Harry Frankfurt

Charles Sanders Peirce'i järgi on abduktsioonil teaduslikes avastustes tähtis koht induktsiooni ja deduktsiooni kõrval. Tema abduktsiooniteooria ei ole süstemaatiline ja sidus; pole selge, mida ta tahab hüpoteeside kohta öelda. Abduktsiooni suhte kohta deduktsiooni ja induktsiooni kohta annab ta kaks erinevat teooriat. Hilisem ning hüpoteesi üldise tähendusega paremini kooskõlas olev teooria on järgmine. "Induktsioon on arutlus, mis algab eelnevast abduktsioonist tulenevast hüpoteesist ja deduktsiooni teel järeldatud virtuaalsetest ennustustest võimalike katsete tulemuste kohta, jõuab järeldusele, et see hüpotees on tõene, sedamööda kuidas need ennustused verifitseeritakse" (CP 2.96.). Peirce väidab korduvalt, et hüpoteesid on induktiivse järeldamise saadused ning uute ideedeni jõutakse ainult abduktsiooni teel. Näiteks: "Kõik teaduse ideed tulevad sinna abduktsiooni teel. Abduktsioon seisneb faktide uurimises ja teooria väljamõtlemises nende seletamiseks." (CP 5.145) "Abduktsioon on seletushüpoteeside kujundamise protsess. See on ainus loogiline operatsioon, mis toob sisse mõne uue idee." (CP 5.172.) Peirce rõhutab, et abduktsioon on loogilise järeldamise vorm: "Tuleb meeles pidada, et ehkki loogilised reeglid segavad abduktsiooni väga vähe, on see siiski loogiline järeldamine, mis väidab oma lõppjäreldust küll ainult problemaatiliselt ehk oletuslikult, kuid millel on sellegipoolest määratletud (definite) loogiline vorm." (CP 5.188.) Siin tekib ka arusaamise probleem, sest Peirce väidab ka, et hüpoteesid on taipamissähvatuste tulemus, ja see tundub olevat vastuolus sellega, mida ta abduktsiooni kohta ütleb.

On tavaline arvamus, et hüpoteesid on kujutlusvõime saadused ning taipamist ja geniaalsust ei saa asendada ükski geniaalsus, mistõttu ilma nende anneteta avastusi ei saa teha. Ka Peirce ise räägib inimese imelisest "võimest ennustada Looduse teid" (CP. 5.173): "Mulle tundub, et kõige selgem väide, mille me saame loogilise olukorra kohta esitada, ... on öelda, et inimestel on teatud Taipamine, mis pole küllalt tugev, et olla sagedamini õige kui vale, kuid on küllalt tugev, et mitte olla ülekaalukalt sagedamini vale kui õige. ... Suhteline sagedus, millega see on õige, on tervikuna kõige imelisem asi meie konstitutsioonis." (5.173.) Lahenduseks võidakse väita, et see kujutlusvõime, millest ta räägib, ongi abduktiivsete järelduste tegemise võime. On aga kerge näidata, et abduktsioon ei saa olla see meetod, mille abil me uute ideedeni jõuame. Peirce ütleb, et abduktiivsel järeldamisel on niisugune kuju:

• Vaadeldakse üllatavat fakti C.
• Aga kui A oleks tõene, siis C oleks loomulik (a matter of course).
• Sellepärast on alust kahtlustada, et A on tõene. (CP. 5.189.)

Peirce jätkab: "seega ei saa A-d abduktiivselt järeldada, või kui te eelistate seda väljendit, abduktiivselt oletada, enne kui kogu selle sisu on juba eelduses kohal, "Kui A oleks tõene, siis C oleks loomulik"" (CP. 5.189.) Uus idee, nimelt hüpotees, peab olema leiutatud juba enne lõppjärelduse tegemist. Pealegi ei järeldata abduktsiooni teel mitte hüpoteesi ennast, vaid väide, et hüpoteesi kasuks on olemas tõendid.

Tegelikult ei ütle Peirce abduktsiooni kohta alati, et see on hüpoteeside või uute ideede väljamõtlemise vahend. Mõnikord ta ütleb, et abduktsioon on hüpoteeside vastuvõtmise (adopting) protseduur (process): "...seletushüpoteeside vastuvõtmise protseduur – just see ongi abduktsioon." (CP 5.189.) "Hüpotees [st abduktsioon] on see, kus me leiame mõne väga kurioosse asjaolu, mida seletaks oletus, et see oli teatud üldise reegli juhtum, ning seepeale võtame selle oletuse vastu." (CP. 2.64.) "Hüpotees on igas mõttes järeldus, sest see võetakse mingil (heal või halval) alusel vastu, ja kui vaadeldakse seda alust kui niisugust, siis seda vaadeldakse hüpoteesile mingit usutavust andvana." (CP. 2.511n.) "Teatud eeldused teevad hüpoteesi tõenäoliseks, nii et on olemas niisugune asi nagu legitiimne hüpoteetiline järeldamine [st abduktsioon]." (CP. 2.511n.) Peirce ei pea silmas, et abduktsiooni tulemusel võetakse hüpoteesid vastu tõestena või verifitseeritutena, (selleks on induktsioon). Abduktsiooni tulemusel võetakse hüpoteesid vastu tööhüpoteesidena, st uurimist ja verifitseerimist väärivatena. Selline tõlgendus ei ole ilmses vastuolus väitega, et hüpoteesid ei ole järeldamise, vaid kujutlusvõime saadused, ega ole jämedas ebakõlas abduktsiooni loogilise vormiga. Seda saab ka lepitada Peirce'i väitega, et abduktsioon toob sisse uusi ideid: kuigi hüpoteese ei saa abduktsiooni teel välja mõelda, toob abduktsioon need sisse tõsisesse mõtlemisse.

