George Gordon Byron

Sest mõõk oma vutlari laastab,
hing viledaks kulutab rinna,
las süda nüüd jõudusid taastab,
võib armastus puhkama minna.

Jõgi, kes uhud iidseid müürivalle
  mu daami läve ees - kui mööda kallast
ta kõnnib ja mu kuju ärkab talle
  võibolla tuhmund mälestuste vallast,

ehk saab siis sügav laius, milles ujud,
  mu hingepeegliks, mille seest see naine
loeb välja sulle öeldud mõtted-tujud,
  niisama tormakad kui sinu laine.
...
Su vetes peegeldub ta silmasära;
  mis kohtub minust möödund laine hooga;
see õnnis voog kaob kaugustesse ära,
  siit läbi enam uneski ei vooga.
...
On lummanud üht võõrast siinne naine,
  ma sündisin küll põhjas, aga veri
mu soontes voolab kuum ja lõunamaine -
  ei seda jahutanud tuul, ei meri.

Kui poleks nii, siis eelistand su randa
  ma poleks iial kodurannikulle,
et taas end armastuse orjaks anda
  siin kaugeil kaldail - vähemasti sulle.

On võitlus asjatu - las noorelt hukun;
  mu kombel ela, armasta ja riski;
kui taas ma, põrmust tõusnu, põrmu kukun,
  mu südant siis ei häiri enam miski.

Kes ajaloos hiilgavat nime küll vajaks?
Vaid nooruse aeg on me hiilguse ajaks;
on mürdid ja viinapuud varases eas
väärt rohkem kui vanana loorberid peas.
...
Oh KUULSUS! Kui hoolisin eales su särast,
siis mitte küll uhkete fraaside pärast,
vaid selleks, et armsam jääks uskuma seda,
et väärt olen armastama ma teda.

Sa vabadus, kes murrab vangi raua,
Sa selle võitu vangid rõõmul näevad,
Neil sinu kiired südamesse jäevad,
Oh, vaim, kes katad õnnistuse laua!
...
Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegevusel tuimun’d rind —
Vaid vangipõlv on vaevand mind.
...
Seal ahendava valge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime valu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me võisime üks teisega.
...
Schilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
...
Mu teine vend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud vangi toitu mees,
Vaid tõukas ära viha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise valmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund vesi kruusi sees…
...
Kui viimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui vahid sinna tulivad,
Mind keldrist välja lasksivad.
Siis vaiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
...
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle vaevles rind…