Vallandamine

Proosa

Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varastanud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 29-30

Kui Angua ja Porgand ronisid välistrepist üles suure kabineti poole, kust Harry oma kuningriiki valitses, väljus sealt suure horisontaalkiirusega mees, keda Harry suured kämblad hoidsid kraest ja püksitagumikust, lõpuks aga viskasid ta trepist alla, saadetuna hüüdest: "Sa oled vallandatud!" Vahtkondlased astusid kõrvale, kui mees trepist alla veeres. (lk 210)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

"Me vist ei lähe puhkusele."

Ema käsi peatus. Ta pilk muutus röntgenikiirteks, nagu siis, kui ma veel laps olin. "Kas teil on Patiga probleeme?"

"Ema, ma..."

"Ma ei taha sekkuda. Lihtsalt te olete nii kaua koos olnud. See on ju täiesti loomulik, kui teil on vahel eriarvamusi. Meie sinu isaga..."

"Mind lasti töölt lahti."

Tekkis vaikus. Sõnad jäid õhku rippu ja kõrvetasid väikest ruumi veel kaua pärast seda, kui heli oli vaibunud.

"Mis asja?"

"Frank paneb kohviku kinni. Homsest alates." Sirutasin käe kergelt niiske ümbrikuga välja, ma olin seda kogu kodutee šokeeritult pihus pigistanud. Kõik need 180 sammu bussipeatusest siia. "Ta andis mulle kolme kuu palga." (lk 13)

Töötasin kaks nädalat kiirtoiduketis. Tööaeg oli normaalne, ma leppisin asjaoluga, et vormiriietus ajas mu juuksed elektrisse, aga ma ei suutnud jääda ettekirjutatud "sobilike vastuste" juurde, mis koosnesid lausetest "Kuidas ma saan teid täna aidata?" ning "Kas te soovite selle juurde suuri friikartuleid?". Mind vallandati, kui üks sõõrikutüdruk nägi, kuidas ma nelja-aastase kliendiga tasuta mänguasjade erinevaid plusse arutasin. Mida ma oskan öelda? See oli üks nutikas nelja-aastane. Ka minu meelest on Uinuv Kaunitar nõme.
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk, lk 19