Aga isegi sellisel kujul ei pea Peirce'i abduktsioonikontseptsioon vett. Niiviisi käsitatud abduktsioon ei saa viia hüpoteeside vastuvõtmiseni praeguses mõttes. Abduktiivse arutluse eeldused näitavad ainult, et kõnealune hüpotees seletaks mingit vaadeldud fakti. Ja sellest ei piisa, et õigustada selle hüpoteesi uurimiseks vastuvõtmist. Sest nagu Peirce ise ütleb, võib olla lõpmata palju hüpoteese, mis antud fakti või faktide komplekti seletaksid: "Füüsika küsimustes on mõnikord lõpmatu arv ... võimalikke hüpoteese." (CP.6.530.) Ja ainuke lootus vältida kõigi võimalike hüpoteeside kontrollimist põhineb sellel, et "inimvaimul on niisugune õigesti äraarvamise võime, et võib oodata, et enne kui proovitakse läbi väga palju hüpoteese, viib arukas äraarvamine selle ühe hüpoteesi juurde, mis toetab kõiki kontrollimisi, nii et tohutu enamik võimalikke hüpoteese jääb uurimata." (CP.6.530.) Nii et tööhüpoteeside vastuvõtmiseni viib aruka äraarvamise võime, mitte abduktsiooni rakendamine (nagu ei saagi olla).

Jättes kõrvale Peirce'i selgitused abduktsiooni loomuse ja funktsiooni kohta, võime täheldada, et väide, et hüpotees seletab teatud fakte, (just seda Peirce'i järgi abduktiivse arutluse eeldused ütlevad) on Peirce'i teooria järgi paratamatu väide: "Hüpoteesi all ma mõistan ... mis tahes oletatavat tõde ... millest tuleneksid sellised faktid, nagu ma vaatlesin." (CP. 6.525.) Abduktiivse arutluse eeldused ütlevad, et A seletab teatud vaadeldud fakte, ning lõppjäreldus ütleb, et A tõesuse kasuks on tõendeid. Nii et abduktsioon järeldab sellest, et hüpotees seletab fakte, et ta on oletatav tõde (mitte, et võib oletada, et see hüpotees on tõene, sest on lõpmata palju teisi väiteid, mis C-d seletaksid). Abduktsioon on arutlus, millega me võtame teatud propositsiooni vastu kui hüpoteesi ehk tunnistame selle hüpoteesiks. Pole selge, kas Peirce pidas seda silmas, aga just seda abduktiivne arutlus tegelikult teeb.

Peirce tundis, et abduktsioon on tema pragmatismiga tihedalt seotud, ning väitis, et pragmatism ei ole midagi muud kui "abduktsiooni loogika": "Kui pragmatismi küsimust hoolikalt uurida, siis on näha, et see ei ole midagi muud kui abduktsiooni loogika küsimus. See tähendab, pragmatism paneb ette teatud maksiimi, mis juhul, kui see on paikapidav, peab tegema tarbetuks kõik edasised reeglid selle kohta, kas hüpoteese on lubatav pidada hüpoteesideks, see tähendab nähtuste seletusteks, mida peetakse lootustandvateks ettepanekuteks; ja veel enam, see on kõik, mille tegemisele pragmatismi maksiim pretendeerib. (CP. 5.196.) Siinse tõlgenduse järgi on abduktsioon seda laadi argument, mille funktsioon ongi kindlaks teha, et "hüpoteese on lubatav pidada hüpoteesideks".

On mitut liiki tegusid, mida me peame tegema, kuigi nad pole sunnitud, nad on meie füüsilise kontrolli all, nad ei ole kompulsiivsed, nad on täiesti tahtlikud, aga meil pole tegelikult alternatiivi. Ühtesid me peame tegema sellepärast, et muidu me ei saavuta oma eesmärki. Need on auahnuse ja prudentsiaalsuse paratamatused. Teised tulenevad moraalsest kohustusest. Need on kohuse paratamatused. Kolmandad on armastuse paratamatused. Armastus on teatud laadi hoolimine asjadest, ja armastada saab kõike, millest saab sel moel hoolida. Armastus ei taandu meeldimisele ega sügavale rahuldustundele, teatud laadi tunnetele (võimas külgetõmme, intensiivne iha, sundiv rõõm). Ta ei ole ka objektile omase väärtuse hindamine ega tulene sellest. Kui keegi peab midagi väärtuslikuks, siis ta ei pruugi sellest hoolida ega üldse eriti huvituda. Tõsi küll, armastusega kaasneb tavaliselt tugevaid tundeid ja uskumusi, mis seda väljendavad, ilmutavad ja toetavad. Ent armastuse tuum ei ole afektiivne ega kognitiivne, vaid tahteline. Armastajal peavad olema enam-vähem püsivad motivatsioonistruktuurid, mis kujundavad tema eelistused ning juhivad ja piiravad tema käitumist. Sellest, mida inimene armastab, olenevad tema valikud ning see, mida ta parema või halvema meelega teeb. Et inimestel võib olla eksiarvamusi oma valikute ja tegude motiivide asjus, võib neil olla eksiarvamusi ka selle kohta, mida nad armastavad. Armastatakse tavaliselt üht konkreetset indiviidi: inimest, maad või asutust. Armastatu võib olla ka moraalne või mittemoraalne ideaal. Indiviidi armastamine on sageli värvikam ja pakilisem kui sotsiaalse õigluse, teadusliku tõe või perekonnatraditsiooni armastamine. Aga see ei pruugi nii olla, ja see pole määrav, kas armastus on kuum või külm.

Prudentsiaalsuse ja auahnuse nõuded on tingimuslikud ja sattumuslikud. Neid saab määrata ainult empiiriliselt, isiklike kaalutlustega. Võib-olla Immanuel Kantil ja teistel on õigus, et kohuse nõuded on täiesti ebaisikulised ega ole sattumuslikud ega tingimuslikud. Igatahes armastuse nõuded on sattumuslikud, aga ometi kategoorilised. Armastus on päästmatult isiklike asjaolude asi. Paratamatud tõed ega aprioorsed printsiibid ei ütle, mida armastada. Ja köidikud, mis seovad armastajat armastatuga, ei seo erapooletult ka kõiki teisi. Ometi on pühendunud armastus ja selle käsud sageli rangelt mittetingimuslikud. Oma lapse, kodumaa või ideaali armastuse nõuded võivad olla sama kategoorilised kui moraal. Siin ei anna kaubelda: moraalseid kohustusi ei tohi rikkuda ja seda, mida armastame, ei tohi reeta. Ja on ütlematagi selge, et armastus ja kohus võivad olla vastuolus.

