Kuressaare
Kuressaare on Saaremaa pealinn.
Proosa
[muuda]- Ega kõikidele mandriinimestele Kuressaare ei meeldinud. Luuletaja Henrik Visnapuul oli juhtunud kaklus Kuressaare pargis ebameeldiva tagajärjega. Sel puhul ilmus "Saarlases" (mai, 1920) ühe luuletuse äratrükk H. Visnapuu kogust "Hõbedased kuljused", mille pealkirjaks oli "Kuressaare":
Ah nõnda ongi siis see Kuressaare,
Paar puhmast sirelit, paar väikest last,
punnkõhulist, tömpjalalist naist - nägudega kuu,
kel kõiki keeli peale eesti räägib suu.
Park nagu karp, orkester leierkast,
mis lüpsilehmi ammumisele akkompaniment
ning kallakile kuidagi ka firmament,
et puhub tuul sind kõikjalt nagu võerastlast
tuul rõske, ütti lõikab idakaare.
- Ei tea kas kunagi hiljem poeet tundis huvi tutvuda põhjalikumalt Saaremaaga ja saarlastega, või jäi ta esimene pealiskaudne mulje püsima eluajaks?
- Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 21-22
- Vanad egiptlased olid osavad muumiate valmistajad. Nad palsameerisid kooljaid nii põhjalikult, et need püsisid alal aastatuhandeid. Kuressaarlased on nupukad kadakluse konserveerijad. Väga vanu "kadakatüüpe" võib seal näha.
- Marta Sillaots, "Vested", 1921, rmt: "Kirg ja kavalus", 2012, lk 101
- "Mina austan seda suunda, mida sina esindad," hakkas kolmas kolleeg rääkima. "Kuid ma arvan, et luule põhiülesanne pole nii teravalt (ja kui credod maha võtta, siis ka õiglaselt) pahede vastu välja astuda, nagu sina. Ma arvan, et luule, kaasa arvatud lüürika, põhilaad peab olema õpetav. Luule saavutaks oma tõelise löögijõu siis, kui ta keelumärke täis riputada nagu Vana Testament või Kingissepa linn."
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 129
Luule
[muuda]- Rahvas ju kombainid tagus
- Mõõkadeks ja jällegi on jõus
- Veering mida laias kaares
- Välja lasid Kuressaares
- Mündid millel ilutseb su lõust
- Tõnu Trubetsky, "Jumal kaitse kuningat", laul ansambli Vennaskond plaadilt "Ltn. Schmidti pojad" (1991)
Park, tühi varjus, laiub, nood paplidki kõrged ja haljad,
mis ei vankuvat näi, kust maru üle ei käi,
Laotavad kuursaali lähedal laiu ja lopsakaid latvu,
Päikese heledas voos, kohava puhangu hoos.
Piiratud mahlaka haljuse, puude ja põõsaste ringist,
Tervitab linnapää vall, aegade kulutud, hall,
Eelkants, võsade vallatud, lehtede rohkusse upub.
- Villem Grünthal-Ridala, "Nooruse jälil", cit. via: Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 21-22
