Industriaalühiskond

  Pikemalt artiklis Industrialiseerimine, Tööstuslik pööre

 

Industriaalühiskonnale eelnes agraarühiskond, kus valdav enamik tööjõust oli hõivatud maaharimise ja karjakasvatamisega. Kõik eluks vajaliku tootsid käsitööna kas elukutselised käsitöölised või talupojad ise. Linnad olid suhteliselt väikesed (välja arvatud mõned tähtsad kaubanduslikud keskused nagu London ja Pariis), suurem osa rahvastikust elas maal. 19. sajandi alguses elas vaid 3% maakera elanikkonnast linnades^[4], 21. sajandiks on see tõusnud peaaegu 50 protsendini.^[5]

Üleminek industriaalühiskonnale toimus esimesena Inglismaal 18. sajandi teisel poolel, kust see 19. sajandi jooksul levis ka teistesse riikidesse Euroopas ja Põhja-Ameerikas^[1]. Tööstuslik masstootmine sai võimalikuks tänu tehnoloogia kiirele arengule. Aurujõudu sai rakendada suurte masinate töölepanekuks^[6], linnadesse ja jõgede äärde hakati ehitama vabrikuid. 1913. aastal võttis Henry Ford oma autovabrikutes kasutusele konveierid, sellest sai alguse tõeline masstoodangu revolutsioon^[7]. Väga suurt mõju kaupade ja inimeste veole avaldas ka transpordi tormiline areng; purjelaevad asendati aurulaevadega, rajati üleriiklikud raudteedevõrgustikud ning sisepõlemismootori leiutamisega kaasnes autostumine^[8].

Nobeli auhinna laureaat Robert E Lucas on tööstusrevolutsiooni kohta öelnud: "Esimest korda maailma ajaloos on tavaliste inimeste elustandardid läbi tegemas kasvu."^[9] Selle on teinud võimalikuks ülisuur tootlikkuse kasv kõigest paari sajandi vältel^[10].

Industriaalühiskonna demograafiline ja maakasutuse muster on agraarühiskonna omast erinev. Vabrikud koos töökohtadega on peamiselt koondunud linnadesse, kuna seal on rohkem tööjõudu ja toodangut on võimalik kas kohapeal turustada või edasi transportida. Samal ajal on masinate arengu tõttu maaharimise juures vaja vähem töökäsi, seega koonduvad inimesed maalt linnadesse. Esimesed linnadesse kolijate põlvkonnad kaotavad sidemed oma vana kogukonnaga ja traditsioonilise kultuurilise taustaga, uues keskkonnas ei osata esialgu veel sidemeid luua.^[10] Tänu parematele elamistingimustele ja väiksemale suremusele hakkas Euroopa rahvaarv plahvatuslikult kasvama; 1700. aastal oli Euroopas umbes 100 miljonit elanikku, 1900. aastaks 400 miljonit.^[11] Aja jooksul muutuvad leibkonnad väiksemaks, ühe katuse all elavad enamasti koos ainult täiskasvanud paar ühe või mitme lapsega. Lapsi saadakse ka vähem, kuna riiklike pensionisüsteemide tekkega pole nad enam vanematele hädavajalikud vanaduspõlve aegse heaolu tagamiseks.^[12]

Esialgu oli tööstusrevolutsiooni ajal maalt linna kolinud tööliste elutingimused üliviletsad, suureks probleemiks oli ülerahvastatus ja saaste. Ajapikku olud paranesid, osalt tänu linnaplaneerimise arengule ja osalt tänu suuremale töötasule. Industriaalühiskonna elanikele on kättesaadavad mitmed mugavused, nagu vee- ja kanalisatsioonivõrgustik, elekter, keskküttesüsteemid ja õhukonditsioneerid, samuti on masstoodetud kaubad odavamad kui käsitöökaubad ja seega saab rohkem inimesi neid endale lubada.^[13]

 

 

