Karl August Hermann

See artikkel räägib heliloojast, keeleteadlasest ja entsüklopedistist; samanimelise kunstniku kohta vaata lehekülge Karl Herman.

Karl August Hermann (23. september 1851 Võhmanõmme küla, Põltsamaa kihelkond – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist. Ta oli oluline rahvusliku liikumise tegelane.

Tartu ülikooli lektor Karl August Hermann

Ta andis välja esimest eestikeelset entsüklopeediat, kuulus mitme üldlaulupeo üldjuhtide sekka ning komponeeris mitusada muusikateost. Ta ostis Perno Postimehe, viis väljaande toimetuse Tartusse ja kujundas senisest nädalalehest esimese eestikeelse päevalehe.

Elulugu

Sepa pojana sündinud Karl August Hermann õppis samas algkoolis, kus ta hiljem töötas koolmeistrina. Gümnaasiumi lõpueksami sooritas Hermann eksternina Peterburis. Aastatel 1874–1878 õppis ta Tartu ülikoolis usuteadust ja 1878–1880 Leipzigi ülikoolis võrdlevat keeleteadust, milles talle anti ka doktorikraad. Seejärel kolis ta Tartusse ja sai 1882. aastal Eesti Postimehe toimetajaks.

Aastatel 1885–1898 andis ta välja ajakirja Laulu ja mängu-leht, mis ilmus aastatel 1898–1899 Rahva Lõbu-lehe nime all.^[1] 1886 ostis Hermann ära Perno Postimehe, viis toimetuse Tartusse ja nimetas ajalehe ümber Postimeheks. Ta tegutses mitmes eesti seltsis, ka Aleksandrikooli komiteedes ja toetas üldse rahvuslikku liikumist. 1890. aastate esimesel poolel oli tema toimetatud Postimees ainus rahvuslik eesti ajaleht. 1891. aastal muutis ta Postimehe nädalalehest esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Peale ajalehetöö oli Hermann 1889. aastast Tartu ülikoolis eesti keele lektor.

Hermanni välja antud "Eesti Üleüldise teaduse raamatu" tiitelleht. Entsüklopeediast jõudis vihikutena ilmuda esimene osa ehk A-täht (1900–1904) ning teisest osast B-täht (1906)

Hermann oli aktiivse ellusuhtumisega ning tal oli palju huvisid – ta tegeles näiteks muusika, ajaloo, keeleteaduse ja ajakirjandusega. Ta komponeeris laulelduse "Uku ja Vanemuine", mida on peetud ka esimeseks eesti ooperiks. Ta asus välja andma esimest eestikeelset entsüklopeediat ("Eesti Üleüldise teaduse raamat") ning avaldas esimese eesti kirjanduse ajaloo ülevaate ("Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest kuni meie ajani", 1898). Muu hulgas püüdis ta kindlaks teha eestlaste päritolu ja väitis, et eestlased on muistsete sumerite järeltulijad.

Hermann kuulus nii II, IV, V kui ka VI üldlaulupeo üldjuhtide sekka. Ta lõi üle 300 muusikateose, millest enamik olid koorilaulud. Nendest tuntumad on "Kungla rahvas", "Mingem üles mägedele" ja "Oh laula ja hõiska". Hermann tõlkis saksa keelest eesti keelde arvukalt üliõpilaslaule, mida lauldakse tänapäevani. Lisaks kogus ta rahvaviise.^[2]

Nii mitme valdkonnaga tegeledes ei jäänud tal aega millelegi sügavamalt pühenduda, lisaks kurnas see ta tervist. "Dr. Hermannile sündis see, et kõik tema elu ajalehtedes ära laideti."^[3] 1896. aastal müüs ta Postimehe noorema põlvkonna rahvuslastele ja ajalehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson.

Hermann oli aktiivne seltsitegelane. 1891. aastal valiti ta Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi esimeheks.

Karl August Hermann on maetud Tartu Uus-Jaani kalmistule (endine Vana-Saksa kalmistu). 1929. aastal püstitati talle sinna hauamonument, mille autor on Voldemar Mellik.^[4]

Isiklikku

Hermann oli abielus Paula Freybergiga ja neil oli neli last. Nende poja Ülo Kornelius Hermanni lapselapsed on Eesti kultuuriseltside ühenduse juhatuse liige Ilona Kolberg, teatrikunstnik Lilja Blumenfeld, ooperilaulja ja kultuuritegelane Pille Lill ning filmirežissöör Kersti Uibo.

Tema noorem poolvend Mihkel Hermann oli tema raamatupoe ja trükikoja ärijuht. 1898. aastal läksid trükikoda ja raamatupood Mihkel Hermanni valdusse.^[5]

Tunnustus

1901 – Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane^[6]
1905 – Püha Anna ordeni III klass^[7]

Mälestuse jäädvustamine

Karl August Hermanni kunagisele elupaigale Tartus Veski tänaval (tollasel Piiri tänaval) on paigaldatud mälestustahvel.
Tartus Tähtveres kannab tema nime Karl August Hermanni tänav.
Tallinnas Kesklinna linnaosas Torupilli asumis on Karl August Hermanni tänav.
Põltsamaal on Karl August Hermanni monument ja Karl August Hermanni tänav.

Pildid

Karl August Hermanni sünnikoht Võhmanõmme külas
Karl August Hermanni kunagine eluase Tartus Veski 27
Mälestustahvel Hermanni majal Veski 27
Hermann on maetud Tartu Uus-Jaani kalmistule

Viited

↑ "Laulu ja mängu leht : kuukiri Eesti muusika edendamiseks / väljaandja ja vastutav toimetaja K. A. Hermann". Eesti rahvusbibliograafia.
↑ Karl August Hermann.
↑ Aasta ning aastakümme mööda! Postimees, 31. detsember 1890, nr 150, lk 2.
↑ "Karl August Hermann Põltsamaa on selle suure kunstniku üles kasvatanud". Kultuur ja Elu. 2. juuni 2020.
↑ "2. oktoobril saab 70-aastaseks Tartus Narva tänaval asuva raamatukaupluse ja trükikoja omanik Mihkel (Micha) Hermann". Postimees. 2. oktoober 1934.
↑ Auvilistlased EÜS.
↑ Rannap, Heino. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia Eesti Haridusministeerium 2002 (täiendatud 2012).

Kirjandus

Villem Reiman, "Dr. phil. Karl August Hermann" – Eesti Kirjandus 1909, nr 2, lk 49–65 ja V. Reimani raamatus "Mis meist saab". Ilmamaa, Tartu 2008, lk 113–131.
Eesti kirjanduse ajalugu, II köide. Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 558–561, autor Rudolf Põldmäe.
Artur Vahter, "Karl August Hermanni päevik" (lk 17–42 tegelik päevik, edasi fiktiivne päevik). Eessõna lk 9–16 "Karl August Hermanni ajast": Ea Jansen. Eesti Raamat, Tallinn 1990.
Urmas Sutrop, koost., "Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150". Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. Sisaldab Hermanni kirjatööd "Eesti keel enne kirjandust", "Eesti keele Grammatik", "Uurimused Eesti rahva muinas-ajast" ning tema artikleid entsüklopeediast "Eesti Üleüldise teaduse raamat", samuti artikleid Hermanni kohta ja Hermanni valikbibliograafia.
Krista Aru, "Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom". Seeria EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, nr 6, Eesti Kirjandusmuuseum Teaduskirjastus, Tartu 2008, lk 43–106 ("Karl August Hermann toimetaja ja väljaandjana: kaotused Hermannile, võidud kõigile"), ka lk 334–339 ja mujal.