Austria

Austria on Kesk-Euroopa riik, kus kõneldakse peamiselt saksa keelt, juuakse viini kohvi ja Grüner Veltlineri veini ning süüakse viinereid, viini šnitsleid ja viini saiakesi. Kummalise kokkusattumusena on Austria pealinn Viin. Austria on väga kultuurne, mistõttu seal on väga vähe känguruid, erinevalt Austraaliast.

• Ülemleitnant Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida.
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 177

• Preisimaa: liikumisvabadus suukorviga. Austria: üksikkong, kus on lubatud karjuda. (lk 32)
• Oma poliitiliste blamaažidega on Austria saavutanud seda, et kogu suur maailm on hakanud Austriat tähele panema ega vaheta seda lõpuks ometi enam ära Austraaliaga. (lk 74)
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR nr 31/1999

• Isa ütles sageli: "Austrial on üksainus tõeline huvi — et muhamedlased hoiaksid oma usust kinni. Seni kui nad fesse kannavad, on meie jaoks kõik korras." Fesside suurim tootja tollal oli Tšehhimaa. (lk 5)
• Ka vanaema võttis mind tõsiselt ning ma mäletan pikki vaidlusi temaga naiste passiivse ja aktiivse valimisõiguse üle. Põhimõtteliselt oli ta selle poolt, kuid arvas, et naised ei ole veel piisavalt küpsed, Austrias valiksid nad peaaegu eranditult klerikaale. Mul oli loomulikult parem arvamus oma sookaaslaste tarkusest — nüüd pean siiski möönma, et vanaemal oli paljuski õigus. (lk 13)
• Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. (lk 86)
• Vanas Austrias oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega Venemaal "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana".

"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik valitsused tuleb üles puua."

Nõnda sõitsin, head soovitused kaasas, "vaenlase" riiki.

Piiril juhtus esimene "intsident". Mu raamatute seas olid Shakespeare'i köide ja Platoni "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate ametnike kahtlust.

"See on inglane," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia."

Mainisin tagasihoidlikult, et autor on juba sajandeid tagasi surnud.

"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua."

Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud seisukohta võtta. Viimaks leidis üks neist kirjastuse: Georg Müller, München. Ta ütles kolleegile: "Kirjanik on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta."

Shakespeare deponeeriti piiripunkti Šveitsi poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita. (lk 128)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma võimu tipul ja Walter von der Vogelweide laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas Richard Lõvisüdame ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, lauldes ja kannelt lüües Austria teedel käis. Poliitilised intriigid ja kaunid kunstid olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof Marcus Aurelius siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik keha Hoher Marktil tuhastatud.
  • Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972, lk 121

• Johanna H. isa oli voorimees. Tema ׳hobuse nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama Austria külla nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, porgandit ja pastinaaki. Pastinaak oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi lõvisid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve loomaaia, koos karude ja hüäänide ja papagoidega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen.

Nõnda siis võis Johanna H. isa Anton H. rahulikult oma lõvisid pidada (muide, võiks ju järele vaadata, kas lõvid söövad pastinaaki; kui söövad, oleks see igati rentaabel, loomatoit kasvaks (siinsamas põllu peal — kui pastinaak ikkagi kasvab põllu peal ja mitte puu otsas, ükspuha, mõni puu leidub külas nimega Stecknadelkissenkirchen kindla peale, igas külas peab olema oma puu.) (lk 16)

