Romantika

Proosa

Oh Issand! Homme on valentinipäev. Miks? Miks? Miks püüab terve maailm neid lolliks teha, kelle elus pole romantikat, samas kui kõik teavad, et romantika ei toimi niikuinii. Vaata või kuninglikku perekonda. Vaata või isa ja ema. (lk 53)
- Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

"Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."

Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."

"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.

Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine." (lk 47)

M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012

Colonite pere oli läbi pika abielu õnnelikult vastu pidanud seetõttu, et seersant Colon ja tema naine puutusid teineteisega kokku nii vähe kui võimalik. See saavutati tänu graafikule, mille järgi seersant Colon käis tööl öövahetuses, tema naine aga päeval, ja vastupidi. Nad leppisid sellises asjakorralduses kokku, uskudes, et igasugune muu variant oleks rikkunud romantika. (lk 168, joonealune märkus)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Tolle aja romantilisse elukäsitlusse kuulusid varane surm ja invaliidsus niisama loomuliku osana, nagu tänapäeval näib olevat vastupidavus. Nagu mina olen aru saanud, mitte ükski noor naisolevus tollal ei oleks eluilmaski tunnistanud, et tal on tugev tervis. Tädi-Vanaema tavatses mulle ikka ilmse rahuloluga jutustada, kui põdura tervisega ta lapsena oli olnud, nii et "keegi ei lootnudki, et ma täisikka jõudmiseni elan." (lk 49)
Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164