Jupiter

See artikkel räägib vanarooma jumalast, Päikesesüsteemi suurima planeedi kohta vaata lehelt Jupiter (planeet).

Jupiter ehk Iuppiter Optimus Maximus oli Vana-Rooma mütoloogias peajumal.

• George Fentiman pöördus võidukalt oma kaaslase poole.

"Kas nägid? Igavene täikrae! Kadus nagu tuul, kui ma teda ähvardasin. Seesama mees ongi mind kolm päeva jälitanud."

"Mul on kahju," ütles Wimsey, "aga teda ei kihutanud minema sinu vahvus, Fentiman. Seda tegi hoopis minu kohutav pale. Mis minus küll peitub? Kas mul on ähvardav ja kamandav ilme nagu Jupiteril? Või on minu lips nii eemaletõukav?" (lk 89)

• Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

• Siis saabus Jupiter. Kui ma ka teda poleks ära tundnud, oleksin võinud seda järeldada teiste jumalate käitumisest. Aga Jupiter oli vahest kõige vähem oma kuju muutnud. Kuigi ka tema oli kuivanud väiksemaks. Aga veel võis ära tunda ta suursuguseid näojooni, mida isegi viha polnud suutnud palju moonutada. Aga siis, kui ta ennast pööras, nägin et ta oli täiesti lame, nagu mingi pilt või reljeef. Ja siis mõistsin, miks ta nägu mulle nii tuttav tundus, kuigi ma temast polnud näinud ühtki kuju. See polnud ju keegi muu kui kuningas kaardimängus ja oma lameduses sarnanes ta tõepoolest mängukaardiga.
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 219