Immanuel Kanti järgi võib autonoomiani jõuda ainult kuuletudes moraali mõistuspärastele ettekirjutustele. Inimene tõestab oma vabadust ülimal määral sellega, et ta ei saa kohuse kutsele vastu panna. Frankfurt on nõus, et inimene võib olla vaba, kuigi tal pole alternatiive, mida ta saab oma äranägemisel valida, ning usub ka, et tõeline vabadus vajabki paratamatust, nagu Kant ütleb. Ent Frankfurt ei nõustu, et autonoomia seisneb olemuslikult ja eksklusiivselt kohuse nõudmistele allumises. Frankfurti arvates võivad armastusest tehtud teod olla autonoomsed sõltumatult sellest, kas nad on kohusega kooskõlas. (Kanti järgi tõstab võime ära tunda ja aktsepteerida moraalseid kohustusi meid mõistuseta loomadest kõrgemale. Kuid me erineme neist ka selle poolest, et nad pole võimelised armastama. Kui mõistus ongi see, mis on inimesele ainuomane, siis ei tuleks seda võtta ainult põhjenditest arusaamise ja reeglite rakendamise võimena. See peab sisaldama ka võimet kujundada hoiakuid enda tahtmiste suhtes. Armastusvõime südames on see tahterefleksioon, mitte arutlemine.)

Autonoomia seisneb iseenda valitsemises. Sõna "autonoomia" päritoluga õigustatakse mõnikord Kanti arusaama, et tahte autonoomia on tahte omadus olla enesele seaduseks. Aga see, kas enese valitsemisega peab kaasnema üldiste printsiipide või tegevusreeglite järgimine, on filosoofiline küsimus. Valitsemine ilma seadusteta võib küll olla türanlik, kaootiline ja ebainimlik, ent vaevalt võib meelevaldset, järjekindlusetut või pahelist valitsemist üldse valitsemiseks nimetada. Küllap on tõsi ka see, et indiviidid ei suuda end kuigi rahuldavalt valitseda ega elada soovimisväärset ega korralikkugi elu, kui nad ei valitse end printsiipide või seaduste järgi. Ometi valitsevad nad end niivõrd, kui nad kuuletuvad omaenda käskudele, põhinegu need siis reeglitel või mitte. Pole lihtsalt enesestmõistetav, et kõik käsud, millega inimesed end valitsevad, peavad olema tuletatud üldiste printsiipide mõistuspärasest rakendamisest. Valitseda ei suuda ainult mõistus, vaid ka kired.

Kant väidab, et kui keegi käitub ainult oma isiklike huvide motiivil, on ta vältimatult heteronoomne. See, mis inimest huvitab, on sattumuslik, ja selle määravad asjaolud, mis pole tema kontrolli all. Kant järeldab sellest, et isiklikud huvid ei kuulu inimese tahte olemuslikku loomusesse. Nad ei sõltu täielikult inimese sees olevast tahtelisest iseloomust, vaid vähemalt osalt sellest väljaspool olevatest põhjustest. Et inimese huvid ei tulene rangelt ja täielikult temast enesest, ei saa autonoomia põhineda huvidel. Sellepärast on huvidest juhinduv inimene paratamatult heteronoomne. Autonoomne saab olla ainult "puhas" tahe, mis on isiklike huvide suhtes ükskõikne. See on kummaline: see tahe on puhas just selle poolest, et teda ei puuduta inimese sattumuslikud, spetsiifilised jooned, tal ei ole mingit individuaalsust, ta on ebaisikuline. Autonoomset subjekti valitseb definitsiooni järgi ainult tema ise. Loomulik ja mõistlik on eeldada, et ta juhindub asjadest, mis on talle kõige tähtsamad. Kui ta võtab oma elu enda vastutusele, siis on ebausutav oodata, et ta jätab hooletusse asjad, millest ta kõige rohkem hoolib, kaalutluste pärast, mis teda ei huvita. Frankfurt ei usu, et kõige tähtsam oleks igaühe jaoks üks ja seesama, ja veel vähem, et see üks asi oleks moraaliseadus. Inimene toimib autonoomselt ainult juhul, kui tema tahtmised tulenevad tema tahte olemuslikust iseloomust. Kanti järgi on see nii ainult juhul, kui ta järgib moraaliseaduse karmilt ebaisikulisi ettekirjutusi. Tegelikult on tahtmised ja tahe samamoodi seotud, kui inimene toimib armastusest, ja armastus on mõistagi isiklik. Armastuse tingimatud käsud kuuluvad olemuslikult inimese olemusliku tahte juurde, sest tahte loomust määratleb ka see, mida inimene armastab. Kui ta toimib armastusest, tulenevad tema tahtmised tema tahte olemuslikust iseloomust.

Inimene on heteronoomne, kui seda, mida ta tahab, ei määra ainult tahte loomus, vaid vähemalt osalt kaalutlused, mis on mõisteliselt ebaolemuslikud, tahtest lahutamatud ja loogiliselt välised. Niivõrd kui tahet mõjutavad välised kaalutlused, on inimene passiivne. Niivõrd kui tema tahe ise ennast määrab, on ta aktiivne. Nii et heteronoomia ja autonoomia eristus on passiivsuse ja aktiivsuse eristus. Kui on võimalik olla autonoomne, alludes armastuse valitsevale kirele, peab olema võimalik olla armastuse valitsuse all, olemata passiivne.

