Valgevenelased

Valgevenelased (endanimetus беларусы) on idaslaavi rahvus, Valgevene Vabariigi põhirahvus. Kohaliku rahvaloenduse järgi oli Valgevene Vabariigis 2009. aastal 7 957 252 valgevenelast.^[1]

Valgevenelased räägivad emakeelena valgevene keelt. Paljud suhtlevad igapäevase keelena vene keeles ning levinud on ka vene-valgevene segakeel trasjanka.

Valgevenelasi elab rohkem kui 20 riigis, suuremad kogukonnad on Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Lätis ja Leedus.^[2]

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 12 579 valgevenelast, neist Tallinnas 6229.^[3] 1. jaanuari 2015 seisuga elas Eestis 12 215 valgevenelast.^[4]

Kodumaal elavatest valgevenelastest seostab end usundiga u 60% inimestest. Neist u 80% on õigeusklikud, 12% katoliiklased ja 8% tunnistavad omaks mõnda muud religiooni.^[2]

Etnose kujunemine tänapäeva Valgevene alal sai alguse umbes 5000 aastat tagasi. Esimeses arengujärgus ilmusid Väina ja Soži jõge ümbritsevatele aladele soomeugrilased. Seda tõendavad Uurali, iseäranis soome-ugri asustusele omased kohanimed ning märgid iseloomulikest kalapüügi- ja küttimisviisidest. Üsna pea jõudsid Prõpjatsi ja Jaselda lähistele põlluharimise ja karjapidamisega tegelevad indoeurooplased. Algas Valgevene kirde- ja lõunaalade tänapäevani jätkuv diferentseerumine.^[5] Aja jooksul hakkasid indoeurooplased domineerima soomeugrilaste üle ning varsti olid viimased peahõimudesse sulandunud. Pikka aega oli Prõpjatsi jõgi etniliseks piiriks lõuna pool elavate slaavlaste ja põhjas olevate balti hõimude vahel. 6. sajandil algas aga slaavlaste massiline ränne seni baltlaste asustatud aladele. Slaavlased asusid elama Dnepri ja Berezina ning hiljem ka Neemeni ja Väina jõe naabrusse. Laialdase rändamisega kaasnes balti ja slaavi hõimude sulandumine, mille käigus moodustusid uued etnilised grupid: krivitšid, radiimitšid ja dregovitšid.^[5]

Kolmest rühmast asusid Valgevene põhjapoolsematel aladel krivitšid. On teada, et nende kombed ja tavad erinesid piirkondlikult. Enamasti tehakse vahet kahel suurel grupil: Polotsk-Smolenski ja Pihkva krivitšitel. Valgevene territooriumil elasid neist esimese, selgete balti kultuurielementidega grupi liikmed. Dregovitšide peamiseks asualaks oli Prõpjatsi jõe lõunakallas. Nende kultuuris olid esikohal slaavilikud tunnused, kuid hõimurühma tähistav nimetus tuleneb arvatavasti balti keeltest ning tähendab niisket või rõsket. Soži jõe lähikonnas Valgevene idapoolsetel aladel asusid radiimitšid. Sarnaselt dregovitšidega domineerisid nende traditsioonides slaavi kultuurile omased elemendid. Siiski on radiimitšite balti päritolu kolme etnilise grupi seas kõige selgemalt märgatav. Radiimitšitel on leitud ühisjooni ka lääne-slaavi rahvastega.^[5]

Neist eespool mainitud etnilistest rühmadest arenesid rahva ja hõimu vahepealsed kultuurilised kogukonnad, mida nimetatakse protorahvasteks. Senine suguseltsiline elulaad asendus poliitilise korraga. Dregovitšid ja krivitšid moodustasid päriliku monarhiaga väikesed vürstiriigid. Valgevene alal asunud protorahvad sõltusid juba mõnda aega teistest kaugemal elanud etnilistest gruppidest. Näiteks pidid krivitšid maksma koormisi varjaagidele ning radiimitšitel oli kohustusi kasaaride ees. 9.–10. sajandil hakkas Valgevene territooriumi eelkõige mõjutama kahe olulise keskusega Kiievi-Vene riik. Valgevene põhjaalad, sh Vitsebsk ja Polatsk, sattusid Novgorodi mõjusfääri ning lõunaalad allusid Kiievi võimule. Selle tagajärjel tugevnes üldine slaavistumine.^[5]

