Leonora Peets

Leonora Peets (ka Nora Peets, neiuna Leonora Erbak; 25. juuli 1898 Tallinn – 11. august 1995 Marignane, Prantsusmaa) oli eesti prosaist ja ajakirjanik.

"Maroko taeva all"

Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997.

On olnud palju päevi, mis on toonud mulle kingitusi. Sest kas pole suur kingitus eurooplasele, kui talle avaneb jälle mõni uus uks, kui teda kutsutakse külla araabia majja! Sammun üle läve omapärasesse ja võõrasse maailma, kus eluvormid on teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal. Tunnid araabia kodudes on olnud mulle raamatuks — lehitsen, meenutan... (lk 8, sissejuhatuse algus)
Meil pole araablastega ei ühist keelt ega meelt. Marokolase hingeelu mõistmiseks on tarvis aega. Ei astuta võõrausulise hinge nagu laadapoodi. Tuleb hoiduda pealiskaudsest vaatlemisest ja rutulisest arvamusest. Nagu kõik, mis väärtuslik, nii peidavad endid ka marokolase hingeavaldused igapäevaste kõneluste, käitumise ja viisakuse taha. Kes arvab, et on neist kähku aru saanud, petab end. Kes mõtleb, et pole enam midagi avastada, petab end samuti. (lk 8)
Nende seltskondlik läbikäimine on peen, võluv ja täpne. Meid köidab ühel päeval nende viisakusvormelite peenetundelisus, teisel tembeldame silmakirjalikuks selle, kes vaid tahtis olla viisakas. Meie silmis kõige harilikum ja tavalisem toiming on nende jaoks erilise tähendusega. (lk 8)
Võõras ümbruses hakkavad vaatlejale paratamatult silma just erinevused, mis pole kooskõlas meie vaadetega või harjumustega. Olen ehk liigagi rõhutanud ja esile toonud jooni, mis meile näivad veidrana, leiavad aga seletuse ja mõistetava aluse maroko miljöös. (lk 9)
Aeg on põgus ja kiiresti mööduv. Kadunud on aastad, mis kujundasid mu elupildikesi. Maroko suundub nüüd moodsa elulaadi poole. Tegutsevad koolid, suuremates linnades töötavad naised väljaspool kodu. Lõuna-Marokos püsib aga veel vana aeg.

Päeval, mil Marokos ei nähta enam paksu tallaga tuhvleid ja mil maroko naine astub igal pool tänavale looritamata näoga, variseb lõplikult Maroko traditsioonide müür. Kaob arhailine arhitektuur, müürid pööravad oma peidetud sisepoole tänava suunas. Muutuvad muuseumideks need vaikivad lossid, kahhelkivist siseaedade ja purskkaevudega. Villamadratseid asendab kaine tool, kipsist "pitsi" seintel odav tapeet. Kellel on enam aega lebada? Kellel on jaksu kuude viisi peitliga lupja nikerdada, või kellel sest kasu on?

Ajakell on saanud üldiseks valitsejaks ning käsutajaks. Tema minutid ja sekundid ajavad inimesi taga. Ikka kiiremini ja kiiremini... (lk 9)

Öö on poetunud tuppa. Luusis pisut aega videvikuna ringi ja ähmastas kiiresti kõik esemed. Neelas siis kähku toa ja linna minarettidega akna taga. (lk 10)
Külalised järgnevad mulle õhinal ja uudishimulikult. Tummalt vaadatakse iga mööblitükki, aralt puudutatakse esemeid sõrmega. Vaevalt oleme astunud magamistuppa, kui mu selja tagant kostab kiljatus. Vanem tütar taandub hirmunult ukseni, ust väljasirutatud sõrmega juhib meie tähelepanu millelegi meie ees:

"Mis... mis see seal on? Allah tule appi, kui kole!"

"See" osutub tooliks, mille leenile tubib on oma pintsaku laotanud. Saan tüdrukust aru: tool jalge peal on iseenesest võõrapärane riistapuu ja kui sellele lisaks on sinna veel heidetud torukäistega rüü, kas siis pole tont valmis?

