Mine sisu juurde
- Praegu on tendents moodustada ühe teatri sees lavastajate oma meeskondi. Need on siis "kaasamõtlejad". Vaat see tsunftivaim on praeguse teatri nähtus. Kui meid pärast Draamastuudio kooli tööle võeti, siis sind vajas teater. Siis ei olnud nii, et see on ainult Särevi näitleja või see on Kalmeti näitleja. Sa olid Draamateatri näitleja. Oli üks kollektiiv ja kõik olid kaasamõtlejad. Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki. (lk 13)