13. sajandil algas uus kultuuriline diferentseerumine ning kujunesid välja eristatavad regioonid ja neis elavad subetnosed. Valgevene lõunaosas formeerus iseloomulike kultuuriliste, lingvistiliste ja antropoloogiliste tunnustega regioon Polesje, mis on ka tänapäeval ülejäänud riigist erinev. Polesjelased on valgevenelaste ja ukrainlaste vahepealne subetnos, mille esindajatel on mõlema rahva etnilisi tunnusjooni. Valge-Veneks nimetati Väina ja Dnepri naabrusse jäänud alasid. Mõne käsitluse järgi hõlmas see ka palju suuremat piirkonda, ulatudes isegi Tveri oblastini. Eri ajaperioodidel on selle kohanimega tähistatud varieeruva ulatusega territooriumi. Must-Vene oli Navahrudaki, Slonimi, Volkovõski ja Nesviži linnade haldusalasse jäänud regioon. Arvatakse, et seda nimetust hakkasid esimesena kasutama balti rahvad, kellele valge tähendas ida ja must läänt. Eelmistest mõnevõrra arenenum oli Kesk-Valgevene alal asunud paikkond Litva, mis paiknes vaenlastest suhteliselt kaugel. Piirkonnas elanud rahva kohta kasutati etnonüümi litwiny.^[5]

Oluline ajajärk valgevene rahvuse arengus on kuus sajandit kestnud geopoliitiliselt stabiilne Leedu-Vene riigi periood. Sel ajal sai soodsa asendiga Litva peamiseks valgevene etnose kujunemise kohaks, kuid ka muudes riigi piirkondades ei olnud valgevenelaste eneseteadlikkuse suurenemine takistatud. Seda kinnitab näiteks asjaolu, et Leedu-Vene riigi hilisemasse pealinna Vilniusse 1579. aastal rajatud ülikoolis räägiti teiste hulgas ka vanavalgevene keelt. Kui Leedu-Vene ja Poola ühinesid ühtseks riigiks Rzeczpospolitaks, hakkas valgevene ala oluliselt mõjutama Poola kultuur. Üldiselt ei tunnistanud aga seni õigeusklikud valgevenelased omaks katoliiklust ja muid Poola tavasid. Siiski leidis katoliku usk 16. sajandiks mõningast poolehoidu tänapäevase Valgevene läänepiiri äärsetel aladel.^[5]

Poola jagamiste tagajärjel sattus Valgevene ala 18. sajandi lõpus Venemaa Keisririigi koosseisu. See tõi kaasa valgevene kultuuri arengu madalseisu ja venestamise. Kirikutes ja koolides ei tohtinud valgevene keeles rääkida ning keelati valgevenekeelse kirjanduse trükkimine. 20. sajandi alguses rahva eneseteadvus tõusis ning hakkas välja kujunema tänapäevane valgevene rahvus. Rahvusriigi rajamine sai teoks Esimese maailmasõja järel 1918. aastal. Omariikluse periood jäi aga lühikeseks ning aastatel 1921–1939 oli Valgevene ala tükeldatud kahe naabruskonnas asuva suurriigi vahel. Teise maailmasõja puhkedes lakkas Poola Vabariik olemast ning kogu Valgevene etniline territoorium liideti NSV Liiduga. Järgnevatel aastakümnetel oli valgevene etnose arenemine ja rahvuslik eneseteostus repressioonide tõttu pärsitud. Tänapäeva Valgevene Vabariik on endise Valgevene NSV järeltulija. Kuna palju valgevenelaste enamusega alasid on aja jooksul loovutatud lähikonnas asuvate riikide koosseisu, on tänapäevane Valgevene pigem iseseisev haldusterritoorium kui rahvusriik. Sellegipoolest on valgevenelaste eneseteadvus pärast NSV Liidu lagunemist tugevasti kasvanud.^[5]

Esimesed teated valgevenelastest Eesti territooriumil pärinevad 16. ja 17. sajandi vahetusest, mil nii Valgevene ala kui ka osa Eestist oli Rzeczpospolita valitsemise all. Lõuna-Eestis teenivate Poola sõjaväelaste seas oli ka valgevenelasi. Samuti on tõendeid selle kohta, et 1583. aastal asutatud Tartu jesuiitide gümnaasiumis õppisid teiste hulgas ruteenlased, keda seostatakse valgevenelastega. 19. sajandi lõpus suurenes Tartu Ülikoolis õppivate valgevenelaste arv. Seni olid valgevene üliõpilased jaotunud vene või poola üliõpilasühendustesse, kuid nüüd hakati looma rahvuslikke organisatsioone, milles rõhutati valgevene kultuuri olulisust. Eesti Vabariigi algusaastatel rajati Eesti valgevenelaste koondamiseks Valgevene Rahvuskomitee. Tollal Eestis elanud valgevenelaste olukord on andmete puudumise tõttu ebamäärane, kuid on teada, et neid oli iseseisvas Eestis suhteliselt vähe. Nõukogude okupatsiooni ajal tõusis järsult Eestisse rännanud valgevenelaste arv. Samal ajal süvenes Eesti valgevenelaste venestumine, kuna puudusid rahvuslust propageerivad seltsid ja huviringid. Valgevene keele tunnistas emakeeleks 1979. aastal 34,6% ja 1989. aastal 31,9% valgevenelastest.^[6]