Armastus on paljudel juhtudel fundamentaalselt passiivne. Ta on passiivne, kui armastajat motiveerib ootus, et armastuse objekti saamine või omamise jätkumine teeb talle head. Ta ei pruugi sellest ootusest teadlik olla ja kindlasti ei pruugi see olla kaalutluse ega hindamise tulemus. Ent kuidagi tundub talle, et objekt saab talle tuua rõõmu või muu soovitava seisundi. Tema armastuse tingimus on, et ta omistab armastatule võime parandada tema elu. Tunnistab ta seda endale või mitte, aga teda seob armastatuga peamiselt iseenda hüve taotlemine. Ta võib küll tohutult intensiivselt ja ülemääraste kuludega pühenduda armastatu kaitsmisele ning tema huvide ja eesmärkide edendamisele. Ent ta teeb seda kas sellepärast, et see võib suurendada võimalust, et tema iha armastatu järele täitub, või sellepärast, et ta saab aru, et tema armastatu peab õitsema, et kõige paremal moel pakkuda talle seda head, mida ta loodab saada. Pühendumist armastatule motiveerib omakasu.

Ent armastajat ei pea motiveerima omakasu. Armastus võib olla fundamentaalselt aktiivne, erinedes passiivsest armastusest motivatsiooni loomuse poolest ja hoolimise pärast sellest, mida ta armastab. Igasugune armastamine toob kaasa käitumise, mis on mõeldud armastatule head tegema. Aktiivse armastuse puhul väärtustab armastaja seda tegevust selle enda pärast, mitte eeliste pärast, mida ta ise võib lõpuks sellelt saada. Tema esmane eesmärk on anda, mitte saada. Teda motiveerib huvi teenida armastatu, mitte iseenda huvisid ja eesmärke. Passiivse armastaja tegevust motiveerib olemuslikult ennast arvestav huvi säilitada või suurendada tõenäosust, et tema armastuse objekt on talle kasulik. Aktiivses armastuses ei motiveeri armastajat armastatu kasulikkus talle, vaid huvitatus armastamisest enesest. Mitte armastamisest tulenevate tegevuste seesmine ligitõmbavus lahus nende mõjust armastatule (sellisel juhul oleks armastus ikkagi passiivne). Kahtlemata võib öelda, et kuigi armastus on täiesti tingimusteta, motiveerib vanemat siiski ennast arvestav isiklik huvi, lapse heaolu huvi. Aga see huvi on täiesti huvitu, selle rahuldamine on täiesti erinev ja sõltumatu iseenda huvide rahuldamisest. Pühendunud lapsevanema huvi on kahtlemata isiklik, kuid äärmiselt isetu.

Kuigi aktiivne armastus on armastajale väärtuslik ainult selle hea pärast, mis ta armastatule annab, on see talle väärtuslik ka selle enda pärast, kuid täpselt ja ainult selle kasulikkuse pärast armastatule. Armastatu eesmärkide ja huvide teenimist väärtustab ta omaette eesmärgina. Kui ta ei peaks oma armastavat pühendumist instrumentaalselt väärtuslikuks armastatule head tegevana, siis ei oleks see talle seesmiselt väärtuslik. (Aktiivne armastaja väärtustab oma armastatu eesmärke ja huvisid nende endi pärast. Nende seesmine väärtus talle teeb need talle omamoodi instrumentaalselt väärtuslikuks, sest asjaolu, et need on talle seesmiselt väärtuslikud, on tema jaoks nendele pühendumise seesmise väärtuslikkuse tingimuseks. (Frankfurt, "On the Usefulness of the Final Ends".)

Kant kujutab ette, et kui me ei toimi moraaliseadusele alludes, siis me satume oma kallile minale. Ta usub, et huvist loobuda saab ainult kohuse karmilt ebaisikulistele piirangutele alludes. Ent kalli mina kõrvalejätmiseks ei ole tarvis kõigist huvidest loobuda, nagu Kant arvab. Kui huvid on huvitud, võivad nad jääda. Et ka kõige isetuma tahte huvid on isiklikud, mitte puhtaprioorsed, määravad seda tahet muidugi sattumuslikkused. Kanti järgi on mis tahes sattumusliku huvi järgimine vältimatult heteronoomne, sest ta eeldab, et kui tahet määravad sattumuslikkused, siis seda, mida ta tahab, ei määra talle endale omane loomus. Frankfurti meelest Kant eksib. Ka sattumuslikud huvid võivad kuuluda tahte loomuse juurde. See, mida inimene armastab, võib olla tema tahte loomuses. Autonoomia ei nõua mitte tahte loomuse aprioorsust, vaid seda, et tahtest tulenevad imperatiivid oleksid tõeliselt autoriteetsed. Kanti meelest saab see autoriteet tulla ainult mõistuse paratamatustest, Frankfurt usub, et selle võivad anda ka aktiivse armastuse paratamatused. Aktiivses armastuses hoolib armastaja armastatust isetult. Armastuse objekti õitseng on armastajale tähtis selle enese pärast, ta on huvitult pühendunud selle eesmärkidele ja huvidele, ja see ei ole tahtlik, armastaja ei saa sinna midagi parata. Selles suhtes ta pole vaba, ta on armastatu ja oma armastuse kütkeis. Armastaja tahe on rangelt piiratud, seda ei saa valida.

Kant ütleb prudentsiaalsuse ja auahnuse hüpoteetiliste imperatiivide kohta, et kuna nad põhinevad sattumuslikel vajadustel ja kalduvustel, siis me võime tahtmise korral neid alati ignoreerida. Ainult moraaliseaduse käskude imperatiivide ignoreerimist me ei saa vabalt valida. Ent Frankfurdi järgi on ka isetu armastuse käsud kategoorilised. See, et armastus ja selle käsud on loogiliselt meelevaldsed, ei tähenda, et me võiks neid tahtmise korral ignoreerida või tühistada. Me ei saa oma äranägemise järgi otsustada, mida armastada või mida armastus meilt nõuab.

Tõsi küll, aja jooksul võivad armastuse objektid vahetuda. Sellised muutused muudavad tahte konfiguratsiooni. Aga need muutused ei ole meie tahtelise kontrolli all. Mõnikord saab inimene oma keskkonda või iseennast niimoodi muuta, et ta hakkab teatud objekti armastama või lakkab armastamast. Aga see ei tähenda, et ta saaks armastust vabalt valida. Ta ei saa pelga tahteaktiga muuta oma tahet, mis kätkeb armastust. Armastuse köidikutesse ei saa siseneda ega nendest väljuda lihtsalt valikuga.

