Hulkur Rasmus

"Hulkur Rasmus" on Rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni 1956. aastal ilmunud ja 1965. aastal eesti keelde tõlgitud lasteraamat, mis räägib lastekodust põgenenud ning endale vanemaid otsiva Rasmuse seiklustest. Otsingutel liitub ta hulkurist Oskariga, puutub kokku värvikate kohalike karakteritega ja jahib röövleid.

Vladimir Beekmani tõlgitud ja kirjastuse Eesti Raamat poolt välja antud esimesest tõlkest pärinevad ka siinsed tsitaadid.

Puu otsas istuvaid linde pole kerge avastada, sest jumal on neile andnud kaitsevärvi, ütles kooliõpetaja. Aga lastekodupoistele pole jumal mingit kaitsevärvi andnud, ja sellepärast paluski Rasmus nüüd südamest, et jumal vähemalt saadaks preili Höki minema enne, kui tema robinal alla tuleb. (lk 6)
Juhataja tegi õhtust ringkäiku. Ta käis ühe voodi juurest teise juurde ja kontrollis, et kõik oleks nii, nagu tarvis. Mõnel harval korral patsutas ta kareda käega otsekui vastutahtmist mõnda poissi. Rasmus ei armastanud Kulli. Ent igal õhtul lootis ta, et juhataja teda patsutab. Ta ei teadnud, miks ta seda lootis, ta lihtsalt igatses seda patsutamist. (lk 14)
Oli meeldiv osatada seda, kes oli põhjustanud nii palju salajast rahutust ja igatsusi, ning kes enam kunagi siia ei tule ja oma ilusa sinise kübara ning pitspäevavarjuga silma ei rõõmusta. (lk 29)
Ühel õhtul mitu aastat tagasi, kui Rasmusel oli kõrvapõletik, oli preili Hök ta sülle võtnud. Rasmus võis haige kõrva ta käe vastu suruda ja preili Hök laulis talle: "Üks kindel linn ja varjupaik …" Siis oli Rasmus teda väga armastanud, armastas veel kaua aega. Ta isegi käis ja soovis, et tal oleks jälle kõrvapõletik. (lk 31)
[Oskar hommikul küünis ärgates] "Hohoo-jajaa,/kas öö või päev,/on hullem veel, kui hommik käes …" (lk 43)
[Rasmus] "Mispärast on Oskar vanajumala õiglane kukulind?" küsis ta. Oskar kortsutas sügavamõtteliselt otsmikku. "Keegi peab ju see kah olema. Peab ju olema keegi, kes hakkab hulkuriks ja on Vanajumala Õiglane Kukulind. Vanajumal tahab, et ilmas oleks hulkureid." "Tõsi või?" küsis Rasmus umbusklikult. "Päris kindlasti," kinnitas Oskar. "Kui ta kord juba nii palju vaeva on näinud, on maha istunud ja terve maailma valmis nokitsenud, siis tahab ta, et siin oleksid kõik asjad olemas, saad aru. Mismoodi see õieti välja näeks, kui kõik muud asjad oleksid omal kohal, aga hulkureid poleks?" (lk 45)
[Oskar räägib töötamisest] "Näed sa, asi on sedasi. Vahel ma tahan tööd teha, ja siis ma murran nagu loom. Ja vahel ei taha ma üldse tööd teha. Aga inimesed on võtnud pähe, et töötada tuleb kogu aeg, ja see minu vaesesse pähe ei mahu." (lk 54)
[Rasmusel on raske sammu pidada] "Aga me ei tarvitse ju kihutada, nagu peaksime veel enne õhtut maailma lõppu jõudma," sõnas Oskar. "Meile aitab küll, kui me sinna homme jõuame." (lk 56)
[Oskar õhtul] "See läheb üle, ütles talumees, kui ta vankriga järve sõitis. Magame selle peale." (lk 63)
[Rasmus küsib teed] "Ei tea, kus nimismees peaks elama?" kogeles Rasmus. Vanadesse silmadesse tekkis kahtlustav helk. "Mul on luba metsast puid võtta," ütles eit ja tõstis manitsevalt püsti sõlmilise, konksus nimetissõrme. "Mul on luba. Nimismees ei saa mulle midagi teha." Ning ta kiirustas edasi, pööras veel ainult paaril korral pead ja pomises: "Mul on luba!" Rasmus jätkas pahaselt teed. Muinasjuttudes vanaeided niimoodi küll ei vasta. (lk 66)
