Kips

Oh, Tallinna Kunstiinstituut,
sina kõikide vooruste ehe!
Sult sajand hiljem kõik Veenused said
kipsist varjavad viigilehed.
   On karm professor Lehe riik.
   Ja siin see häbitu antiik
      sai väiksed korrektuurid.

Valgusviirg liigub saalis nagu päikesekell,

laskub akendest alla ja tipib mööda saale.
Dionysos on käteta, need jäid kunagi varemete

alla ja juba ammu ei saa ta enam peekrist veini rüübata.
Õlgadest turritavad konksud, hoiavad ta väsinud keha koos,

pead, torsot, tuhmund silmi. Nende valgete kips-
kujude vahel tardub isegi aja tolmune hingeõhk.