Varimajandus

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Varimajandus on illegaalne majandustegevus, varjatud majanduse alaliik, mille tunnus on mitteametlikult liikuv raha ja mille peaeesmärk on tulude varjamine^[1].^[küsitav]

Ettevõtjad üritavad saada paremat konkurentsipositsiooni, kasutades selleks ebaausaid meetodeid, näiteks palgatakse illegaalset tööjõudu.

Majandusteaduses iseloomustatakse varimajanduses aset leidvaid tegevusi kolme tunnuse järgi:

1. kas tegemist on legaalsete või illegaalsete toimingutega;
2. kas tegemist on rahaliste või mitterahaliste tehingutega;
3. kas üritatakse maksudest kõrvale hoida või maksusid vältida.^[2]

Varimajanduse saab liigitada rahalisteks ja mitterahalisteks tehinguteks, millel on omakorda legaalsed ja illegaalsed liigid.

Rahaliste tehingute legaalsed tegevused on deklameerimata tulu ja töö ning erisoodustused. Rahaliste tehingute illegaalsed tegevused on uimastikaubandus, prostitutsioon, salakaubandus, pettused jne.

Mitterahaliste tehingute legaalsed tegevused on legaalsete kaupade barterkaubandus ning kodutööd, naabrite aitamine jne. Mitterahaliste tegevuste illegaalsed tegevused on illegaalsete kaupade ja teenuste barterkaubandus, omatarbeks narkootikumide kasvatamine jne.^[2]

Austria majandusteadlane Friedrich Schneider on oma metoodika alusel jõudnud järeldusele, et 90. aastate teisel poolel hõlmas varimajandus arenenud riikides umbes 12% SKTst, siirderiikides 23% ja arengumaades 39% SKTst. Kui Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmetel oli maailma sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteetsust arvesse võttes eelmisel aastal 39 triljonit dollarit, siis varimajandus lisas sellele vähemalt 8 triljonit dollarit.

Hinnanguliselt on varimajanduse SKP (Sisemajanduse kogutoodang) aastatel 2006/2007 Sahara-tagustes Aafrika riikides umbes 38,4%; Euroopas ja Kesk-Aasias ligi 36,5% ja OECD (Organization for Economic Co-operation and Development, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) riikides 13,5%.^[3]

Eesti rahvamajanduse arvepidamises iseloomustatakse varimajandust selle liikide lisandväärtuse osatähtsusena SKP-s jooksevhindades ning varimajanduse tegevusalade lisandväärtuse osatähtsusena vastava tegevusala kogulisandväärtuses jooksevhindades. SKP varimajandusest kiirem kasvutempo on ajavahemikul 2000–2006 viinud varimajanduse osatähtsuse vähenemiseni viimastel aastatel.^[4]

Sajandi algul moodustas varimajandus umbes 7% Eesti SKP-st üle 7%, siis viimastel aastatel on see püsinud 3-4% vahel. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel teostab iga aasta varimajanduse uuringut Eesti Konjunktuuriinstituut. Nemad keskenduvad oma tarbijapaneeli küsitlustes ümbrikupalgale ja eratarbimisele. Varimajanduse osatähtsust inimeste kogukulutustes on nad viimase viie aasta jooksul hinnanud vahemikku 6–9%. Ettevõtjate seas viib küsitlust läbi aga Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias (SSE Riga), kus uuritakse kuivõrd tunnetavad Baltikumi ettevõtjad varimajanduse olemasolu enda valdkonnas. Nende andmetel moodustavad olulisema osa Eesti varimajandusest ümbrikupalgad (49,5%), varjatud tööjõud (29%) ja ettevõtjate varjatud tulu (21,1%). 2014. aastal hindasid nad Eesti varimajanduse 13,2%-le SKP-st.^[5]