[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Lapsendamine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • "Te olete talle juba andnud oma sõrmuse," jätkas ta.
"Sõrmuse?" Küsimus tuli iseenesest, poolkogemata. Võisin aimata, kuidas mu ülekuulaja maski varjus võidurõõmsalt naeratas.
"Keisrite sõrmuse. Me teame kõik, kuidas see toimus vanas Roomas. Keiser adopteeris oma järeltulija ja kinnitas selle akti oma sõrmusega."
"Me pole keisrite suguvõsast… "
"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta."


  • "Hea küll, võib-olla te lubate mulle natuke teatraalsust ja ilustamist, et mulje tugevam oleks? Tegelikult leidsid Uberwaldi härjapõlvlased minu ema, kui ta oli kolmeaastane, ja kasvatasid ta üles. Kuni umbes üheteistaastaseks saamiseni - ja ma ütlen "umbes", sest ta ei teadnud täpselt, kui palju aega möödus - mõtles ja tegutses ta praktiliselt nagu härjapõlvlane ning hakkas rääkima ka nende keelt, mida on hullumeelselt raske õppida, kui sa pole sellega üles kasvanud. Ta sõi koos härjapõlvlastega, tal oli seenekasvanduses oma lapike ja teda hinnati härjapõlvlaste seas väga selle eest, kuidas ta rotikasvanduse eest hoolitses. Ta ütles kunagi, et kuni minu isaga kohtumiseni olid kõik tema ilusaimad mälestused pärit neist aastatest härjapõlvlaste koopas."
Preili Beedle segas kohvi ja jätkas: "Ta rääkis mulle ka oma kõige hirmsamatest mälestustest, nendest, mis teda õudusunenägudes kummitasid ja mis nüüd, võiks öelda, kummitavad minu õudusunenägudes: ta rääkis päevast, mis tuli pärast seda, kui mõned läheduses elavad inimesed olid teada saanud, et maa all jookseb õelate, reetlike ja jõhkrate härjapõlvlaste - kes, nagu kõik teavad, söövad väikesi lapsi - seltsis ringi kuldsete juuste ja roosade põskedega inimtüdruk. Nojah, mu ema karjus ja võitles vastu, kui teda üritati ära viia, eriti kuna ümberringi tapeti neid, keda ta oli harjunud oma perekonnaks pidama." (lk 164-165)