Haiiti pilukoon

Esimesena andis liigikirjeldus 1833. aastal Johann Friedrich von Brandt.

Haiti saarel elas ka sama perekonna liik Solenodon marcanoi, kes pärast saare koloniseerimist välja suri.

Haiiti pilukoon on Haiti saare endeem.

Haiiti pilukoon oli Haiti saarel üldlevinud kuni kasside ja koerte saarele sissetoomiseni. Liik avastati teadusele 1833. aastal. Teda peeti juba väljasurnuks, kui 1907 leiti nende asurkond mägedes saare keskosas. 20. sajandi alguses ei peetud teda otseses ohus olevaks. Viimastel kümnenditel on tema arvukus sobivate elupaikade kadumise ning teda jahtivate kiskjate introdutseerimise tõttu dramaatiliselt kahanenud. Aastal 1966 teati teda elutsevat mitmel pool Dominikaani Vabariigis. Aastal 1981 leiti pärast ulatuslikke otsinguid, et Haiti Vabariigis on ta funktsionaalselt välja surnud ning elab seal üksnes kaugetes mägedes riigi lõunaosas. Aastal 1987 leidus teda veel mõlemas riigis, kuid eriti ohustatuks loeti teda Haitis. Ka 1996. aastal leidus teda veel mõlemas riigis.

Kuigi haiiti pilukoon peeti pikka aega ohustatud liigiks, arvati 2020. aastal ta soodsas seisundis liikide hulka, kuna tema levila osutus arvatust palju suuremaks (80 493 km²). Samuti esineb ta paljudel looduskaitsealadel. Samal ajal toimub tema levila osades piirkondades siiski elupaikade kadumine ja elupaikade seisundi halvenemine.^[1]

Ta elab metsades ja põõsastikes, sageli põllumaa lähedal, kus ta saab kaevata oma keerukaid maa-aluseid urge.

Välimuselt meenutab ta tohutu suurt karihiirlast. Täiskasvanud looma kaal on 0,6...1 kg ja tüvepikkus 28...33 cm (sabapikkus umbes 25 cm).

Suurem osa kehast on kaetud punakaspruuni (liivpruuni) karvaga, mis on alt pisut heledam. Jalad, saba, koon ja kõrvaotsad on karvadeta. Koon on kollakas.

Eesjäsemed on märgatavalt arenenumad kui tagajäsemed. Kõigil käppadel on tugevad küünised, millega saab kaevata. Eesjalgade küünised on varvaste pikkused.

Pea on kehaga võrreldes väga suur. Tal on pikk koon pisikeste silmade ja kõrvadega (kõrvad on suuremalt osalt karvade all peidus). Huvitav iseärasus on koonukõhre toetav eesninaluu (os proboscis) näo tipus.

Hambavalem on 3/3, 1/1, 3/3, 3/3 = 40. Teisel alumisel lõikehambal on kitsas vagu (Solenodon tähendabki 'vaguhammas'), mille kaudu voolab välja lõuaaluse näärme poolt eritatav mürgine sülg.

Haiti pilukoonul on kaenlaalustes ja kubemes näärmed, mis väidetavalt tekitavad sokulõhna taolist lõhna.

Isased ja emased on sarnase välimusega. Isaste suguti ei paista välja. Munandid on peidus sügaval kõhuõõnes. Emasel on ainult kaks nisa, mis erandlikul kombel asuvad kintsude lähedal.

Haiti pilukoon on öise eluviisiga (osalt seetõttu oligi teda raske avastada). Tal on väga hea kuulmine, haistmine ja kompimismeel.

Päeval on nad peidus urus, puuõõnes, mahalangenud puude õõnsustes või koobastes.

Kui nad siiski välja tulevad, jooksevad nad kikivarvul kohmakalt paindumatult kaootiliselt, peaaegu siksakki mööda kakerdades. Kohalike elanike sõnul ei jookse nad kunagi otse. Kui loom on ärevuses ja püüab kiiresti joosta, siis ta kipub oma varvastele astuma või isegi uperkuuti kukkuma.

Nad võivad esimesel kohtumisel kakelda. Neid on nähtud suremas kaklusest saadud väikestesse haavadesse, mistõttu arvatakse, et nad ei ole üksteise mürgi vastu immuunsed.

Kooselu korral kujunevad neil välja domineerimissuhted. Vangistuses elavad nad suhteliselt leplikult koos.

On nähtud, kuidas vangis peetav haiiti pilukoon ründas tibu ning rebis selle oma tugevate küünistega tükkideks ning sõi seejärel ära. Seetõttu arvatakse, et haiiti pilukoon ründab teistest liikidest loomi metsikul kombel.

Erutatud haiiti pilukoon võib sea kombel röhkida ja linnu moodi karjuda.

Kui teda jälitada, tardub ta paigale ning peidab pea ära. Seetõttu on teda hõlbus kinni võtta.

Vangistuses on nähtud neid sageli suplemas.

Haiiti pilukoonud söövad mitmesuguseid loomi, sealhulgas lülijalgseid, usse ja tigusid ning väikesi roomajaid. Nad võivad süüa ka juuri, vilju ja lehti (ühe uurimuse järgi ta keeldus igasugusest taimtoidust).

Nad katsuvad koonuga maad ning kaevavad või lõikavad küünistega mädanenud puuõõnsusi.

Vangistuses on nähtud neid joomas ainult suplemise ajal. Võib-olla on neil pika koonu tõttu muidu raske juua.

Emaslooma innaajad on ebaregulaarsed ega sõltu aastaaegadest. Tal on aastas 1...3 pesakonda ning ta sünnitab korraga 1...2 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 40...55 g. Tavaliselt üle kahe poja ellu ei jää, sest emal on ainult kaks nisa.

75 päeva pärast pojad võõrutatakse. Mõnikord jäävad pojad vanemate juurde, kuni kasvatatakse üles ka teised pesakonnad. Seetõttu võib ühes urus elada kuni 8 isendit.

Et haiiti pilukoonu arvukus on väike, ei ole tal nimetamisväärset ökoloogilist mõju.

Kuna loom jookseb aeglaselt ja kohmakalt, pole ta looduslike vaenlaste puudumise tõttu kohastunud kaitseks kiskjate eest ning tal on halvad kaitsevahendid. Märkimisväärselt võivad teda ohustada mitmed invasiivsed imetajaliigid, teiste seas koerad, kassid ning suhkruroopõlduselt rottide hävitamiseks introdutseeritud mangusti Herpestes javanicus auropunctatus populatsioonid.

• Plagiodontia aedium

• Loomade elu, lk 71.

• Video haiiti pilukoonust