Fjodor Tjuttšev
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2009) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Fjodor Ivanovitš Tjuttšev (Федор Иванович Тютчев; 5. detsember 1803 Ovstugi küla Orjoli kubermang – 27. juuli 1873) oli vene luuletaja, diplomaat ja konservatiivne publitsist.
Tjuttšev sündis vaesunud aadliperekonnas ning sai koduse kasvatuse Semjon Raitšilt, kes oli hiljem ka Mihhail Lermontovi koduõpetaja. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist sai ta suunamise Välisasjade kolleegiumisse, kus ta määrati tööle Venemaa keisririigi diplomaatilisse esindusse Münchenis.
Tjuttšev oli 1822–1837 Vene diplomaat Münchenis ja 1837 Torinos. Saatkonnas täitis ta kohalike olude kohta infokogumise ja Venemaale edastamise ülesandeid[1], samuti Venemaa kohta positiivse kujundi loomisega Euroopa ajakirjanduses.
1844. aastal naasis ta Venemaale, kus määrati keiser Nikolai I poolt riigikantsleri juurde eriülesannetega ametnikuks. Pärast seda töötas Peterburis välisministeeriumi tsensorina (председатель иностранного цензурного комитета). Ta tundis Heinrich Heinet ja Friedrich Wilhelm Joseph von Schellingit.
Kirjanduslik looming
muudaTa ei osalenud kirjanduselus ega nimetanud end kirjameheks. Siiski on talt säilinud nelisada luuletust, mida Venemaal tihti tsiteeritakse.
„Умом Россию не понять,
Аршином общим не измерить:
У ней особенная стать —
В Россию можно только верить.“
Varaseid luuletusi lõi ta 18. sajandi traditsioone järgides. 1830. aastatel olid tema värssides tugevad euroopa (eriti saksa) romantismi mõjutused. See on filosoofiline (meditatiivne) lüürika, milles mõtiskletakse maailmakõiksuse, inimese saatuse ja looduse üle. 1840. aastatel kirjutas ta poliitilisi artikleid Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni suhetest. 1850. aastatel lõi Tjuttšev armastusluuletusi, milles mõtestas armastust tragöödiana. Need värsid ühendati hiljem Denisjeva tsükliks, J. A. Denisjevale pühendatud luuletuste tsükliks. 1860.–1870. aastatel domineerisid Tjuttševi loomingus poliitilised luuletused.
Tema kõige kuulsam luuletus on "Silentium!", kahetsus, et üks inimene ei või iialgi teisest lõplikult aru saada. Rida "Kuid öeldus vale ringi käib" on üks Tjuttševi kõige tihedamini tsiteeritud mõtteteradest, nagu ka "Venemaad pole võimalik mõistusega võtta" ja "Ei keegi saa ette tunda, kuidas ta sõna vastu kajab".
Isiklikku
muudaFjodor Tjuttšev oli abielus saksa päritolu Eleonora Petersoniga.
Teosed eesti keeles
muuda- Luuletus "Ma sõitsin üle Liivi väljade", tõlkinud Arnold Tulik. Kogumikus "Postitõllaga läbi Eestimaa", koostanud Sergei Issakov, Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 308–309
- 4 luuletust, tõlkinud Ants Paikre. Looming 1973, nr 11, lk 1872–74
- Ivan Nikitin, Fjodor Tjuttšev, Afanassi Fet, "Ilmsi ja ulmsi". Luulet. Tjuttševi luuletused tõlkinud Andres Ehin ja Ly Seppel, järelsõna Andres Ehin. Eesti Raamat, Tallinn 1977
- Luuletus "Silentium!", tõlkinud Lauri Pilter. Vikerkaar 1999, nr 4, lk 1
Viited
muudaKirjandus
muuda- Valmar Adams, "Fjodor Tjuttševist ja tema retseptsioonist Eestis". Artiklikogumik "Vene kirjandus, mu arm", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 206–216.
- Juri Nagibin, "Tjuttšev ulmsi" (biograafiline novell). Kogumik "Armastuse saar", Eesti Raamat, Tallinn 1981, lk 109–119.
Välislingid
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Fjodor Tjuttšev |