George Peele

Ta kuldseid lokke aeg on hõbetanud;
  oh aeg liig kiir, oh kiirus peatumatu!
Ta noorus aega ikka põlastanud,
  kuid asjatult, sest noorus kuhtub kasvus;
jõud, ilu, noorus - õied tühipaljad;
usk, kohus, armastus on juured igihaljad.

Ta kiivrisse teind pesa mesilased;
  armusonettidest on saanud pühad psalmid
ning relvakandja teenib põlvitades
  ja elab palvetest, mis ongi aja almus:
õukonnast hütti ehkki taandunud,
on kindel tema süda plekitu.

Kui kodukongis kurvalt päevi viidab,
   õpetab sulastele selle viisi seal:
"On õnnis süda, mis mu valdjat kiidab,
  on neetud hing, mis teda halvaks peab."
Sa luba, Jumalanna, eakat meest,
kes kord su rüütel, palvetada nüüd su eest.