Sfinks
Proosa
[muuda]- Pärast jalutasime kahekesi läbi liiva, püramiididest mööda sfinksi juurde.
- Siin oli täiesti vaikne, liiv kumas kahvatult nagu vägev lõvilakk. Kuuvalgus langes kivisele näole ja sfinks irvitas. Irvitas üleolevalt ja kurjalt, nagu tahaks öelda: "Vaesed narrid. Ma tunnen teid ja teiesuguseid juba aastatuhandeid. Teie kaote, mina jään. Ma tunnen kõike, olen kõike näinud ja tean, et kõik, mis maailmas sünnib, on vaid irvitamise väärt."
- Koletis kükitas liival nagu uskumatuse ja pilke kehastus. Sfinks oli jube, mitte seepärast, et ta oleks müütilise kujuna esitanud mõistatusi ja nõudnud nende lahendamist, vaid seepärast, et tema jaoks polnud mõistatusi olemas, ta teadis kõike — ja naeris kõige üle.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 1981, lk 63
Draama
[muuda]- FTATATEETA (põlastavalt): Kes suudab peatada mõõka narri peos, kui kõrged jumalad selle sinna on pannud! Kuulake mind, oo sõgedad noormehed. Kleopatra kardab mind, kuid veel rohkem kardab ta roomlasi. Üksainus võim on tema silmis suurem kuninganna amme vihast ja Caesari julmusest — see on sfinksi võim, kes istub kõrbes, valvates teed merele. Sfinksile usaldab ta pühade kasside vahendusel kõik oma mured ja toob oma sünnipäeval temale ohvreid ja ehib teda moonidega. Seepärast minge kõrbe ning otsige Kleopatrat sfinksi varjust, ja nii tõesti kui teie pead teile kallid, vaadake, et temaga midagi ei juhtuks.
- George Bernard Shaw, "Caesar ja Kleopatra", tlk H. Allikas, rmt: G. B. Shaw, "Näidendid", 1972, lk 15
- EUSOPHYLOS
ma tapsin oma isa ma tapsin oma isa ma tapsin oma isa
ma tapsin oma isa ma tapsin oma isa ma tapsin oma isa
ja sfinks kes vahtis teeristil
mõlemas silmas mõistatus
tema ma tõukasin möödaminnes
kaljult alla nüüd ta on vait
kas te kuulete kuidas ta vaikib
kuulete kuidas iga ta kild
vaikib see on siiani kuulda
vait ta on vait ta on vait
kas küsimusi on ei ole
- Paul-Eerik Rummo, "Süit ja finaal näidendist "Pseodopus", rmt: "Ajapinde ajab" (1985), lk 104
Luule
[muuda] Ja ori asus kivi kallal tööle,
kõik oli sellejuures tulipalav:
maa, taevas, kivi, raiumisetera
ja meistri südagi; kui tuletukke
tal lendas käe alt kuumi kivikilde.
Ja varsti valmis elutuimas kõrbes
teos nagu elav, aga mõistatuslik:
laisk lõvikeha lebab kuumal liival
just nagu närvetatud südapäevast,
kuid tema kummaline inimpea
on uhkelt püsti, vaatab enda ette,
pilk kivine ja huulil kuri muie.
See pilk, see muie olid hirmsamad
kui surmav avarus ja tappev päike.
Siis sai see loodud kuju jumalaks.
...
Neis oli täos kõik see, mis kujus täos:
Kõrb, Päike, Õigus, Saatus, Elu
ja Armastus ning palju, palju muudki.
Ent ülimaks neist muutus sõna Sfinks —
veel salapärasem kui loodud kuju ise.
- Lesja Ukrajinka, "Sfinks", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 55-56
Olen ilus, oh surelik! - kivine ulm,
ja mu rinnast, kus kõik ennast surmama neeti,
hoovab hukutav hõõg, mis joovastab poeeti,
tumm kui mateeria, ilmlõpmatu ja julm.
Kui mõistatuslik sfinks säran pilvede real,
süda lumena külm, ihu valge kui luiged;
ma hülgan liikumist, ma ihkan joonte tuiget,
ja ma ei naera eal ja ma ei nuta eal.
- Charles Baudelaire, "Ilu", tlk Ants Oras, rmt: "Kurja lilled" (LR 35-36 1967), lk 21
Kord kohiseb meist üle linnuparv,
kord ulguv šaakal laotab kurba kõla
veepiirile ja kaob siis, sakris karv.
Ja korraga meil pihku tardub mõla:
suur sfinks, kes magas aastatuhandeid,
pea tõstab ärevalt ja vaatab meid.
- Kalju Kangur, "Egiptuse nägemus" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 30
