Jean de La Fontaine

Jean de La Fontaine (8. juuli 1621 – 13. aprill 1695) oli prantsuse kirjanik, üks tuntumaid valmikirjanikke maailmakirjanduses ning on üks loetavamaid XVII sajandi prantsuse luuletajaid.

Üks aianduse harrastaja,
poolkodanik, pooltalumees,
kel teatud külas oli maja,
ka kena aiakest kord haris selle ees.
Ei seisnud ükski lapp ta krundist tühjalt-paljalt:
siin võrsus oblikaid, seal salat lokkas haljalt
ja igaks peoks Margot buketi leidis siin,
kus muide õitses ka hispaania jasmiin.
/---/
"Mis kena sink!" "See on, mu härra, teie oma!"
"Tõepoolest," kinnitab ka härra, "olgu nii!
Eks ma siis selle kaasa vii."
Ta priskelt lõunatab, ta kaaskond vahvalt aitab,
küll koerad, hobused, küll teenrid — kel vaid suu;
üks mõnu proovitud, ta nõutab mõne muu:
joob veini, peretütart paitab.
/---/
Kui, väiksed vürstid, teil on mõni tüli vaid,
siis kutsub ainult juhm teist appi kuningaid.
Ei maksa iialgi toeks tuua nende piiki,
neid sisse lasta oma riiki.

"Aednik ja tema härra". Tõlkinud Ain Kaalep. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 289-290

Taud, millel õudus kannul käib,
taud, millega me patte näib
vist oma vihas karistavat taevas,
katk (öelgem välja), millest ainsal ööl
saab Charon rikkaks oma tööl,
kord rängalt vaeseid loomi vaevas.
/---/
"Mis puutub mind ja minu aplaid hambaid,
ma olen murdnud palju lambaid
ja küsida ma võin:
kas keegi nendest mulle kurja tegi?!
Oh ei! Kuid teinekord ma ära sõin
veel karjusegi.
Ma enda ohvriks toon, kui tarvis on, kuid nüüd
kõik toogu ette oma süüd."
/---/
Rein hüüdis: "Majesteet! Te olete liig hea!
Mis õrnust reedavad need sisepiinad!
Ah lambad?! Tobe tõug on nagunii nad,
me nende murdmist patuks küll ei pea.
Kuis sellest muret tunda võite?!
See oli neile au, et te nad ära sõite!"
/---/
Siis eesel pihtis: "Kloostri aasa pealt
kord läbi tulles kiusas pehme rohi
ja kurat mind - ma teadsin, et ei tohi,
kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..."
/---/
Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus:
sõi rohtu, kus on võõras nurm?!
Nii ropu süü saab pesta ainult surm!
Ja eesel surmale siis saigi määratud.

Kas oled saks või sant, eks sedamööda
palees sind soosita või risti lööda.

"Katkuhaiged loomad". Tõlkinud Jaan Kross. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 290-291

Tema kohta

Pellisson pöördus ümber ja sattus vastamisi La Fontaine’iga, kes talle jala peale astus. Ta pidi ära kuulama ladinakeelse värsi, mille luuletaja oli loonud Vateli kohta. Juba tund aega skandeeris La Fontaine seda värssi maja kõigis nurgis ja otsis sellele kõige tulusamat rakendusvõimalusi. Ta uskus, et Pellisson on tal käes, ent see lipsas minema.

Nüüd pöördus ta Loret’ poole, kes omakorda oli koostanud nelikvärsi õhtusöögi ja piduperemehe auks. Asjata otsis La Fontaine oma värsile tänulikku kuulajat. Sedasama otsis oma nelikvärsile ka Loret. Ta oli sunnitud käest laskma ka härra krahv de Chanost’, kelle Fouquet parajasti käevangu võttis.

Abbe Fouquet taipas, et poeet, kes nagu tavaliselt oli väga hajameelne, võib vestlejaid jälitama hakata. Ta segas vahele.

Otsekohe klammerdus La Fontaine tema külge ja hakkas lugema oma värssi. Abbe, kes ei osanud ladina keelt, noogutas värsitaktis pead ühes rütmis La Fontaine’iga, kes vastavalt oma daktülite ja spondeuste lainetusele keha õõtsutas.

Alexandre Dumas vanem, "Kümme aastat hiljem", I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 415

Seal on aukohal harvade juuste, kandilise näo ja suurte "öökulli-prillidega" kunagise Kaunase Eesti saadiku portree pisikeses kribukirjas pühendusega "ustavale sõbrale". Mehelt, keda ema nimetas isa kurjaks geeniuseks, Jagoks, kes oma üleoleva suhtumisega "intelligentsi poolest mehest madalamasse olevusse — naisesse" ka isa käitumist perekonna suhtes negatiivselt mõjustas. Too jäise pilguga "onu", kellele tema külastuskäigul meie Riia kodus pidin hommikuti deklameerima La Fontaine'i moraalitsevaid valme ja kes, hõbelusikaga nonšalantselt ta oma juhise järgi poolpehmeks keedetud muna koksides, minu prantsuse keele hääldamist parandas. Instinktiivselt tõusis juba siis minus vaen selle tundekülma õpetatud mehe vastu, kes meie isa kui perekonnapea ema etteheitvail sõnul "täiesti ära rikkus", tema auahnust ja egoismi äärmuseni üles piitsutades. (lk 9)
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993

Välislingid