Võib tunduda, et armastus ei erine selles suhtes mitmesugustest teistest tuttavatest seisunditest. On palju tugevaid emotsioone, millest mõnikord ollakse nii haaratud, et neile ei suudeta vastu panna, näiteks armukadedus või sund narkootikume tarvitada. Armukadedus ja sõltuvus orjastavad meid lihtsalt jõuga, millele me ei suuda vastu panna. Võib küll olla, et tegelikult me ei tahaks järele anda, kuid me ei saa midagi parata. Paljudel juhtudel me peame niisuguseid jõudusid endale võõrasteks. Mitte sellepärast, et nad on vastupandamatud, vaid sellepärast, et me ei samasta end nendega ega taha neid oma motiivideks. Vastupandamatud jõud ei pruugi olla vastuolus soovide ja kavatsustega, mida me oma motiivideks tahaksime. Ei pruugi olla mingit lahknevust selle vahel, mida me peame tegema ja mida me igal juhul soovime teha; siis ei ole see vastupandamatu jõud meile võõras.

Inimese tahtehoiakud oma elementaarsete motivatsioonikalduvuste suhtes on täiesti tema enda teha. Armukadedus, iha ja teised kired annavad talle otsekui psüühilise tooraine, millest kujundada oma tahte iseloom ja ehitus. See, kas inimene end nende jõududega samastab, sõltub sellest, millist tahet ta endale soovib.

Kirgedel enestel puudub motivatsiooniline autoriteet. Iseenesest nad mõjuvad meile ainult toore jõuga. Peale jõu ei ole neis midagi, mis nõuab või julgustab nende käsule allumist. Armastus on teistsugune. Asjaolu, et inimene armastab midagi, ei anna talle lihtsalt tahte toorainet. Armastus ei ole elementaarne psüühiline antus, mis ei kätke armastaja väärtushoiakut selle suhtes. Inimene võib küll kahetseda oma armastust, ta võis püüda seda vältida ja võis püüda armastust kustutada. Et aga armastus on ise tahtekonfiguratsioon, siis ei saa tõelise armastaja armastus olla täiesti tahtmatu. (Selles on "kütkestava" armastuse ja "orjastava" kire erinevus nii toonis kui ka substantsis.) See aga muidugi ei tähenda, et inimene annab selle huvide teenimisele, mida ta armastab, tingimata kõige kõrgema prioriteedi: ta võib ju armastada mitut asja. Aga kui ta midagi armastab, siis ta tahes-tahtmata hoolib selle huvidest ning tahes-tahtmata soovib, et tema valikud ja soovid sellest juhinduksid. Tema valmidus teenida armastatu huve ei ole algne tunne või impulss, mille suhtes ei pruugi veel kindlat hoiakut olla. See kuulub tema väljakujunenud tahteloomusesse ning on osa tema identiteedist.

Inimesed on mõnikord ambivalentsed: nad on osalt vastu mõnele motivatsioonitendentsile, millega nad osalt samastuvad. On olukordi, kus on mõistlik väita, et inimene on armastusest haaratud. Aga see ei tähenda, et ta võitleb võõra jõuga. Ta võitleb iseendaga, tema tahe on kahestunud. Kui ollakse armastusest haaratud, siis ei olda haaratud mitte välisest, võõrast jõust, vaid iseenda osast.

Armastuse nõudmiste autoriteet on iseenda kui inimese olemusliku loomuse autoriteet, tema enda individuaalse tahte olemusliku loomuse autoriteet. Inimese olemuslik loomus hõlmab kõik jooned, mis määratlevad tema olemusliku identsuse; inimese olemus ei tulene definitsioonilisest, mõistelisest paratamatusest, vaid sattumuslikest tahteparatamatustest, mis inimese tahet faktiliselt piiravad. Neid piiranguid ei saa määratleda mõistelise, loogilise analüüsiga. Need kuuluvad otstarvete, eelistuste ja teiste isiklike joonte juurde, mis indiviidil tahes-tahtmata on ja mis määravad tema tahte tegevuse. Iga inimese puhul spetsifitseerib need see, mida ta armastab.

See tähendab, et armastus on omamoodi refleksiivne. Kui inimene armastab midagi, siis hoolimine sellest, mida ta armastab, nõuab hoolimist sellest, kuidas ta toimib asjades, mis puudutavad seda, mida ta armastab. Et armastajal peavad olema teatud tahtelised hoiakud armastuse objekti suhtes, peavad tal olema vastavad tahtelised hoiakud iseenese suhtes. Ta ei saa olla ükskõikne selle suhtes, kuidas see, mida ta teeb, mõjutab tema armastatut. Ta peab paratamatult hoolima ka oma käitumisest. Olles pühendunud oma armastatu heaolule kui ideaalsele eesmärgile, on ta pühendunud püüdlusele realiseerida vastavat ideaali iseendas – ideaali elada elu, mis on pühendunud tema armastatu huvidele ja eesmärkidele. Tema armastus määratleb tema jaoks vähemalt osaliselt tema ideaalse mina motiivid ja eelistused. Kui ta reedab oma armastuse objekti, siis ta reedab ka iseennast. Iseenda reetmine toob muidugi kaasa ka tema seesmise ühtsuse lõhkumise, tema tahte jagunemise. Frankfurt usub, et inimesel on üsna algne vajadus luua ja säilitada tahte ühtsust. Igasugune oht sellele ühtsusele kaldub inimest mobiliseerima "enesesäilitamise" katsele. Frankfurtile tundub, et armastuse autoriteet meile on tihedalt seotud selle tungiva ja taandumatu vajadusega mina ühtsust kaitsta. Et armastuse käsud tulenevad inimese tahte olemuslikust loomusest, siis nende tahtlik rikkuja toimib tahtlikult omaenda tahte nõudmiste vastaselt, enda kui isiku loomusele olemuslike eesmärkide ja huvide vastaselt, reedab iseennast. Loomulikult ei taha me end niimoodi traumeerida. (Olukorrad, kus enesereetmist ei saa vältida, on traagilised. Kui keegi peab ohverdama ühe oma armastatutest, peab ta reetma iseennast. Sellistel tragöödiatel enamasti pole järge, sest traagilise kangelase tahte ühtsus on parandamatult lõhutud ning seda isikut teatud mõttes enam ei eksisteeri.) Kui keegi toimib iseenda olemusliku loomuse vastaselt, siis ta ei võta end ühemõtteliselt eesmärgina, ta ei võta end täieliku austusega. Enesereetmine on eneseaustusega vastuolus. Kes reedab oma armastuse, see ei austa iseennast. Eneseaustuse vajadus annabki armastuse käskudele autoriteedi. (Ambivalentsi puhul vastandub üks tahteelement teisele, nii et inimene toimib vältimatult iseenda vastaselt, nii et ambivalents on eneseaustuse vaenlane.)

