätnud Mobutu oma eriüksusele kunagi palku maksmata.

Mobutu valitsusaega iseloomustasid algusest peale kleptokraatia ja kõikjal valitsev korruptsioon, peagi ka tohutu inflatsioon, riigivõlg ja raha täielik devalveerumine. Majanduse turgutamiseks riigistas ta Katanga vasekaevandused ja hiljem soodustas välisinvesteeringuid. Põllumajandus oli aga mahajäänud ja seetõttu suurenes pidevalt vajadus toiduaineid importida.^[20] Lääneriikide toel püüdis Mobutu turumajandust edendada, rajas hüdroelektrijaamu ja suurendas vasetootmist.^[12] Sellegipoolest majandus ei kasvanud ja inimeste elutingimused halvenesid. Massiline korruptsioon ja oskamatu juhtimine tõid kaasa kogu infrastruktuuri allakäigu.^[20]

 

Peagi pärast võimuhaaramist käivitas Mobutu rahvuslust rõhutava autentsuskampaania. Kampaania raames muudeti kõik euroopalikud isiku- ja kohanimed Aafrika-päraseks.^[1] 1. juunil 1966 alustas ta linnade ümbernimetamist. Leopoldville'ist sai Kinshasa, Elisabethville'ist Lubumbashi, Stanleyville'ist Kisangani, Katangast Shaba. Kongolased said range korralduse kõik Euroopa nimed Aafrika nimedega asendada. Vaimulikke ähvardas Euroopa nimedega laste ristimise eest viieaastane vanglakaristus.

Kongo frangi asemel võeti rahaühikuna kasutusele sair. Ka Kongo jõe ametlikuks nimeks sai Sairi jõgi.^[25]

Oktoobris 1971 sai riigi nimeks Sair. Jaanuaris 1972 võttis Mobutu enda uueks nimeks Mobutu Sese Seko Koko Ngbendu Wa Za Banga ("Kõikvõimas sõdalane, kes tänu oma visadusele ja murdmatule võidujanule sammub võidult võidule, jättes oma teele tulesaba").^[20] Umbes samal ajal võttis ta omaks ka talle hiljem iseloomulikuks saanud stiili – lihtsa kuue, paksu raamiga prillid, jalutuskepi ja leopardinahast mütsi. Keelati läänepärane rõivastus, sealhulgas lipsud. Mehed kohustati kandma Mao Zedongi stiilis lihtsat kuube.^[27] Naised ei tohtinud kanda pikki pükse.

 

 

Parlamendivalimised peeti aastatel 1970, 1975, 1977, 1982, 1987. Kõigil valimistel osales vaid üks partei. Augustis 1974 tehti põhiseaduses muudatus, mille järgi partei ja riigi juhtimist enam ei eristatud.^[1] Mobutu oli ainus kandidaat presidendivalimistel aastatel 1970, 1977 ja 1984 ning valiti ametisse tagasi.^[20]

30. oktoobril 1974 korraldas Mobutu Kinshasas 20. mai staadionil poksimatši "Rumble in the Jungle" Muhammad Ali ja George Foremani vahel.

Külma sõja ajal oli Mobutul lääneriikide toetust lihtne saada. USA kasutas Sairi platvormina Angola nõukogudemeelse valitsuse vastu võitlevate UNITA mässuliste toetamisel. 1970. aastate alguses kujunesid Sairil ka sõbralikud suhtes Hiina RV-ga, mille huvides oli (nagu ka lääneriikidel) piirata ja vähendada nõukogude mõju regioonis.

Mobutu potentsiaalne toetajaskond oli tegelikult väga napp. Ta oli pärit praeguse Ekvaatoriprovintsi alal elavast väikesearvulisest ngbandi hõimust. Ta soosis oma hõimukaaslasi ka võimul olles, eriti hilisematel aastatel. Näiteks 1990. aastal oli Ekvaatoriprovintsist pärit 46% tema armee ohvitseridest, 34% diplomaatidest ja 19% partei juhtkonnast. Sellegipoolest oli tal vähe toetajaid. Need olid peamiselt tema lähisugulased, hõimukaaslased ja muul viisil lähedalt seotud isikud, kes olid puutumatud ja kellel oli voli tegutseda seadusi täielikult eirates.^[28]