"Püha prohvet, missugused võikad asjad sul on," torises tüdruk, "kükitab nagu lafiit! Kardan lausa su majas liikuda!" (lk 11-12)

Lahutan ärevaid meeli köögi näitamisega. Muidugi, võrreldes mošeedeülema maja keedukopliga on see ruum tibatilluke. Kuid siin on oma atraktsioon — veekraan, millest võib üheainsa sõrmeliigutusega panna vett purskama, nii palju kui süda soovib! Iseküsimus on, kas kiidaks niisuguse uuenduse heaks Marrakeši veetassijate tsunfti liikmed, kes linna kaevust elumärjukest kitsenahast kottides majadesse toimetavad. Aga külalistele kraan meeldib, naerdes lastakse veejoal mängida ja kordamööda loputatakse käsi. Kui jõuame käimlasse, on proua imestus haripunktis. Ilmse huviga tõmbab ta korduvalt vett ega näi tahtvatki lahkuda nii huvitavast paigast. (lk 12)
Tuppa poeb ängistav õhkkond. Vanem tütar nihutab end rahutult toolil, vaatab mulle paluvalt otsa ja lausub, värin hääles:

"Ega sa ometi ei ütle isale, et me siin käisime?"

Tõotan olla vait kui haud, mille peale ta lausub: "Barakalaufik! Tänan."

See tänu kõlab nii tänurikkalt, et taipan veel selgemini seisukorra tõsidust. Kõrges ametis härra naine on omavoliliselt öisel ajal kodust lahkunud, meelitades endaga kaasa ka tütred ja pojad — milline kuulmatu ja häbistav tegu... (lk 13)

Kaval muie mängib nooriku näol.

"Sidi Mustafa viis lalla Raalia nädala eest maale. Sealt toodi sõnum, et ta isa olla suremas."

Vaat siis, tuleb surmgi mõnikord kenasti parajal ajal... (lk 13)

"Kas ümmardajad ei lobise?" usutlen edasi.

Põlglikult kõverdab küsitletav huuli:

"Arvad sa, et nad piitsa ei karda? Ütlesin neile, et läheme palvetama pühak Abdelasiisi mausoleumi. Teel saime kätte takso ja kihutasime siia lähedale, poisid teadsid, kus sa elad. Ettevaatusest tulime viimase osa teest jala. Oo, mul oli see kaval plaan juba ammu valmis. Vihma tõttu oli meil täna eriti õnne — väljas pole inimesi!"

"Kas sa pühaku hauale ei lähegi?"

"Siit minnes astume läbi," seletab proua tasasema häälega, just nagu kardaks ta teha pühakule ülekohut, mis võiks tuua kaasa soovimatuid tagajärgi ja teha majast põgenemise avalikuks.

"Kas sinu aulik abikaasa sul mausoleumi lubaks minna?"

"Ei." (lk 13-14)

Koguni palvetama tuli minna salaja, teenijate saatel... Mida ütleks isand, kuuldes oma naise teost? Mu vaimusilme ette kerkib vanaldase härra Mustafa kõhn ja vali nägu... Kui äkki poisid mõne reetva sõna peaksid pillama... Pöördun poiste poole:

"Kas te suudate suud pidada?"

Imestan taas, väikemeeste vaade on surmtõsine ja peanoogutus kinnitab, et nende huuled ei avaneks mingil tingimusel. Minu ees on vandeselts — oleme maal, kus osatakse vaikida. (lk 14)

Kui jutt poistega jälle pühakule kaldub, saab proua energiline iseloom võidu: veidi kogeledes, kuid autoritetselt võtab ta jutulõnga poistelt üle.

"Jah, pühaku haud on just seal, kus põiki üle tee on tõmmatud jäme kett. Kett takistab juute ja kristlasi pühale pinnale astumast. Ega see polegi sinna naljaks pandud. Kord puges üks prantsuse sõdur naerdes keti alt läbi — ja mis juhtus? Kukkus paugupealt surnult maha!" (lk 15)

"Kas proua ei karda hilisel ajal tänaval liikuda?" pärib tubib. Noorik on jälle endine külmavereline jõugujuht. Ei, tema ei karda kunagi! Tema oskab Koraani lugeda! Kord mehe äraoleku ajal olla katusel samme kuuldud. Võib-olla vargad? Ta oli kohe haaranud lambatapmise pussi ja tõtanud koos poistega terrassile. Polnud seal kedagi, kassid vist pillerkaaritasid... Teinekord olla ta igavusest veetnud pool ööd katusel, jälgides hili-seid möödujaid. Järgmisel päeval oli tal olnud küll kange peavalu. "Seda sa said öistest vaimudest," olid teised öelnud. Tema aga polevat ühtegi vaimu näinud.

Pead kuklasse heites, nii et kõrvarõngad ja kullast laubaehe tilisesid, deklareeris ta:

"Ma ei karda žnunne — vaime!"

"Ütle silmapilk — besmellah rahman rahiim," hirmunud tüdrukud tõstavad hoiatavalt käed üles. "Ütle kohe, kui sa ei taha, et meid Õnnetus tabaks."

