Juan Carlos I

Juan Carlos I vanaisa Alfonso XIII oli Hispaania kuningas kuni võimult kõrvaldamiseni 14. aprillil 1931 Teise Hispaania Vabariigi poolt ja elas paguluses Roomas kuni surmani 28. veebruaril 1941. Tema isa Juan de Borbón oli üldtunnustatult (välja arvatud väike leppimatute karlistide fraktsioon) aastast 1941 Hispaania kuningliku perekonna mõlema liini õigusjärgne troonipretendent ja de jure Hispaania kuningas, kuid regent Francisco Franco kõhkles teda troonipretendendina tunnustamast Bourbonide seas levinud pärilike haiguste (kurttummus, hemofiilia) ja õnnetusjuhtumite tõttu.

Juan Carlos asus perekonna naasmisel 1948. aastal koos vanematega Hispaaniasse. Ta alustas oma haridusteed San Sebastiánis ja lõpetas õpingud 1954. aastal Madridis San Isidro Instituudis. Siis õppis ta aastatel 1955–1957 Zaragozas sõjaväeakadeemias, lõpetades selle ohvitserina. Seejärel teenis ta aasta aega mereväes ja siis aasta aega õhuväes.

Märtsis 1956 hukkus Juan Carlose noorem vend Alfonso relvaõnnetuses perekonna kodus Portugalis Estorilis Villa Giraldas. Ametliku seisukoha järgi juhtus see relva puhastamise ajal, kuid kiiresti tekkisid kuulujutud, nagu oleks Juan Carlos oma venna kogemata maha lasknud. Juan Carlose ema õuedaami Josefina Carolo sõnul olevat Juan Carlos mänguhoos relva oma venna pähe suunanud ja päästikule vajutanud, teadmata, et relv on laetud. Juan Carlose õde Pilar on väitnud, et Alfonso olevat avanud ukse, mille taga seisis Juan Carlos, relv käes, ja uks olevat ootamatult vastu kätt löönud, nii et Juan Carlos päästikule vajutas.

1969. aastal nimetas Franco oma järeltulijaks Juan Carlose. 1974. ja 1975. aastal täitis ta Franco tervise halvenedes riigipea kohuseid. 30. oktoobril 1975, vähem kui kuu aega enne oma surma, andis Francisco Franco riigipea kohustused lõplikult Juan Carlosele üle. Kaks päeva pärast Franco surma, 22. novembril 1975, kuulutas Hispaania parlament (Cortes) ta Juan Carlos I nime all Hispaania kuningaks. Juan Carlos I krooniti 27. novembril 1975 Madridis San Jerónimo kirikus. Tema isa loobus Hispaania kuningliku perekonna pea positsioonist ametlikult 14. mail 1977.

Pärast kuningaks saamist algatas Juan Carlos hulga reforme, mis viisid Hispaania diktaatorlikult valitsemisviisilt demokraatlikule. Selle käigus kasvas tema toetus rahva hulgas, sealhulgas vasakpoolsete seas, kes traditsiooniliselt olid vabariiklased. 20. mail 1977 legaliseeris Juan Carlos I Hispaania Sotsialistliku Tööliste Partei ja varsti pärast seda Hispaania Kommunistliku Partei. 15. juunil 1977 toimusid Hispaanias esimesed demokraatlikud valimised diktatuuri järel. 1978 võeti vastu uus Hispaania põhiseadus.

Juan Carlos oli oma valitsusajal tavaliselt vägagi populaarne, kuid viimastel aastatel ta maine kannatas. Suureks hoobiks oli tema osalemine aprillis 2012 Botswanas 44 000 eurot maksma läinud elevandijahil, samal ajal kui Hispaanias oli tööpuudus tõusnud 22%ni. Hispaanlased said jahist teada alles siis, kui kuningas sai jahikäigul vigastada ja tema kojutoomiseks saadeti välja erilennuk.

2009. aastal külastasid kuningas Juan Carlos ja kuninganna Sofia Eestit.

2. juunil 2014 teatas kuningas parlamendile otsusest loobuda troonist poeg Felipe kasuks.^[1] 18. juunil allkirjastas ta troonist loobumise seaduse ja kroonprints Felipest sai selle jõustumisel keskööl uus kuningas Felipe VI.

Alates 2020. aasta augustis elab Juan Carlos eksiilis.^[2][3]

Su Mayestet Don Juan Carlos de Borbón y Borbón, Rey constituciónal de España, Rey de Castilla, de León, de Aragón, de las Dos Sicílias, de Jerusalén, de Navarra, de Granada, de Toledo, de Valencia, de Galicia, de Cerdeña, de Córdoba, de Murcia, de Jaén, de los Algarves, de Algeciras, de Gibraltar, de las Islas Canarias, de las Indias Orientales y Occidentales, de las Islas y Tierra Firme de Mar Oceano; Archiduque de Austria; Duque de Borgoña, de Brabante, de Milán, de Atenas y de Neopatria; Conde de Habsburgo, de Flandés, de Tirol, de Rosellón y de Barcelona; Señor de Vizcaya y de Molina; Capitán General de las Reales Fuerzas Armadas y Su Comandante Supremo; Sobreano Gran Maestre de la Insigne Orden del Toisón, de Oro, y de cuantas ordenes discierne el Estado Español.

Tema majesteet don Juan Carlos de Borbón y Borbón, Hispaania, Kastiilia, Leóni, Aragóni, Sitsiilia, Jeruusalemma, Navarra, Granada, Toledo, Valencia, Galicia, Cerdeña, Córdoba, Murcia, Jaéni, Algarve, Algecirase, Gibraltari, Kanaaride, Ida- ja Lääne-India ning ookeanisaarte kuningas, Austria ertshertsog, Burgundia, Brabandi, Milano, Ateena ja Neopatria hertsog, Habsburgi, Flandria, Tirooli, Rosellóni ja Barcelona krahv, Biscaia ja Molina isand, kuninglike relvajõudude kindralkapten ja ülemjuhataja, Kuldvillaku ordu ja teiste ordude suurmeister.

• 1982 – Karl Suure auhind
• 2007 – Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk
• 1992 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks

Juan Carlos I on alates 1962. aastast abielus kreeka päritolu kuninganna Sofíaga ja neil on kolm last:

• printsess Elena (sündinud 1963)
• Cristina (sündinud 1965)^[4]
• kuningas Felipe VI (sündinud 1968)

• ¿Por qué no te callas?