Eesti taasiseseisvumise järel Eestisse jäänud valgevenelaste eneseteadvus tõusis ning tekkis soov eristuda arvukast venekeelsest elanikkonnast. Paljudes linnades kujunesid väiksemad rahvuslikud kogukonnad, mis kasvasid hiljem aktiivseteks seltsideks. Juba Nõukogude aja lõpus 1988. aastal loodi Tallinnas Eesti Valgevenelaste Selts, millest eraldusid mõne aasta jooksul liikmete poliitiliste eriarvamuste tõttu ühendused Ljoss ja Grünwald.^[6] Valgevenelaste organisatsioone on lisaks Tallinnale ka Maardus, Pärnus ja Ida-Virumaa linnades. 2001. aastal moodustasid mitmed kultuuriühendused Eestimaa Valgevenelaste Assotsiatsiooni, mis peab ühendust Valgevene Vabariigiga, loob kontakte valgevene ühendustega teistes riikides ja korraldab üritusi.^[2]

Valgevenelaste seltsides tegutsevad laulu- ja tantsurühmad. Kultuuriühingus Ljoss käib koos ansambel Ljanok, mis on osalenud ka rahvusvahelistel festivalidel.^[7] Seltsidel on välja kujunenud isemoodi traditsioonid, kuid ühiseks jooneks on valgevene rahvuspühade tähistamine. Iga-aastaseks suurürituseks on 1994. aastast korraldatav spotkanje, millele tulevad esinema Valgevene tuntud muusikakollektiivid ja artistid.^[2][6] Ürituse raames on Eestis käinud näiteks ansambel Pesnjarõ, Minski Väikse Teatri näitlejad ja Valgevene sümfooniaorkester.^[2] Mõndagi on tehtud ka valgevene keele edendamiseks. Kultuuriselts Grünwaldi juures tegutsenud kirjastus on välja andnud paar numbrit ajalehte, mõned sõnaraamatud ja Vladimir Dehteruki luulekogu.^[6] 1989. aastal hakkas Raadio 4 edastama valgevenekeelset saadet "Batkavštšina", mis oli saatekavas 15 aastat.^[2][6] 2010. aastal asutati Uladzimir Karatkevitši nimeline Tallinna Valgevene Kultuuri Pühapäevakool, kus 6–16-aastastele lastele õpetatakse valgevene keelt ning tutvustatakse valgevene ajalugu ja kultuuri.^[8]

Valgevenelaste kultuur on rikkalik ning kujunenud läbi aastasadade. Nagu paljudel teistel rahvastel, on ka valgevenelastel oma rahvarõivad, mida pühade ja tähtpäevade puhul kantakse. Nii igapäeva-, pulma- kui ka matuseriideid iseloomustab valge põhitooniga kangas, millele tikitakse rahvuslikke mustreid ja ornamente. Tikkimisele lisaks on levinud käsitööliikideks kangakudumine, nahakunst ja punumine. Klassikalised on Slutski vööd, mida vanasti kudusid ja kandsid ainult mehed, ning linane rätik või laudlina rušnik.^[2]

Valgevene rahvuskööki kuuluvad maitsvad söögid ja joogid. Roogi valmistatakse paljudest toiduainetest, kuid peamine Valgevene köögi tooraine on kartul. Sellest tehakse näiteks draniki'sid, mis on kartulipannkoogid hapukoorega. Kõrvale pakutakse sea-, looma- või linnuliha. Olulisel kohal Valgevene köögis on seened, mida marineeritakse või kasutatakse kastmetes. Valgevene köögist ei puudu ka supid. Muuseas keedetakse pekist tehtud rammusat veretšjaka't ning valgevene borši, mis erinevalt Ukraina boršist ei sisalda kapsast. Iseloomulikeks jookideks on varieeruva kangusega alkohoolsed joogid krambambuli (krambambulja), krupnik ja medovuhha.^[2]

Valgevene rahvakalendri pühad on seotud aastaaegade vaheldumisega. Kevade alguses peetakse võinädalat (maslenitsa), mil valgevenelased rõõmustavad, et talv on läbi saanud ning päevad lähevad üha pikemaks. 6. ja 7. juuli vahelist ööd peavad valgevenelased kõige kaunimaks ööks aastas. Seda kutsutakse kupalskaja'ks ning see on osa valgevene suvisest pühast kupalje'st, mil sarnaselt jaanipäevaga hüpatakse üle lõkke ja otsitakse sõnajalaõit. Suve lõppu ja saagi koristamist tähistatakse pühadega jablotšnõi spas ja dažinki. Viimane on kujunenud igal aastal septembris toimuvaks suureks rahvaürituseks. Tähistatakse ka kirikukalendri pühasid, millest olulisimad on jõulud ja ülestõusmispühad.^[2]

• Viktorija Azarenka, tennisist
• Vasil Bykaŭ, kirjanik
• Darja Domratševa, laskesuusataja
• Olga Korbut, võimleja
• Julia Nesterenko, sprinter
• Alexander Rybak, muusik
• Pavel Suhhoi, raketi- ja lennukikonstruktor

• Eesti valgevenelased
• Ljos
• Valgevene Kultuuriühing Jalinka