Mobutu püüdis muljet sõjaväerežiimist leevendada sellega, et palkas riigiametitesse tsiviilisikuid. Mobutu vastasleeri moodustasid peamiselt eksiilis elavad kongolased, väikepõllumehed, üliõpilased ja rahvad, kelle esindajad olid varasemates valitsustes osalenud. Teda ohustasid ka Angolas elavate Katanga mässuliste rünnakud.^[20] Aastatel 1977–1978 leidsid Shabas aset relvastatud mässud, mis Maroko ja lääneriikide abijõudude toel maha suruti.^[1] Aastal 1977 oli Mobutu sunnitud katangalaste vastu Prantsusmaa sõjaväelist abi paluma.^[20] Kui sõdurid maksmata palkade tõttu protesteerisid, laskis Mobutu raha juurde trükkida või lihtsalt lubas sõduritel rüüstata.^[29]

1970. aastatel läks 15–20% riigieelarve tuludest otse Mobutule. Näiteks 1977. aastal võttis tema perekond keskpangast isiklikeks kulutusteks välja 71 miljonit dollarit.^[28] Aastal 1984 hinnati Mobutu varandust viiele miljardile dollarile,^[28][30][31] suurem osa sellest oli talletatud Šveitsi pankadesse. Pärast tema võimult kõrvaldamist leiti Šveitsi pankadest siiski vaid umbes 3,4 miljonit dollarit. ^[32]. Talle kuulus garaažitäis Mercedes-Benze, millega ta oma paleede vahet sõitis.

Oma esivanemate kodulinna Gbadolitesse laskis Mobutu ehitada villa ja selle lähedusse suure lennuvälja.^[8] Et Pariisi poodidesse lennata, tellis ta Air France'ilt Concorde'i.^[33]

Mobutu võim põhines mitmel eri strateegial, nii rahalistel hüvedel, militaarsel jõul kui ka rahvuslikul ideoloogial, alates 1974. aastast niinimetatud mobutismil. Vajaduse korral jagas ta hüvesid ja karistas valikuliselt. Riigiametnikud sõltusid täielikult tema armust ning ta paigutas neid pidevalt ümber, et ebakindluse abil kuulekust ja lojaalsust tekitada ja mitte lasta tekkida opositsioonilistel võimukeskustel. Ka partei juhtkonda vahetati pidevalt. Viimasel kümnel valitsusaastal läks 212 kõrgemast ametnikust 29 oma kabinetist otse vangikongi, lisaks karistati 26 isikut, kes olid ebalojaalsuses või ebaaususes süüdistatuna vallandatud. Kõigi ametikohtade täitmine sõltus temast ja mingit opositsiooni riigi liidrite seas ei saanud tekkida.^[28]

Hea näide on Nguza Karl-i-Bond, kes oli 1960. aastatel Mobutu oponent, 1970. aastatel võttis Mobutu ta oma lähikonda ja nimetas välisministriks, 1977. aastal süüdistati teda aga riigireetmises ja mõisteti surma, 1979. aastal vabastati ja nimetati peaministriks. Aastal 1981 oli ta aga juba eksiilis ja kirjutas Mobutu valitsemisest raamatu. Aastal 1985 oli ta aga uuesti soosikute hulgas ja sai suursaadikuks Ameerika Ühendriikides. Umbes samasugune oli ka Kamitatu Massamba ja Mbujimayi Belshika saatus.^[28]

Mobutu ainuvalitsemist lihtsustas asjaolu, et riik oli väga vaene, majandus nõrk ja produktiivsus väike, kõiki võimu ohustajaid oli lihtne ära osta. Mobutu käsutuses olid Kongo tohutud loodusrikkused, nende seas 15% maailma vasemaagist, teemandid, koobaltimaak, tsingimaak, kuld, hõbe, nafta. Ta kohtles neid kui oma isiklikku vara ja neist tuli talle pidev sissetulek. Rikkuste omastamine mõjus hävitavalt riigi majandusele. Välisfirmad riigistati ja need sattusid Mobutu lähikonna kätesse. Riigistamine oli osa novembris 1973 algatatud rahvuslikust programmist. Leidub arvutusi, mille põhjal oli Sairi (Kongo) rahvamajanduse kogutoodang ühe inimese kohta 1992. aastal üle kahe korra väiksem kui 1960. aastal.^[28]

Mobutu võimu kindlustas ka riigi suurus ja etniline mitmekesisus. Arvatakse, et Kongos elas umbes 200 eri rahvakildu. Koloniaalvõimud olid edendanud hõimuidentiteeti, et mitte lasta välja kujuneda hõimuülesel ühtsustundel, mis soodustaks organiseeritud vastuhakku. Seetõttu polnud suuri ühtseid gruppe, mis oleksid Mobutu võimu ohustanud.^[28]