Armastuse ajel toimimine ei ole kohuse ajel toimimise erijuhtum. Armastuse autoriteeti ei tohi segi ajada moraaliseaduse autoriteediga. Mõne mõtleja meelest on armastuse käsud lihtsalt teatud tüüpi moraalse kohustuse nõudmised. Nähtavasti nad ei taha tunnistada, et moraalsel kohustusel on üsna piiratud tähtsus. Igatahes hõlbustab selline armastuse väärtõlgendus möödavaatamist tõsiasjast, et on tingimatult autoriteetseid käske, millel ei ole pistmist moraaliseadusega. Näiteks põhineb Thomas Nageli järgi laste heaolu eriline tähtsus vanemate jaoks moraalsetel erikohustustel. Frankfurti järgi tuleneb see hoopis sellest, et vanemad armastavad oma lapsi väga. Isegi kui vanematel on moraalne kohustus armastada oma lapsi või hoolida nendest, siis tavaliselt ei tee nad seda selle kohustuse pärast. Vanemad ei armasta tavaliselt mitte kohustust, vaid oma lapsi.

Väidetavalt tuleneb Kanti kategoorilise imperatiivi paratamatus mõistuse enese nõuetest. Puhta tahte ettekirjutused ei ole mitte üksnes tingimatud, vaid sidusaid alternatiive neile ei saa isegi kujutleda. Ent see ei tähenda, et tegelikult ei järgitaks mõnd alternatiivi. Kuigi moraaliseadus on aprioorne tõde, saab seda rikkuda. Autoriteedi annab selle käskudele tõsiasi, et need on mõistuspäraselt paratamatud. See ei taga Kanti järgi otseselt ega möödapääsmatult, et inimene neid tegelikult täidab. Kanti järgi saab moraaliseadus inimese käitumist mõjutada ainult austuse vahendusel. Austus moraaliseaduse vastu panebki ratsionaalse subjekti allutama oma kalduvused kohuse nõudmistele. Nii et see, kas keegi täidab oma kohust, oleneb sellest, kui tugevasti ta moraaliseadust täidab. See jälle oleneb sattumuslikest asjaoludest. Nii kui ka keegi ka moraaliseaduse nõudmisi täielikult mõistab, on see, et ta neid täidab, ikkagi sattumuslik. Teoreetiline paratamatus ei ole praktiline paratamatus.

Armastusega on üsna samamoodi. Armastuse paratamatused ei ole küll mõistuslikud, vaid tahtelised, armastus piirab tahet, mitte aru. Nii nagu moraaliseadus ei saa olla teistsugune, kui ta on, ei saa me midagi parata, et armastame seda, mida armastame. Nagu moraali nõudmistel, on ka armastuse ettekirjutustel tingimatu autoriteet. Radikaalselt erinevatel, kuid ometi tihedalt rööpsetel viisidel ütleb kumbki, mida me peame tegema. Mõlemal juhul saab käske rikkuda. Mõlemal juhul võime hooletusest, tahtest või tahtenõrkusest jätta tegemata selle, mida me peame tegema. Kuulekust toetab kummalgi juhul teatud laadi austus. Raske on öelda, kumb on tugevam ja usaldatav, austus moraaliseaduse vastu või eneseaustus. Nagu kohuse teoreetiline paratamatus ei taga ratsionaalsete objektide vooruslikkust, nii ka armastuse tahteline paratamatus ei taga armastajate truudust.

Artiklis "Duty and Love" ütleb Frankfurt, et kuigi armastuse nõuded on sama jõulised ja tungivad nagu moraalse kohustuse omad, on need teist laadi ja neil on teine allikas.

