Toomingas

Harilik toomingas (Prunus padus) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv puu või suur põõsas.

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", I laul

• "Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,“ seletas Mari.

Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 34. ptk

• Ja kui nad hilisööl naasevad vaikselt aedade vahel olevasse suurde villasse, valgesse ja madalasse tuppa, kus on pikk läikivmust klaver, mis vaikib kõigi oma keeltega, ja läbi suure klaasseina, justkui läbi talveaia akende kummardub kahvatu ja tähti tibutav kevadöö; kõigist pudelitest ja nõudest hoovab kibedat toomingalõhna, mis valgub valgele ja jahedale voodile; samal ajal jooksevad läbi suure ja unetu öö ärevused ja kikkiskõrvu kuulatamised ja süda räägib unes ja lendab ja komistab, nuuksub avaras ja kasteses, ööliblikaid tulvil, toomingalõhnast mõrkjas ja valges öös... Ah, see mõrkjas toomingas paisutab põhjatut ööd, lendamisest ja õnnelikust kihutamisest vaevatud ja kulunud südant, mis tahaks hetkeks uinuda õhupiiril, kõige kitsamal serval, aga sellest kahvatust ööst küünitab end välja aina uus öö, järjest kahvatum ja järjest õhulisem, helendavate sirgjoonte ja siksakkidega, tähtede spiraali ja kahvatute langemistega, tuhandeid kordi nõelatud nähtamatute sääskede poolt, kes on hääletud ja magusad neitsite verest, süda laliseb jälle väsimatult ja arusaamatult läbi une, kistud keerukatesse täheafääridesse, hingeldavasse kiirustamisse, kuu paanikasse, ekstaatilisse ja sajakordsesse köidetud kahvatusse vaimustusse, tuimadesse lunaatilistesse unedesse ja letargilistesse värinatesse.
  • Bruno Schulz, "Kevad" jutukogus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 48

• Kui Amalia kord tahtis ema tõredat ilmet pehmendada ja selles lootuses laulis Akreniuse lauluraamatust "Põrgu vaevasid", ütles isa: "Laula pealegi, Amalia, kui süda kutsub, aga ära põrgut oma südamesse laula, et sa ei teeks oma elu põrguks. Vaata parem aknast välja." — Amalia vaatas. Toomingas õuel oli täies õies ja kaks tallekest kepslesid murul. Küllap see oli isa tookordse märkuse teene, et Amalia ikka veel mäletab oma lapsepõlvesuve toomingate õitsemist ja vana, nõrgaks jäänud emalamba kaht laukotsaga talle.
  • Sylvi Kekkonen, "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964, lk 13

• Toominga valge patt tuleb avalikuks pigimusta ja mõrkjana veel enne, kui suvi ladvast endale reisikepi on jõudnud meisterdada.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

• Marie Under, "Sirelite aegu" 1

• Henrik Visnapuu, "Üle kodumäe"

• Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14

• Ilmi Kolla, "Minu kevad", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 20-21

• Viivi Luik, "*** Ta sööb sääl toomingamarju". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 310

• Mari Vallisoo, "Aed" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 55

• Leelo Tungal, "Toomingavilu". Luule. Sirp, 9. juuni 2006

• Ljuza Badretdinova, "Kõik aknad naeravad" kogus "Minu tee viib südamesse". tõlkinud Arvo Valton ja Muš Nadii, 2008, lk 8

• Tõnu Õnnepalu, "9. mai, reede" kogust "Kevad ja suvi ja"

• Mart Kangur, *** Luule. Mart Kangur, Müürileht, 19. mai 2020

• Lauri Sommer, ***, Luule. Eesti Kirik, 18. november 2020