Venemaal algas industrialiseerimine hiljem, alles 19. sajandi keskel. Esimene tööstuslik osaühing Eestis oli 1857. aastal rajatud Kreenholmi Puuvillamanufaktuur, millest sai sajandi lõpuks üks Venemaa suurimaid kergetööstusettevõtteid. 1870. aastal avatud Balti raudtee loodud ühendus Moskvaga tihendas Eesti sidemeid keisririigi sisekubermangudega ja aitas kaasa siinse tööstuse kiirele arengule. 19. sajandi lõpul rajati nii kohalike baltisaksa kui ka Venemaa investorite toel mitu suurt aktsiaettevõtet ning rekonstrueeriti väiksemaid ettevõtteid suurteks. Üksikutesse Tallinna ja Narva suurettevõtetesse kontsentreerus enamik Eesti vabrikutööjõust, kuid nende toodang oli mõeldud peamiselt Vene keisririigi turu jaoks; Eesti elanike vajadusi rahuldasid kohalikud väikeettevõtted ning Peterburi ja Riia vabrikud. Eesti asend oli määrava tähtsusega, siin olid tähtsad impordisadamad ning töötlevaid ettevõtteid oli odavam rajada siia kui Sise-Venemaale. Oluline oli ka suure Peterburi turu lähedus. Enne esimest maailmasõda oli Eesti kõige olulisem tööstussektor tekstiilitööstus, kuigi selle osatähtsus aja jooksul aina langes. Hoolimata kiirest industrialiseerimisest oli Eesti ala esimese maailmasõja alguseks veel valdavalt agraarne.^[14]

Pärast Venemaa turu äralangemist iseseisvusaja algul toimus Eesti tööstuses suur ümberstruktureerimine. Metalli- ja keemiatööstused kukkusid muutunud olude tõttu kokku, teised suutsid ennast paremini uuele sise- ja välisturule ümber kohandada. Suurtööstuste asemel rajati nüüd pigem väiksemaid ettevõtteid, eelistati kodumaist tooret ning 1920. aastate lõpul eksporditi 40% toodangust. 1930. aastate majanduskriis vähendas ekspordi osakaalu, rohkem orienteeriti kiirelt kasvavale siseturule ning valitsuse toel kasvas tööstustoodangu hulk väga kiiresti.^[14]

Tõeliselt intensiivne industrialiseerimine ja industriaalühiskonnale üleminek toimus alles pärast teist maailmasõda Nõukogude Liidus. Väikeettevõtted suuresti kaotati kõrgete maksude seadmisega, riiklike meetmetega eelisarendati rasketööstust, põlevkivi- ja keemiatööstuse jaoks rajati Kirde-Eestisse uued linnad (Kohtla-Järve ja Sillamäe). Forsseeritud rasketööstusliku arendamise tulemusel muutus elanikkonna hõivestruktuur, linnad kasvasid tööliste siserändest, Põhja- ja Kirde-Eesti linnadesse toodi palju töölisi teistest liiduvabariikidest. Põllumajandus kollektiviseeriti, loodi majandid kolhooside ja sovhooside näol. Hruštšovi sulaperioodil algas ka kergetööstuse areng, kuid see jäi siiski teisejärguliseks.^[15] Põllumajandus ja tööstus olid üles ehitatud plaanimajanduse põhiselt. Tööliste majutamiseks ehitati palju paneelmaju, suurematesse linnadesse terved uued magalarajoonid, näiteks Tallinna Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe ning Tartu Annelinn.

Taasiseseisvudes tabas Eesti suurtööstusi jälle krahh. Nõukogude turg kadus ära ning suur osa tööstustehnikast oli ajale jalgu jäänud. Ettevõtted erastati, aina rohkem hakkas tulema välisinvesteeringuid. Eesti suhteliselt kvalifitseeritud, ent odav tööjõud muutis Eesti mõneks ajaks teiste Euroopa ettevõtete allhankemaaks.^[16] Põllumajandussektori osakaal on väga väikeseks jäänud (~4%), samas teenindussektor on nüüdseks saanud Eesti suurimaks (2013. aastal üle 65%), märkides Eesti jõudmist infoühiskonda.^[17]

• Agraarühiskond
• Industrialiseerimine
• Infoühiskond
• Uustööstusmaad
• Postindustriaalne ühiskond