Uurijad peavad aga Mobutu võimulpüsimise kõige olulisemaks soodustajaks välisabi. Arenguabi läks otse Mobutu taskusse. Ta tegi üksikuid reforme vaid siis, kui olukord nii kriitiliseks muutus, et arenguabi ähvardas katkeda. Vägivalda kasutas ta siiski suhteliselt vähe. Arvatakse, et ta ei lasknud sihilikult sõjaväel liiga tugevaks muutuda, sest polnud kindel selle lojaalsuses.^[28]

 

Kui külm sõda lõppes, kaotas Mobutu ka suurema osa lääne toetusest.^[20] Aastal 1990 seadustati opositsioon ja Mobutu teatas, et pärast aastapikkust üleminekuperioodi korraldatakse mitmeparteilised valimised. Eelkõige Shabas hakkasid Mobutu vastased kohe organiseeruma. Nende liidrite seas olid Étienne Tshisekedi, Jean Nguza Karl-i-Bond ja Gabriel Kyungu wa Kumwanza. Moodustati föderalistide ja sõltumatute vabariiklaste ühendus UFERI. Mobutu-vastast opositsiooni nimetati Pühaks Liiduks. Opositsioon seadis oma presidendikandidaadiks Étienne Tshisekedi.^[1]

11. mail 1990 Lumbumbashi ülikoolis aset leidnud üliõpilaste valitsusvastane demonstratsioon suruti maha ja eri andmetel 50–150 üliõpilast tapeti.^[1][34]

Aastal 1991 nõustus Mobutu opositsiooni survel võimu jagama ja veebruaris 1991 tunnistas ta õiguspäraseks 66 parteid. Augustis moodustati ngbandidest eliitjulgeolekuüksus, et nuhkida opositsiooniliidrite järel.^[1]

Mobutu moodustas opositsiooni kaasates üleminekuvalitsuse, kuid säilitas ikkagi suurema osa võimust. Septembris nimetas ta peaministriks Étienne Tshisekedi,^[34] kuid ei nõustunud Tshisekedi algatatud põhiseadusreformiga.^[12] Juba oktoobris vahetas Mobutu peaministri välja ja ametisse astus Bernardin Mungul Diaka.^[34] Novembris 1991 liitusid Mobutu leeriga seni opositsiooni juhtinud Karl-i-Bond ja Kyungu. Karl-i-Bond sai peaministriks ja Kyungu Shaba kuberneriks. Shabas puhkesid rahutused.^[1]

Aastal 1992 loodi Étienne Tshisekedi eestvedamisel uus partei Demokraatia ja Sotsiaalse Arengu Liit. See keelustati.^[1] 15. augustil 1992 sai Karl-i-Bondi asemel peaministriks taas luba päritolu Étienne Tshisekedi. Shabas puhkes vägivald ja hakati kättemaksuks lubasid massiliselt välja saatma. Mobutu püüdis juba nädal hiljem peaministrist lahti saada. Palka nõudvate sõdurite seas puhkesid rahutused, mis paisusid veebruaris 1993 mässuks. DSP tappis mässu mahasurumise käigus umbes 1000 inimest.^[1] Jaanuaris 1993 lasksid mässu maha surunud Mobutu isiklikud väed kogemata maha Prantsusmaa suursaadiku. Prantsusmaa ja Belgia evakueerisid oma tsiviilisikud, loobusid abistamisest ja koostööst.^[35]

Märtsis 1993 vallandas Mobutu Tshisekedi ja nimetas Faustin Birindwa rahvusliku päästmise valitsuse peaministriks. Étienne Tshisekedi juhitav Demokraatia ja Sotsiaalse Arengu Liit moodustas alternatiivse opositsioonilise valitsuse.^[1] Detsembris 1993 kuulutasid Karl-i-Bond ja kuberner Kyungu välja Shaba piirkonna autonoomia.^[1]

Aastal 1994 võeti vastu üleminekupõhiseadus.^[12] Aprillis 1994 teatas opositsiooniparteide koalitsioon, et on loonud oma sõjaväe, mille eesmärk on Mobutu kukutada.^[1]