"Armulise ja halastava Allahi nimel!" pobiseb noorik vaimudevastase vormeli, lisab aga kohe üleolevalt: "Ega ma neid siiski ei karda!" (lk 15)

Kui ma 1929. aastal Marokosse asusin ja mulle siin jutustati, et vanad naised kaevavat mõnikord kalmistul vargsi surnuid hauast välja, väga saladuslikuks otstarbeks, siis ma seda ei uskunud. Minu, Eestist tulnu, euroopalik mõtlemisviis ei julgenud niisugust tegu võimalikuks pidada. Suhtusin neisse juttudesse kui väljamõeldistesse, araabia aju fantaasia viljasse, mida rahvasuu küll laialt levitab, mis aga tegelikult on alusetud.

Kord hiljem, aastal 1935, langes mu pilk rabavaile ridadele ajalehes, mu suust pääses hüüe: kas tõesti?! Ajaleht teatas kainelt, et politsei oli tabanud kalmistul kaks naist, kes olnud parajasti ametis laiba väljakoukimisega mulla alt.

Need õudsed toimingud leidsid niisiis tõepoolest aset — see seisis trükitult must-valgel.

Hakkasin asja vastu huvi tundma. Miks laipu välja kaevati? Milleks neid vajati? (lk 17)

Silmitsesin surnuaedu hoolikamalt ja neist möödudes astusin mõnikord üle varisenud müüri haudade vahele. Need kalmistud olid ja on puude ning põõsasteta kõrbed. Klaasise taeva ja kuumava päikese all on nad kui prahihunnikute räga, kui muttidest ülestuhnitud räämas põld. Läbisegi, risti-rästi paiknevaid hauamügaraid ei kohenda kellegi käsi, neid ei ehi ükski lill, sest milleks mõelda põrmule, mille Allah on määranud kõdunema. Ainult mõne väiksema kääpa peatsis või jalutsis on viltu mulda torgatud telliskivi. Haudades, kõigest paari kämbla sügavuses, lebavad laibad tavaliselt kirstuta, nad on mähitud vaid odavasse kalingurriidesse. Mida väärtuslikku võiks neilt otsida ja leida? (lk 17-18)
Kui olin pikapeale araabia keelega rohkem harjunud, hakkas mu kõrv püüdma veidraid märkusi. Näiteks selliseid:

"Muhamed on nagu arust ära tantsijatar Liila järgi, küllap Liila toidab teda kederluuga!"

Või siis: "Millesse Mustafa ikka muusse suri, kui peenekstambitud hamba neelamisse. Ta tõi ju endale esimese naise kõrvale majja teise, noorukese!"

Sagedamini lausuti: "See tuhk on küll väga mõjuv selle või mõne teise haiguse puhul, kuid paraku on see ka väga kallis!" Kuulsin inimesi ka nõnda sosistavat: "Kohe kui mees oli kuskusipudru söömise lõpetanud, kiskus kramp tema sooled keerdu. Ju ta kalmistul selle kõrvale läkski, kelle käsi oli pudrujahu seganud!"

Nagu ristsõnamõistatus laheneb üheainsa puuduva tähe leidmisel, nii selgus mullegi ühel päeval nende ütluste tagamõte. Sõnade "hamba", "kederluu" ja "tuha" ette tuli panna lihtsalt sõna "koolnu" ja tõde oligi käes.

Niisiis, koolnuilt käidi otsimas rohtu kehavalude ja hingehädade puhul. Surnuluud pidid peletama haiguse ja abistama nõidumisel, mis oli tol ajal Marokos laialt harrastatav kunst, mida praktiseeriti enamasti kahjutute, aga mõnikord ka kurjade tagajärgedega. Mitmenaisepidamine ja laste soetamine paljude naistega lõid soodsa pinna intriigidele ja tülidele. Mis ime siis, et kui muud abinõud meeleheite ja kire raevu puhul enam ei aidanud, mindi kalmistult tooma neid kõige tõhusamaid vahendeid. (lk 18)

Kederluu lasi end reie- ja sääreluu vahelt hõlpsasti välja võtta, seda oli ka võrdlemisi lihtne uhmris pulbriks tampida. Kederluu oli hädaohutu. Tuhaks põletatuna kõlbas see tõve taltsutamiseks ja armuvahekordade korrastamiseks.

Hambaga oli lugu hädaohtlikum. See tõi vahel ka surma. Tambi või ära tambi, glasuur ei tahtnud puruneda. Juba väikenegi allaneelatud osa võis tekitada valusid, sisemisi haavu ja lõpuks tappagi. (lk 19)

Aga miks kustus rääkija hääl mõnikord minu juuresolekul sosinaks, kui räägiti maroko rahvustoidust kuskusist? Miks nimetati rooga sellisel puhul "surnu kuskusiks"? Sõgedus! Mis on surnutel ühist selle maitsva ja omapärase pudruga, mida rullitakse külimitu põhjal peopesaga mannast ja jahust, sellele vähehaaval vett lisades?

