Amnestiaseadus (1938)

Amnestiaseadus võeti vastu I Riigivolikogu poolt 29. aprillil 1938 ja I Riiginõukogu poolt 5. mail 1938, see oli esimene I Riigivolikogu ja I Riiginõukogu vastuvõetud seadus. Seaduseelnõu esitas Riigivolikogule Vabariigi Valitsus oma otsusega 21. aprillist 1938 Kohtuminister Johan Mülleri ettepanekul samast päevast. Seaduse kuulutas välja Vabariigi President 6. mail 1938 ja ta jõustus Riigi Teatajas avaldamisega samal päeval. Seaduse algtekstile kirjutasid alla Vabariigi President Konstantin Päts, Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu ja Riigisekretär Karl Terras.

Seaduseelnõu arutamiseks valiti 23. aprillil 1938 komisjon, kuhu kuulusid August Jürima, Viktor Päts, Karl Jürison, August Jürima (Järvamaalt), Juhan Uuemaa, Leonhard Vahter, Elmar Lehtmets, Alo Karineel, Nigul Kaliste, Ado Roosiorg, Johannes Perens, August Laur, Kustav Kurg (kõik üles seatud Mihkel Hanseni poolt), Ants Piip (üles seatud Jaan Tõnissoni poolt), Louis Metslang (üles seatud Leopold Johansoni poolt) ja Karl-Arnold Jalakas (Karl Jürisoni poolt).

Amnestia alla kuulusid umbes 1200 isikut, sealhulgas 106 kommunisti, 73 vapsi, 97 sundmääruste rikkujat ja 32 sõjaväelast. Nende hulka ei kuulunud Nõukogude Liidu salakuulajad ega 1. detsembri riigipöördekatses osalenud.

Vangid vabastati 7. mail 1938. Tallinnas viibis vangide vabastamise juures Tallinna Ringkonnakohtu prokurör Gustav Avald.

Seaduse alusel vabanesid teiste seas: Georg Abels, Anton Allik, Hindrek Allik, Eduard Aller, Herbert Alov, Hermann Arbon, Albert Aug, August Hansen, Johannes Holland, Paul Keerdo, Eduard Kubbo, August Kuhlberg, Boris Kumm, Olga Künnapuu, Paul Laamann, Johannes Lauristin, Hjalmar Mäe, Viktor Puskar, Kristjan Seaver, Aleksander Seiman, Oskar Sepre, Voldemar Telling, Idel Jakobson ja Arnold Veimer^[1].