Vedru

Proosa

"Tühja ka!" sõnas d'Artagnan hooletult, "küllap ma juba korraldan kõik nii, et mind kahel käel vastu võetakse. Mul on üks hea vahend."

"Milline?"

"Viin Tema Majesteedile kirja, milles monsenjöör talle teatab, et riigikassa on tühi."

"Ja edasi?" küsis Mazarin kahvatades.

"Edasi? Kui ma näen, et Tema Majesteet on suurimas kitsikuses, juhatan ta kasvuhoonesse ja näitan talle teatud vedru, mis paneb ühe kasti liikuma." ׳

"Küllalt, härra," sosistas kardinal, "küllalt! Kus on leping?"

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 870

... kujunev füüsikaline maailmapilt sulatas endasse teadmisi bioloogilistest organismidest väga kaugete asjade kohta. Keskse tähendusega olid astronoomilised harrastused ja maisemad mehhaanika seadused. Mõisted nagu jõud, inerts, trajektoor polnud seda laadi, mis nõuaksid mõtisklusi bioloogiliste organismide üle. Polnud seda vedru, mis taevase või maise mehhaanika ideedekellavärgi oleks sättinud bioloogiaga kaasa tiksuma. Kunsti sidus bioloogiaga inimene ise — renessansiajastu kunsti keskne objekt ühelt poolt ja bioloogiline objekt teiselt poolt. Renessansiajastul oli kunst bioloogilise maailmapildi murrangu tegurina olulise toimega.
- Maie Valt, "К. E. v. Baer ja darvinism. Etüüd arenguideede draamast bioloogias", 1977, lk 80

Üks Igori endistest isandatest oli aga üleskeeratava mehikese tõepoolest valmis teinud - puha kangid ja hoovad ja hammasrattad ja vedrud. Aju asemel oli sellel pikk lint, mille sisse olid löödud augud. Südame asemel oli tal suur vedru. Kui köögis oli kõik väga täpselt õigele kohale pandud, suutis see imeasi põrandat pühkida ja tassitäie talutavat teed valmistada. Kui aga kõik ei olnud väga täpselt õigele kohale pandud või sattus see tiksuv ja kõlksuv aparaat mõne ootamatu takistuse otsa, siis kiskus ta seintelt krohvi maha ja valmistas tassitäie maruvihast kassi.
- Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 136

Luule

Mänguhoos murtakse vedru
ja palgetelt variseb vaap.
Nukkudel pole redu.
Kõikjalt neid kätte saab.

Artur Alliksaar, "Nukuhukk", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr, 1997), lk 394

Surud vedru kokku Rutjud maaga tasaseks
Lased rahuldusega lahti Teras põrkub üles
Lööb näkku haava See on see kuradi vedru
kui lähed jumalat tapma Oma peab igaüks
kätte saama

Ene Mihkelson, "Ajaloo ilu" 3 kogus "Torn" (2010, 2. trükk), k 55