Ka sellele küsimusele leidus ükskord õige vastus. "Koolnu kuskusi" pidi hõõruma mitte elava inimese, vaid võrdlemisi värske laiba käsi. (lk 19)

Juba tungib valgus rullkardina pragude vahelt tuppa. Kell on seitse. Peab kärmesti tõusma, uusaastapäev ei anna perenaisele armu. Kell kaheksa hakkab kostma pasunakoori hele ja järjest valjemaks muutuv tuututamine. Võõrleegioni orkester, suur neljasarveline oinas kõige ees kõpsutamas, rühib läbi Marrakeši euroopa linnaosa, soovides Maroko Prantsuse protektoraadi valitsuse poolt muusikahelidega head uut aastat.

"Bun anii! Bun santii!" tervitab mind köögis Abuuš. See peab tema arvates olema õige prantsuse keel ja peab tähendama — head uut aastat, head tervist. (lk 32)

Viimaseks jääb prantslasest kirjakandja, tema on juba suur härra. Eile pistis ta meie kirjakasti trükitud õnnesoovikaardi ja pildiga seinakalendri, millel on nii kristlaste kui ka juutide ja moslemite ajajaotus ridastikku. Selle ametimehe tulekut peab valvama, et talle viisakalt üle anda ümbrik rahaga. (lk 33)
Peaks panema kohvisse kaneeli, kardemoni ja lõhnaõli, oli Abuuš õhinal ettepaneku teinud, ja mulle meenus tuttava eurooplase arvamus pärast esmakordset kohvijoomist araablase kodus: "Kui esimese lonksu olin alla neelanud, kohkusin. Perenaine oli vist lasknud kogemata lõhnaseebi kohvikannu kukkuda!" (lk 33)
Velsker Muhamed jääb elutoa uksepiidale toetudes seisma nagu naelutatud. Moodsa mõttelaadiga mehena oli ta otsustanud sooritada uusaastavisiidi arstile koos abikaasaga — oma ainukese naisega. Toas on aga hulk teisi mehi. Kuhu jätta või panna nüüd naine? Moodsusele vaatamata ei tahaks oma naist teistele meestele näidata.

Õnneks on elutuba suur. Nagu ette aimates velskri praegust täbarat olukorda on arhitekt lasknud ruumi väikese madala vaheseina abil kaheks teha, jättes tagumise osa kaminanurgaks. Silmanud velskriprouat, kadusid mehed kiiruga sinna nurka. Muidugi ka poisid. Härra Saiid surub selja väga demonstratiivselt vastu vaheseina, nagu toonitades: "Mul on omalgi naisi — pole mul vaja sinu naist piiluda." (lk 34)

Sellel uusaastapäeval on saatus otsustanud lalla Fatiimat kiusata: tuppa tulevad kaks kristlasest noorhärrat, kes võtavad istet tugitoolides tema vastas. Noorik punastab, nihutab end tugitoolis edasi-tagasi ega tunne end tekkinud olukorras kuigi hästi. Eurooplaste eest ei tarvitse just lausa põgeneda, kuid eriskummaline ja närvekõditav on olukord siiski. Teadmine, et ta pole inetu ja võib-olla isegi meeldib härradele, paneb teda naeru kihistama. Samas ta tõsineb ja heidab vilksti pilgu kaminanurga poole — ega abikaasa seda ometi ei märganud? (lk 35)
Vahepeal on kööki vaiksel ja tagasihoidlikul moel ilmunud minu ammune sõbratar lalla Leila, taldrik õlikookidega froteerätti mähitud. Otsustan kiiresti: viin mõlemad lallad meestest kaugemale, teisele korrusele, oma magamistuppa. Seal võivad nad omavahel segamatult vestelda.

Kui veidi hiljem lähen üles, teatama, et mehed on end lahkuma asutamas, leian oma magamistoast kummalise pildi — mõlemad naised on jalad enda alla istmele kerinud ja andunud uinakule. Muidugi, kui teineteise riietus on hoolega läbi uuritud, tee ja kohv joodud, maiustused maitstud ja kui siis jutulõng otsa sai, suigutaski igavus nad unele. Minu lähenedes suudab lalla Leila oma raskeid laugusid küll kuidagi lahti kangutada, kuid velskri kaasa magab magusat und, pea ripakil. (lk 36)

Välislingid