Juunis 1994 nimetas Mobutu peaministriks Kengo Wa Dondo. Juulis 1994 püüdis presidendi eriüksus DSP kaks korda Tshisekedit tappa. 24. augustil 1996 sai Kengo wa Dondo kriisikabineti juhiks. Tema ülesandeks sai riigi idaosa tagasivallutamine mässulistelt.^[1]

Sairi idaosas elas palju Rwandast põgenenud hutu äärmuslasi, keda kodumaal süüdistati genotsiidis. Seal elas ka tutsisid, kes aga polnud Mobutu soosingus ja oktoobris 1996 anti neile korraldus maalt lahkuda.^[1] Pärast genotsiidi Rwandas võimule tulnud tutside Rahvusliku Rinde valitsus kartis, et Sairi idaosas turvapaiga saanud genotsiidis osalenud hutud hakkavad organiseeruma. Rwanda tungis Sairi. Rwanda vägedega ühinesid Mobutu-vastased mässajad. Sairi korrumpeerunud ja distsiplineerimatu armee põgenes. Oktoobris ja novembris 1996 edenesid mässuliste väed suhteliselt takistamatult Kinshasa suunas. 17. detsembril 1996 pöördus Prantsusmaal vähiravil käinud Mobutu tagasi kodumaale. Ta nimetas ametisse uue vägede ülemjuhataja, et mässajatele vastu astuda. 20. jaanuaril 1997 alustasid Mobutu väed rünnakut.^[1] Mässulistel õnnestus sellegipoolest 16. mail 1997 Kinshasasse jõuda ja Mobutu oli sunnitud Kinshasast lahkuma. Ta suundus oma paleesse Gbadolites,^[1] peagi aga lahkus riigist.

17. mail 1997 kuulutas Laurent-Désiré Kabila ennast presidendiks. Ta astus ametisse 29. mail 1997 ja muutis riigi nime Kongo Demokraatlikuks Vabariigiks.^[1]

Mobutu Sese Seko oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Marie-Antoinette, kellega ta abiellus arvatavasti 1955. aastal. Marie-Antoinette oli tollal vaid 14-aastane. Naisel oli Mobutu üle suur võim.^[25] Marie-Antoinette suri südamehaiguse tagajärjel 36-aastaselt 22. oktoobril 1977 Šveitsis. 1. mail 1980 abiellus Mobutu vahetult enne paavst Johannes Paulus II visiiti õpetaja Bobi Ladawaga, kellega tal oli tolleks ajaks juba neli last.^[25]

Esimesest abielust Marie-Antoinette'iga oli Mobutul kaheksa last. Tütar Ngwali asus elama Pariisi, Gombo, Yongo ja Yakua Belgiasse.^[36] Neli esimesest abielust sündinud poega surid. Vanimast pojast Nyiwast kavatses Mobutu endale järeltulija kasvatada,^[37] kuid poeg suri 16. septembril 1994 AIDS-i.^[38] Teine poeg Konga suri 1992. aastal, Kongulu 24. septembril 1998 ja Manda 27. novembril 2004.^[38]

Teisest abielust Bobi Ladawaga sündis neli last. Aastal 1999 elas poeg Nzanga Marokos, poeg Gyala ja tütar Toku elasid Londonis ning poeg Ndokula Brüsselis.^[36] Vanim poeg Nzanga Mobutu kandideeris 2006. aastal presidendivalimistel ja oli hiljem põllumajandusminister. Tütar Yakpwa oli lühiajaliselt abielus belglase Pierre Jansseniga, kes kirjutas hiljem Mobutust raamatu.^[39]

Mobutul oli kokku vähemalt 14 last.^[40] Kõik tema lapsed ei ole teada. Sairis ringi sõites oli tal kombeks kohalike pealikute pakutud neitsitelt süütus võtta. Seda loeti neitsi perekonnale suureks auks. ^[41]

Pärast võimult kukutamist põgenes Mobutu esialgu Togosse, elu lõpu aga veetis Marokos. Ta suri 7. septembril 1997 Rabatis eesnäärmevähki. Ta maeti Rabati kristlaste kalmistule^[42].

Detsembris 2007 tegi Kongo DV parlament ettepaneku Mobutu säilmed kodumaale tuua ja mausoleumi paigutada.^[43] Aastal 2013 teatas president Joseph Kabila, et on tehtud otsus Mobutu säilmed kodumaale ümber matta.^[44]

Aastal 1999 valmis Thierry Micheli dokumentaalfilm "Mobutu, roi du Zaïre".^[45]