Eesti Postimees

Eesti Postimees (ka Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale) oli eesti ajaleht, mille väljaandmist alustas Johann Voldemar Jannsen 13. jaanuaril (1. jaanuaril) 1864.

Kuni 1894. aastani anti ajalehte välja Tartus, aastatel 1894–1905 ilmus leht Tallinnas.

Lehe väljaandmisel abistasid Jannsenit nii tütar Lydia Koidula kui ka poeg Harry Jannsen, samuti tegid sellele kui juhtivale rahvusluse häälekandjale kaastööd ka kõik olulisemad eesti rahvusliku liikumise tegelased. Aja jooksul jäi ajaleht aga uuemate ja radikaalsemate rahvuslaste arvates liiga mõõdukaks ning hambutuks. Eriti teravalt asus Jannsenit kritiseerima Carl Robert Jakobson, kes 1878. aastal rajas oma ajalehe Sakala.

1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse ning pidi lehe toimetamisest loobuma. Selleks ajaks oli Eesti Postimees juba ka Sakalale alla jäänud.

1881. aastal oli vastutav toimetaja Ado Grenzstein, toimetamisel aitas kaasa Harry Jannsen.

Aastail 1882–1886 toimetas lehte Karl August Hermann.

1893. aastal ostis Eesti Postimehe Jakob Tülkilt, August Busch ja tõi selle Tartust Tallinna ja kirjastas seda aastani 1904.^[1]

1904. aastal kutsuti Eesti Postimehe toimetajaks ja osanikuks Jaan Sitska. 1905. aasta revolutsiooni ajal, 1905. aasta lõpul Eesti Postimees suleti ja selle toimetajal keelati Baltimaades elamine sõjaseaduse kehtimise ajaks.