Aleksander Seiman

Aleksander Seiman sündis 1886. aasta 23. jaanuaril mõisatöölise peres.

1918. aastal asus Aleksander Seiman teenistusse 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati polgukomandör Ernst Põdderi abiks 21. veebruaril 1918, 24. veebruaril 1918 ülendati polkovnikuks. Seiman oli 6.–11. märtsini 1918 1. Eesti jalaväepolgu ajutine ülem.

Vabadussõja algul saatis kindralmajor Aleksander Tõnisson polkovnik Aleksander Seimani 21. novembril 1918. aastal taastama Saksa okupatsioonivõimude poolt laialai saadetud 4. Eesti jalaväepolku asukohaga Narvas. A. Seiman moodustas Vabadussõja alguses valitsenud segaduseajal 595 võitlejast koosneva 2 pataljonilise, sõjaliselt arvestatava väeosa, mis pidas esimesi kaitselahingud Viru rindel 1918. aasta novembris.

Seiman pälvis 4. Jalaväepolgu juhtimise eest kolm Vabadusristi. Kolmekordseid Vabadusristi kavalere oli Eestis üheksa.

Vabadussõja lõpus, 1920 alguses teenis polkovnik Seiman Sõjavägede Ülemjuhataja juures staabiohvitserina.

Pärast Vabadussõda töötas Seiman Sõjaministeeriumis, Sise-, ranna- ja õhukaitse ülema kohuste täitjana ja Kaitseliidu ülemana. 1929. aastal kandideeris ta Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate koonduse kandidaadina Tallinnas IV Riigikogu valimistel.

1936. aastal alanud^[1] Vapside riigipöördekatse kohtuistungil süüdistati^[2]: Andres Larkat, Johannes Woldemar Hollandit, Aleksander Seimani, Paul-Georg Laamani, August-Julius Klasmani, kapten Ants Pedakut, Leonhard-Herman Pallonit, Karl Podrätsikut, Aleksander Wilti, Nikolai Tuimanit, Arnold Liivakut, Anton Allikut, Mihail Kalmi, Viktor Puskarit, Hjalmar Mäed, Eduard-Alfred Kubbot, Alfred Sampkat, Hans-Walter Parist ja Bernhard Välit, sellet et nemad 1935. a. Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal ja maksvuse piirkonnas kokkuleppel teiste, isikutega valistasid ette Eesti vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorra vägivaldset muutmist. Selleks organiseerisid nad lööksalku kallaletungimiseks riigivanemale, kaitsevägede ülemjuhatajale, vabariigi valitsuse liikmetele ja Valitsusasutustele. Nende sihiks oli vägivaldselt Eesti vabariigi etteotsa seada teisi isikuid, kes selleks seaduslikus korras ei ole volitatud, ja riigi üldjuhtimine panna oma meestest koosneva asutuse, „rahvuskongressi" peale, milline põhiseaduses pole ette nähtud, ühtlasi muretsesid nad kallaletungiks 10 kilo dünamiiti, 77 käsigranaati, püstolkuulipilduja ja käsirelvi ning jaotasid omavahel osad ja ülesanded kallaletungimise teostamisel, määrates kallaletungi aja 8. detsembriks 1935. a., kui vabariigi valitsus pidi minema Estonia teatrihoonesse Isamaaliidu kongressile. Selle raske kuritöö ettevalmistamine katkes mässumeestest enestest mitteolenevail põhjustel, sest et nemad tabati politseivõimude poolt ja wahistati ööl vastu 8. detsembrit. 1936-1938 viibis Aleksander Seiman Vabadussõjalaste liikumise liikmena vangistuses Tallinnas Patarei vanglas.

Mõisteti surma Nõukogude okupatsioonivõimude tribunali poolt 25. jaanuaril 1941, lasti maha.

16. augustil 1998 avati Pärnu maakonnas Tõstamaa kalmistul kolonel Aleksander Seimani mälestuskivi.

7. oktoobril 2016 avati Rae vallas Järvekülas Aleksander Seimani mälestuskivi.

• Kõva käega vabs. Vaba Maa, 12. jaanuar 1934, nr. 9, lk. 3.

• Ohvitseride andmebaas
• Riigile lojaalne, võimuladvikule mitte - Eesti Ekspress, 14. märts 2009