Reet Sool

Ja kui sõidame kaugele lahele
esmalt kivid
ja siis tuleb liiv
järjest vähemaks õhku jääb kahele
kui me ikkagi sõidame lahele
kuni plahvatab silmapiir

/---/
kuidas ma sind armastasin
puude okstelt nõrgus vett
kurbi varje kõnniteel
kuidas ma sind armastasin

kuidas ma sind armastasin
üksi tähed teada said -
kurbi varje kõnniteel
armastan ma ikka veel.

Moondusid mooniks, Maria
murdusid pooleks mu peos,
mina ei ole, Maria,
see, kes su kahesust seoks
/---/
Küllalt ei ole, Maria,
armastand sinu last,
aga ei ole ka iial
lahti ütelnud tast

Mina ei reetnud, Maria,
põlvili lebasin maas
moonidest kirjuks, Maria,
kunagi saab sinu aas.

/---/
pean meelde jätma su huuled
sest praegu, just praegu
midagi peatus
pean meelde jätma su huuled.
Pean meelde jätma
mis peatus.

/---/
sest armastus on sisselangend haud
ja kuristiku kohal kitsas laud
on armastus vaid sisselangend haud

sest armastus on harunenud tee
ja purdeke, mis kooldu üle vee
on armastus vaid harunenud tee —
nii kitsas käia ainult ühele

Sina igatsed ju igatsust rohkem kui igatsetut
igatsus on sinine viir
tasaste katuste kohal
läbi märjaks nutetud akna
on nii
kui on siin, näed juba
et on läinud
siis näedki, et pole, kui on
ja kui tõesti enam ei ole
siis tunned, et on
ja käed tõmbuvad külmaks
/---/

tulised tulbid
leekides
metall
südames
hall
vihm
viimaks
halastab
ja pühib
vereplekid
teelt

Vahune võhumõõk
sinu löök
on terav
mööda lehte
nagu ehte
poetad nire
oma kire

Võib-olla jäävusel on mõrkjas lõhn
kuid kaduvusel
on silmad sinised
nad sule rannal