Kelgutamine

Proosa

Mingil põhjusel on mu mälestused Madeirast tuhmunud. Ma näen vaid suuri kameeliapuid tihedalt täiskasvanud Montet, kust sõideti siledaks poleeritud munakivisillutisel kelkudega alla nagu liumäest; mäletan ka kohutavat, mitte kuidagi lõppeda tahtvat dineed, mille Austria konsul ema auks korraldas ning kus serveeriti kakskümmend viis eri aastakäiku madeirat.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 27

Kelgumäel oli palju lapsi ja vähe täiskasvanuid. Peaaegu kõik lapsed sõitsid kelgu või suuskadega mäest alla ja ronisid siis kohe üles tagasi. Ja peaaegu kõik täiskasvanud seisid mäe otsas või mäe kõrval ja hüüdsid oma lastele: "Tublitubli, lase käia!"

Aga minu issi tahtis sellistest issidest ja emmedest parem olla, kes ainult hüüdsid oma lastele ja lehvitasid käsi ja lõdisesid ja vaatasid kõike pealt.

Minu issi ronis ise ka kelgule, kuigi sinna väga hästi kahte inimest ei mahugi. Mäe otsas lükkas issi kelgule suure hoo sisse ja karjus: "Laske lapsega läbi! Hoidke alt, kel elu kallis!"

Poole mäe peal lendas issi kelgult maha, aga selle peale ta ainult naeris.

"Oh neid vaesekesi, kes ainult seisavad ja lõdisevad seal," ütles issi. "Nad ei tea, kui vahva on kelguga sõita!"

Kristiina Kass, "Issiga kelgutamas", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 9

Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas. (lk 16)
Nõlva harjal jäi ta seisma ja istus kelgule Cassie selja taha. Ta pani jalad tütre ümber ja võttis kelgunöörist mõlema käega kinni. Siis surus ta kannad lumme ja lükkas kelgu mäest alla. Cassie kiljus hirmust ja põnevusest. Nad hüplesid üle jääkonaruste ja mida edasi, seda suuremaks kiirus kasvas. Pakane ja päike kõrvetasid Frani nägu. Ta sikutas vasakut nööriharu, et juhtida kelk pehmesse hange, mis kuhjus mänguväljaku seina ääres. Mitte miski, mõtles ta, pole sellega võrreldav. Enam paremaks ei saagi minna. (lk 24)
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016