Frankfurtile tundub, et inimeste käitumise kõige autoriteetsemaid norme otsides ja mõista püüdes tegelevad paljud filosoofid, sealhulgas Immanuel Kant ja John Stuart Mill, liiga palju moraaliga. (Nad peavad moraalikaalutlusi olemuslikult ülekaaluvateks ja mittemoraalseid norme neile allutatuteks.) Püüdes leida ja õigustada fundamentaalseid standardeid, millele on õige alluda, kipuvad nad keskenduma enam-vähem ainult moraalse kohustusega seotud nõudmistele. Mittemoraalsena tunduvaid praktilisi norme kas ignoreeritakse või väidetakse, et need lõpkokkuvõttes tulenevad moraalikaalutlustest. Frankfurt peab seda panmoralistlikku arusaama praktilisest normatiivsusest ekslikuks, sest eriti armastuse nõudmised ei sõltu moraali nõudmistest. Jutt ei ole ainult inimestevahelisest armastusest, vaid ka armastusest kodumaa, institutsioonide, traditsioonide, kultuuride vastu, samuti ideaalide (näiteks õiglus, teaduslik mõistmine, ilu kunstis). Olemuslik on, et armastatu on mingil määral mittevabatahtlikult pühendunud armastatu õitsengule ning soovib armastatu heaolu tema enda pärast, mitte teiste huvide edendamise või toetamise pärast. Armastus on huvitu. Armastus on olemusikult sunnitud: selle käskudele ei saa vastu panna lihtsalt otsustades need tagasi lükata; tuntakse, et neid peab täitma. Ei saa vabalt otsustada armastatu huvisid ignoreerida. Armastus nõuab nende teenimist. Võib küll olla teisi nõudmisi, mida võib olla mõistlik või isegi kohustuslik eelistada. Aga kui suhtuda armastuse nõuetesse ükskõikselt või keeldutakse nende arvessevõtmisest, siis reedetakse armastus. Ja see on tõsine asi. Armastuse nõuded on umbes samamoodi sundivad ja jõulised nagu moraalse kohustuse nõuded. Mõlemal juhul tundub, et meil pole vabadust teha, mida soovime. Mõlemad tekitavad paratamatuse. Hooletusse jätmine tekitab mõlemal juhul süütunnet või häbitunnet. Kummagi käskude täitmatajätmine õigustab nii meie enda kui ka teiste halba hinnangut meie iseloomule. Need nõuded on siiski olemuslikult erinevat laadi ja neil on erinev autoriteet. Armastatu reetmine ei ole moraalne süütegu. Paratamatusel on kummalgi juhul erinev alus. Frankfurt kahtleb, kas armastus, sealhulgas sõprus, toob kaasa moraalseid kohustusi. Ta ei kahtle mitte selles, et inimestel on armastatute vastu tavaliselt tähtsad moraalsed kohustused. Lähedased ja emotsionaalselt tundlikud suhted tekitavad loomuldasa ootusi ja sõltuvust, millest tulenevad eriti kaalukad kohustused. Suhete intensiivsuse ja intiimsuse tõttu on need tavaliselt tugevamad ja ulatuslikumad. Siiski tundub, et need on samalaadsed kui pinnapealsemate suhete puhul ning pole erilist tüüpi moraalset kohustust, mis tuleneks armastusest. Esiteks, armastajal pole moraalset kohustust edasi armastada. Tavaliselt on armastus väga vähe meie kontrolli all, ja kas või sellepärast ei keela moraal midagi või kedagi armastamast lakata. Armastuse üleminemine võib olla väga valus. See võib olla pinnapealse iseloomu märk, milletõttu on mõistlik, kui me kaotame teiste austuse enda vastu ja eneseaustuse. Aga põlgusväärsus ei tule ainult amoraalsusest. On kohane, kui muutlikkus armastuses tekitab häbi ja kahetsust, kuid see ei riku kohuse nõudmisi. Teiseks, võib olla nii, et armastus armastatut üldse ei mõjuta. Naist võidakse armastada kaugelt, võimaluseta teda mõjutada, nii et tal pole armastaja olemasolust aimugi. See ei tekita siis temas ka ootusi ega sõltuvust. See, et ma teda armastan, ei tekita siis mitte mingit moraalset kohustust tema vastu. Kolmandaks, Frankfurt usub, et armastuse kaasatoodud paratamatusel on parem, ehtsam ja valgustavam seletus kui moraalne kohustus. See põhineb mõnel olulisel tõigal. Meile on tähtis armastada ja armastusest ei ole lihtne mööda pääseda. Armastuse tähtsus meile ei tulene (vähemalt mitte ainult) sellest, et me armastatut väärtustame. Sageli on nii, et see, millel muidu poleks meie jaoks kuigi suurt väärtust, saab meile väärtuslikuks või väärtuslikumaks sellepärast, et me seda armastame. Sageli teeb lihtsalt asjadest hoolimine neid meie jaoks väärtuslikuks või väärtuslikumaks (näiteks minu armastatud lapsed). Minu lapsed on mulle nii väärtuslikud just sellepärast, et ma armastan neid. Peale selle on oluline ka see, et see, et ma armastan oma lapsi, on mulle tähtis. See armastus on minu elu tähtis osa, mis on teinud selle sügavamaks ja mulle tähtsamaks. See on teinud minu elu paremaks. Ekslik oleks aga arvata, nagu minu armastuse väärtus minu jaoks tuleneks nende väärtusest minu jaoks või nagu minu armastus oleks reaktsioon minu arusaamisele, et nad on minu jaoks väärtuslikud. Nendes oletustes võib olla ainult väike tõetera. Äratundmine, et nende tähtsus minu jaoks on minu elu paremaks teinud, võib minu armastust nende vastu mõnevõrra tugevdada, aga ma ei armasta neid mitte sellepärast, et ma saan aru, kui tähtsad nad mulle on. Vastupidi, nad ongi mulle nii väärtuslikud sellepärast, et ma armastan neid. Armastusel on ise väärtus, see ei ole väärtuslik mitte ainult armastatu väärtuse pärast. Teiste tingimuste võrdsuse korral oleks elu ilma armastuseta halvem. Muidugi pole teised tingimused alati võrdsed, armastus on ka riskantne. Armastajatel on võimalik suur ärevus ja kurbus, kui sellel, millest nad hoolivad, ei lähe hästi. Lõpmatu olendi jaoks, kes on oma kõikvõimsuses kaitstud, olek kõige valimatumgi armastus turvaline. Jumal ei riski millegagi ega tarvitse jätta kasutamata ühtki võimalust nautida armastamise headust. Ta võib juhinduda ohjeldamatust mis tahes olemise armastusest, luues endale pleenumi, kuhu kuuluvad kõik võimalikud armastuse onjektid, nii et ükski võimalus armastuse headust nautida ei lähe kaotsi. Meiesugused olendid aga, kes ängiga teadvustavad oma lõplikkust, tunnistavad üldiselt, et ei saa niisugust hoolimatut heldust endale lubada. Lubades endale vahetevahel haavatavust, mille armastamine kaasa toob, peame olema hoolikalt valivad ja end kaitsvalt tagasihoidvad. Tähtis on olla armastatu ja ideaalide valikus hoolas. Me ei ole kõikvõimsad passiivsuseta subjektid, kellega midagi ei saa juhtuda ja kellel pole midagi karta. Me ei saa endale lubada kitsendamatut rõõmu kõike armastada. Arvestades kahju, mida armastamine võib meile tuua, peame sellele piirid ja tingimused peale panema. Et me ei taha kahaneda ega kahju saada, ei saa me olla armastuse objekti suhtes hoolimatult valimatud. See, et armastamine võib tuua soovimatuid tagajärgi, on täiesti ühitatav tõigaga, et armastusel on suur iseväärtus sõltumata objekti iseloomust, kuigi selle väärtuse võivad üles kaaluda armastuse koormad ja traumad. Frankfurt ei oska seletada, miks armastusel on selline iseväärtus. See on nähtavasti seotud sellega, et armastus sunnib huvitusele. Jääb aga segaseks, miks sellel sunnil või huvitusel või mõlemal kokku peaks olema nii suur väärtus, nagu armastusel paistab olevat. Igatahes oleks elu ilma armastuseta talumatult vormitu ja tühi. Frankfurt eeldab ka, et enamikul meist pole kerge leida asju, mida me suudame armastada. Mõnel on see küll lihtsam kui teistel. Inimestel on erinev võime olla sügavalt puudutatud ning erineva intensiivsusega pärssimus aktsepteerida armastusest tulenevat haavatavust. Isegi need, kes on armastusele kõige altimad, ei ole altid seda asendama, kui see on kaotatud. Frankfurt arvab, et see annabki armastusele käskiva autoriteedi. Armastuse imperatiivid tulenevad sundivatest tõikadest, et armastamisel on meie jaoks otsustav tähtsus ning sellest on raske mööda pääseda. Meil on tarvis armastada meie endi pärast, muidu oleks elu vilets. Nii et meie enda pärast tuleb meil käituda armastavalt. Kui keegi ignoreerib armastuse käske või keeldub neid täitmast, siis ta ei armasta. Ja siis ta kaotab oma elust määratu väärtuse. Sel ei ole mingit pistmist vastastikuse mahamängimise ohtude ja kuludega: võltsarmastaja ei pruugi armastatu armastust kaotada. Kindlasti aga kaotab ta kasu, mida talle toob armastamine. Armastatu reetmise vastasel konkreetsel ja eriomasel põhjendil on kättemaksu riskiga sama vähe pistmist kui karistusega moraaliseaduse rikkumise eest. Me ei tohi armastatut reeta sellepärast, et me ei tohi reeta iseennast. Võib tunduda, nagu väide, et armastuse autoriteet tuleb armastuse asendamatust väärtusest meie jaoks, oleks vastuolus väitega, et armastuse loomusele on olemuslik huvitus. Aga oletame, et mees ütleb naisele, et tema armastus naise vastu teebki tema elu elamisväärseks. Kui naine seda usub, siis vaevalt ta tunneb, et mees ekspluateerib teda ning hoolib temast ainult sellepärast, et siis on mehel endal hea tunne. Naine ei arva, et mehe armastuse huvitule isetusele räägiks vastu see, et mehe armastus rahuldab üht tema elu sügavat vajadust. Naine ei arva, et kui armastamine on mehele nii tähtis, siis ta tegelikult ei armastagi naist. Näiv vastuolu kaob kohe, kui mõista, et armastaja omakasu teenibki just see, et tema armastus on huvitu. Ta saab armastamisest kasu ainult juhul, kui ta on tõeliselt isetu. Ta rahuldab oma vajaduse ainult sellepärast, et armastades ta unustab iseenda.