• Muide, kuidas on preili Schöne eesnimi? Kas ta isegi seda teab? Majanaabrid ja poodnikud ja kolleegid ja kojamehed tunnevad teda eranditult preili Schöne nime all, kahtlane, kas ta oma emagi teda teisiti kutsub. Et seda kindlaks teha, peaks ju preili Schöne poole koju minema, aga võib juba praegu ette kujutada, kuidas see välja näeb, seitse portselanelevanti riiulil reas, ja suur vändaga grammofon, kus peal igal õhtul mängitakse "Lohengrini" avamängu, nii et truu koer oma peremehe häält kuulates lõpmatuseni ringi tiirleb. "His Master's Voice" pole muidugi Staatsoper, kuid toob Austria koju kätte. Ja heegeldatud laudlina ja veel üks heegeldatud laudlina ja sinise mustriga puljongitassid ja... ja... ja... Aga õnneks ei kutsu preili Schöne Johannat enda juurde koju ja nii ei pruugi me temale rohkem mõelda. (lk 20)
• Austrias ei ole ühtegi küla, mille nimi oleks Stecknadelkissenkirchen, seletab preili Schöne kummalisele tüdrukule sulaselges eesti keeles, kartes, et laps ehk saksa keelest nii palju aru ei saa ja oma jampslikke mõtteid edasi haub. Sinu isa sai sõjas surma, millest mul on väga kahju, KAHHJU, ütleb preili Schöne, eesti keelt on siiski raske õigesti välja ütelda, aga kust sa selle nime küll välja otsisid? Johanna kehitab õlgu, aga õpetajale ei ole ilus vastamata jätta, tuleb moodustada korralik lause, im... in... aus... Wörterbuch, kogeleb Johanna, mispeale preili Schöne tahtmatult saksa keelele üle läheb, Aber mein Kind, alustab ta ja püüab Johanna pead silitada, kuuenda klassi laps võiks ju teada, et s õ n a r a a m a t u s on sõnad, mitte külad ja linnad, aga mein Kind ei kuula teda enam, nutta tihkudes tormab Johanna trepist alla, talle on ülekohut tehtud, Stecknadelkissenkirchen ON OLEMAS, see, et preili Schöne seda ei tea, ei tähenda veel midagi, Johanna on Eesti kaardi pealt ka asjata Rimmu küla otsinud, kuigi ema on seal sündinud ja Rimmu küla on igatahes olemas, nii nagu emagi. Ta lihtsalt ei ole kaardile ära mahtunud. Kui kõik väikesed külad kaardile ära märkida, peaks kaart olema niisama suur nagu õpetajate tuba, või mis tuba, pigem nagu kooli saal, ja kui sellestki veel ei aita, siis sama suur nagu Raekoja plats, ja Johanna roomaks kas või põlvili mööda kaarti ringi, kuni leiaks koha nimega Stecknadelkissenkirchen, ja kui siis veel luubiga vaadata, siis võiks seal näha Anton H-d õunapuu all istumas ja porgandit, ei, pigem pastinaaki söömas. (lk 20–21)
• Aga Austria ei asu maailma otsas, sinna on päris hõlpus pääseda, rongiga nimelt, peaks ükskord minema ja küsima jaamas, palju Wieni-pilet maksab. Küllap samapalju kui mõni uhke kasukas, niisugune nagu direktoriproual seljas. Paraku ei ole Johanna direktoriproua, kui oleks, müüks ta silmapilk oma kasuka maha ja ostaks pileti, jätaks kas või hinnas natuke alla, et aga piletiraha kätte saaks. (lk 22)
• Võib-olla olid lumetormid küla muust maailmast ära lõiganud? Oli Austrias veel maikuuski lumetorme? Vaevalt küll. Kui ta seda Kuno käest areldi uuris, imestas Kuno, miks Johanna tunneb sellist huvi Austria vastu ja rääkis, et kahe kuu eest olid sakslased Austriasse sisse marssinud. Kas sa siis lehti ei loegi, imestas Kuno, miks ei, Johanna luges lehti, aga poliitika leheküljed jättis ta alati vahele, tema luges muidugi kaugetest maadest ja loomadest ja inimeste elujuhtumistest, nüüd sai ta viimaks teada, kes on õieti see Adolf Hitler, kes ilutses nii paljude kirjamarkide peal, mis Saksamaalt tulnud postisaadetistele olid kleebitud. Seepeale Johanna enam telegrammi ei oodanudki, see tähendab, südamepõhjas ootas siiski, ehk küll püüdis ennast veenda, et okupeeritud riigist polegi nii lihtne telegrammi saata. Isa oleks nagu teist korda sõjavangi sattunud, Johanna H. elas seda valusalt üle, ehkki ta ei teadnud, mis tunne on elada okupeeritud maal. (lk 30)
• Lõpuks saavad varemed koristatud, pealinnaski on suuremad sõja jäljed likvideeritud, Johanna võiks nüüd ükskord oma unistuse teoks teha, loomaaeda vaatama sõita, Austria-sõit ei tule praegu ilmselt kõne alla, rahvusvaheline olukord on seesugune, seletab lektor, kui Johanna kord poliitloengul arglikult küsida söandab, et kuidas sõidetakse Austriasse. Pärast saab Johanna veel postkontori ülema käest noomida, seesuguseid küsimusi ei maksa esitada, igal asjal on oma aeg. Postkontori ülem ei ole loomulikult enam härra Sildnik, kodanik Sildnik raiub puid kusagil Magadani oblastis, ja see on peaaegu sama kaugel kui Hiinamaa, nagu Johanna on atlasest järele vaadanud, Johanna tunneb nüüd hästi geograafiat. (lk 33)
• Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. Stecknadel, ütleb Johanna, kissen, sosistab ta veel, aga kirchen ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma saladusest rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
  • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987

• Keel kirjanduse esmase ruumina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: Austria kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.
  • Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999

• Saksa-Austria on minu teine kodumaa.
  • Matti Nykänen, cit. via: Tauno Vahter "Iga tsääns on võimalus: Matti Nykäse võidud, kuriteod ja tsitaadid" ERR, 04.02.2019

Vikipeedias leidub artikkel

Austria