Tilk

Tilk on minimaalne veekogu, mis võib olla ka lendav, kukkuv või voolav.

• Katuseräästas rippus pikk jääpurikas, millega päikesepaiste hirmuäratavat vaeva nägi. Ta alustas ülalt, sulatas lahti ühe piisa ja tahtis siis, et see veereks mööda purikat maha. Aga enne kui piisk jõudis poolele teele, oli ta uuesti hangunud. Ning päikesepaiste tegi ikka jälle uusi katseid ja ikka jälle läks tal nurja. Viimaks tuli üks väike võllaroast kiir, mis säras ja helkis innust, riputas end jääpurika tippu, ja veel enne kui keegi seda märkas, oli ta saavutanud sihi - piisk kukkus kõlinal maha.

Mõisaomanik vaatas pealt ja naeris.

"Sa ei olnudki nii rumal," ütles ta päikesekiirele.

• Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 105-106

• Vannitoas tilkuva vee öine tragöödia rõhub nagu ei miski muu inimese südant. (lk 35)
• See tilk, mis öösel kukub, seob vee ja vaikuse naba. (lk 51)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi katuste peale, kõigi tänavate peale, kõigi aedade peale, mere peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja mägede peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja õhtu hakkas kätte jõudma. Pesunööride küljes rippusid tilgad ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba kaheksandat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma.
  • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 17

• Nõukogude müüdi narkoos on sama visa ja seda on sama raske ravida nagu igasugust muud maaniat või ismi. Pärast Raisatud Nädalalõppu Utoopias on kange tahtmine saada veel vähemalt üks piisk, isegi kui jook on lahjendatud ja müügil vale sildi all. Ja Kominterni ideaalide mustal turul leidub alati uusi silte. Komintern teeb loosungitega äri nagu salaviinakaupmees võltsitud alkoholiga, ja mida lihtsameelsem on külastaja, seda kergemini saab temast ideoloogilise puskari ohver, mida müüakse rahu, demokraatia, progressi või mistahes muu kaubamärgi all.
  • Arthur Koestler, "Pühendatud", 1995, tlk Udo Uibo, lk 51

• Karstil on mitu palet. Algse tormakuse rahunedes on karstil mahti tegeleda ka enda loodud koopatühemike ehtimisega. Karst kasutab selleks omatoodetud tilkekivi või nõrgkivi. Tilk-tilk! Värelevast piisast lahkub süsihappegaas, pakku pugevast veenatukesest vabaneb kübeke setet: aga kui palju siis ühest veetilgast ikka saab! Lausa hämmastav, millise kuju võib see sete pikapeale võtta: osa ripub kõikvõimalike purikatena laest (stalaktiidid), osa kohmab põrandalt vastu tõusta (stalagmiidid) või on juba jõudnud kasvada toekateks täissammasteks (stalagnaadid), osa moodustab õhulisi eesriideid, osa drapeerib seina. (lk 242-243)
  • Ilmar Kask, "Euroopa kivine koopailu", Eesti Loodus 6/1999, lk 242-243

• Aga piisad, kus on piisad? Üks piisk traagilisust, teine piisk mängulisust, kolmas piisk ujedust? Ei ole?
  • Kadri Kõusaar, "Ego", 2001, lk 8

• Ilmar Laaban, Limerikke, 1958