[Nimismees] "Nojah," ütles ta ja nuuskas uuesti nina. "Eks meil tuleb siis Paradiisi-Oskar lahti lasta." "Jah, sest küllap see on ikkagi pehmendav asjaolu, kui inimene on süütu," oletas Oskar. (lk 68)
[Lastekodus räägitud tondijuttusid arutades] Oskar haigutas. "Paistab, et tädi Olga on ise ilma peata. Tonte pole olemas." "On ikka," vaidles Rasmus. "Tead, mis Suur Peeter rääkis? Ta ütles, et kui sa öösel kell kaksteist jooksed kaksteist korda ümber kiriku, siis tuleb jõmm ja viib su ära." "Ma arvan, et jõmm teeb pagana õigesti. Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku? Selleks peab olema paras lollakas küll, ja siis oled ise süüdi!" (lk 103)
[Varaste vaheline usaldus] Lif vihastas. "Sa ei usalda mind?" Liander naeris kuivalt. "Kas sa mind ei usalda, küsis rebane ja hammustas kanal pea otsast. Jaa, muidugi usaldan ma sind täpselt niisama palju kui sina mind." (lk 106)
"Kus sa püstoli panid?" küsis Oskar. "Ma viskasin ta merre," vastas Rasmus ja nuttis veelgi ägedamalt. Nüüd vist Oskar vihastab tema peale, sest kui Lif välja pääseb, läheks Oskaril püstolit tarvis. Aga Oskar ei vihastanud. Ta ainult noogutas ja ütles: "Jajah, eks ta olegi parem nii, nagu ta on, ütles mees, kellel juuksed peas põlema läksid. Mis laskurid meie sinuga ka oleme! Aga nüüd on kõige õigem, kui paneme auru juurde ja katsume siit heaga kaugemale kaduda." (lk 122)
[Saara-Raas ei taha Oskari selgituskirja nimismehele viia] Saara-Raas näis ikka veel rahutuna. Ta oli nagu laps, kes kardab tundmatut ohtu. "Ma ei taha minna. Aga ma lähen siiski, sest pastor ütleb: olge head vaeste inimeste vastu. Ja Oskar on ju vaene." Oskar naeris, ta pidas oma vaesust kahtlemata heaks omaduseks. "Jah-jah-jah-muidugi, Saara-Raas, minu vastu pead sa loomulikult hea olema. Ma olen vaene kui kirikurott." (lk 125)
[Oskaril ei lubata konstaablit kiruda] "Kas ma tõesti ei tohi Bergkvisti oinapeaks nimetada, ilma et selle eest karistada saaks? Nojah, aga kui mulle peaks vastu tulema tõeline oinapea ja ma hüüan teda Bergkvistiks, ega mind siis küll keegi pokri pista ei saa!" See mõte pani ta valjusti ja nakatavalt naerma, siis kummardus ta üle rinnatise, vaatas Bergkvistile ainiti otsa ning sõnas rõhutatult: "Bergkvist! Sa oled tõeline Bergkvist!" (lk 131)
Oskar noogutas rahulolevalt. "Jajah, nüüd sain minagi nägijaks, ütles eit ja pani silmad kinni. Tore on, et kõik lõpuks selgeks saab." (lk 149)
[Oskar imestab, et Rasmus teda isaks tahab] "Aga sa ju rääkisid kogu aeg, et tahad olle mõne juures, kes on ilus ja rikas." Rasmus pööras pead ja vaatas Oskarile mornilt otsa. "Ma arvan igatahes, et sa oled väga ilus!" Nüüd puhkes Oskar naerma. "Jaa, muidugi, ma olen ilus nagu pruutneitsi! Ja rikas samuti. Nimismees andis mulle kümme krooni, nii et ma olen rikas kah!" (lk 164)
Rasmus rühkis rahulolevalt järgmisest loigust läbi. "Kas tead, Oskar, mis ma mõtlesin?" "Ei, aga ma saan aru, et see pidi olema midagi tarka ja kavalat." "Ma mõtlesin, et kui inimene hulkurina ringi rändab, siis armastab ta õieti kõike, mida näeb." (lk 166)
[Oskar selgitab kaasale Rasmuse soovi] "Jah, ühe väikese imeliku poisi – kujutad sa ette, ta tahab hulkurit endale isaks. Ta tahab parema meelega mind kui Stensätra Nilssonit, mis sa selle peale kostad?" "Kui ta sind isaks tahab, siis ta küll kuigi tark ei ole," tähendas Martina. "Selge see. Aga kui ta sinu endale emaks saaks, mis oleks tal siis viga." (lk 172)

Välislingid