Paljudes olukordades langevad armastuse ja kohuse nõuded kokku. Näiteks vanemaid kohustavad tavaolukorras moraaliprintsiibid oma laste heaolu eest hoolitsema. Vanemad, kes oma lapsi armastavad, võivad kergesti tunnistada, et neil see kohustus on. Aga sellel ei pruugi nende tegeliku motiiviga midagi pistmist olla. Armastavad vanemad hoolitsevad laste eest tavaliselt kohusetundest, mitte armastusest. Kohusetundest ja armastusest tegutsemisel on struktuurierinevus, mis puudutab praktilise arutlemise vorme, mida kummalgi juhul tegude õigustamiseks või seletamiseks kasutatakse. Vaatame kaht olukorda, kus keegi annab vaesele raha ainsa kavatsusega teda aidata. Ühel juhul teeb ta seda kohusetundest, teisel juhul armastusest. Milles on erinevus? Küsime, miks on oletus, et raha vaest aitab, kummalegi annetajale kinkimise põhjendiks. Kohusetunde puhul on põhjend moraalses kohustuses, armastuse puhul armastuses. Esimesel juhul on see põhjendiks nähtavasti sellepärast, et annetaja moraalinormi ja olukorra põhjal järeldab, et tal on kohustus vaest aidata. Armastuse puhul ei ole niisugust järeldust ega uskumust tarvis. Armastav annetaja ei pea toetuma uskumusele, et ta armastab, ega analüüsile ega järeldamisele armastuse nõudmiste kohta. Piisab armastusest. Armastusele ongi olemuslik, et armastaja võtab teo abistavust armastatule iseenesest põhjendina teo tegemiseks. Seda, et see on põhjend, ei järelda ta sellest, et ta armastab. Armastus seletab osaliselt abistamist, kuid abistaja jaoks ei ole see abistamise põhjend.

• Peirce's Notion of Abduction. – Journal of Philosophy, 1958, 55 (14), lk 593–597.
• Demons, Dreamers, and Madmen (The Philosophy of Descartes). Bobbs-Merrill. 1970.
• Autonomy, Necessity, and Love. – H. F. Fulda, R.-P. Horstmann (toim). Vernunftbegriffe in der Moderne, Stuttgart: Klett-Cotta, 1994, lk 433–447. Ümbertrükk raamatus "Necessity, Volition, and Love", 1999.
• The Importance of What We Care about: Philosophical Essays. Cambridge University Press. 1988.
• Duty and Love. – Philosophical Explorations, 1998, kd 1.1, lk 4–9.
• Necessity, Volition, and Love. Cambridge University Press. 1999.
  • Autonomy, necessity and love, lk 129–141.
  • On caring, lk 155–180.
• The Reasons of Love. Princeton University Press. 2004.
• On Bullshit. Princeton University Press. 2005. ISBN 0-691-12294-6.
• On Truth. Random House. 2006. ISBN 0-307-26422-X.
• Taking Ourselves Seriously & Getting It Right. Stanford University Press. 2006. ISBN 0-8047-5298-2.