Maiustus
Piibel
[muuda]- Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!"
- 2 Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu.
- 3 Ja ta ütles mulle: "Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!" Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.
- Hesekieli raamat 3:1-3
Proosa
[muuda]- Ma kükitasin nurgas idaneva linnasehunniku ette. Need öeldi olevat vanaema matuselinnased ja seetõttu olid nagu erilised. Mulle tundus ka, et need on hulga magusamad kui varem idandatud linnased. Miks ometi linnased on magusad, aga odrad, millest meid tehakse, ei ole? hakkasin jällegi mõistatama. Onu ütles küll, et ise lähevad. Aga kuidas? miks? ja mispärast? — selle peale ei andnud keegi vastust.
- Kükitasin selle üle juureldes ja imestades linnasehunniku ees, näksides üksikuid ivi. Paljuks mu suu sellest magusaks saigi, pigemini ehk läägeks. Aga paljuks mu suu üldse magusat maitsnud oligi. Sõja tõttu oli Rummusaarelt suhkur juba nii ammu otsa lõppenud, et mina selle olemasolu vaevalt mäletasingi. Ainult sinist suhkrupeapaberit hoidis onunaine kirstus, et oleks rohuks peale panna, kui kellelgi juhtub roos kuhugi lööma.
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 8-9
- Julieta tuli ekstra kondiitripoodi mulle ütlema, et enne, kui loositakse välja lillekimp, loositakse kohvikannud, et tema on neid juba näinud: nägusad, valged, küljel maalitud poolik apelsin, mille seemned paistavad. Mina ei tahtnud tantsida, ma ei tahtnud üldse välja minna, olin päev otsa maiustusi müünud ja mu näpuotsad olid lõputust kuldpaelte sidumisest, lipsude ja aasade sõlmimisest valusad. Pealegi ma ju tundsin Julietat, tema võis olla südamerahuga poole ööni üleval, ta võis olla üldse magamata. (lk 7, romaani algus)
- Ta tahtis teada, kas mulle meeldib maiustusi müüa, ja mina vastasin, et jah, väga, proua, eriti meeldib mulle kääridega paelte otsi koolutada, ja et ma kangesti ootan pühasid, et saaks siduda palju pakke, kuulda kassaaparaadi raginat ja uksekella tilinat.
- "Naljatilk," kostis tema. (lk 15)
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014
- Ma heitsin täna hommikul pilgu vaateaknale. Valgel marmorriiulil on reas loendamatu hulk hõbe- ja kuldpaberist karpe, pakke, torbikuid, rosette, kelli, lilli, südameid ja pikkades kiharates mitmevärvilisi paelu. Klaasist kellukestes ja nõudes on šokolaadikompvekid, pralineed, "Veenuse rinnanibud", trühvlid, mendiants'id, suhkurdatud puuviljad, pähklikobarad, šokolaadist merikarbid, suhkurdatud roosiõielehed ja kannikesed ... Nagu uppunud aare, nagu Aladdini maiustuste koobas kumavad need salapäraselt poolkardina varjus, mis kaitseb neid päikese eest. Ja keskele on ta ehitanud hunnitu keskstseeni. Piparkoogimaja, mille seinteks on šokolaadikattega pain d'épices ühes pealepigistatud hõbedasest ja kuldsest suhkruglasuurist detailidega ning katusekivideks kristalliseeritud puuviljadega ületipitud florentiinid; kummalised seinu mööda kasvavad suhkruglasuurist ja šokolaadist viinapuud; šokolaadipuude otsas laulvad martsipanlinnud ... Nõid ise on oma teravatipulisest kübara tipust kuni pika mantli allääreni tumedast šokolaadist ning istub poolratsuli luual, mis tegelikult on hiiglasuur guimauve - pikk väänlev alteejuurest maiustus, mis karnevalipäevil ripneb ka kompvekimüüjate laudadel.
- Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 27-28