Võõrkeha (film)

"Võõrkeha" ("The Thing") on Ameerika Ühendriikide 1982. aasta õudusulmefilm, mille režissöör on John Carpenter. Film põhineb John W. Campbelli novellil "Who goes there?".

See film räägib Ameerika teadlaste grupist Antarktikas, kus nad puutuvad kokku võõrkehaga ehk maavälise organismiga, kes suudab omastada ja imiteerida teisi organisme üks ühele. Teadlased ei suuda selles olukorras eristada, kes on päriselt olemas ja kes on Võõrkeha, ning nende vahel tekivad konfliktid ja paranoia hävitab kogu usaldusväärsuse.^[1]

Antarktikas jälitab Norra teadlaste helikopter koera, kes jookseb nende eest ära, ning teadlased proovivad seda koera relvaga ära tappa. Koer jõuab siiski Ameerika teadlaste uurimisjaama, kus norralane karjub ja proovib seletada neile olukorda norra keeles, kuid nad ei saa midagi aru ning Norra helikopteri meeskond on segaduses. Helikopter plahvatab ja üks mees hukkub. Ameerika teadlased proovivad ennast selles segaduses kaitsta ja jaama helikopteri piloot R. J. MacReady tapab teise norralase ning nad võtavad koera endale.

Uurimisjaama bioloog Blair ja MacReady suunduvad helikopteriga Norra uurimisjaama, et uurida olukorda. Jaama jõudes leivad nad, et see on hävinenud ja selle kõrval on hunnik põletatuid kehi, mis ei meenuta enam inimesi. Nad võtavad kehad endaga kaasa, et neid oma jaamas lähemalt uurida, ning leivad, et seespool on olemas kõik organid, mis on tavainimesel.

Clark, kes hoolitseb koerte eest, märkab, et kuuris hakkas uus koer teisi koeri haarama ja absorbeerima. Ta kiiresti teavitab selelst kõiki ja nad kasutavad leegiheitjat, et hävitada tundmatu organism. Nad lahkavad kõrbenud massi ja Blair saab aru, et see organism suudab teisi organisme ideaalselt imiteerida. Vaadates Norra uurimisjaama teadustööd, saavad nad teada, et norralased on leidnud Võõrkeha Antarktika jää all.

Blair ja MacReady uurivad Norra jaama teadustööd ja leivad pilte kaevamiskohast, kuhu on osaliselt maetud kosmoselaev. Nad suunduvad sinna ja leivad väiksema väljakaevatud osa, kus oli see võõrkeha algselt. Blair teeb samal ajal simulatsioone selle kohta, kui see võõrkeha satuks ühiskonda, ja leiab, et see hävitaks kogu maailma mõne aastaga. Tema paranoia sunnib teda hävitama kõik võimalused jaamast pääsemiseks, et seda kunagi ei juhtuks. Teised suudavad teda peatada ja panevad ta jaama kõrvale kuuri vangi.

Bennings ja Windows viivad kõrbenud keha laoruumi, kus Bennings jääb hetkeks üksinda ning võõrkeha proovib teda alla neelata. Windows näeb tagasi tulles poolenisti muundunud Benningsi keha, aga MacReady jõuab leegiheitjaga Võõrkeha peatada.

Copper teeb ettepaneku, et võrrelda inimeste verd jaamas oleva puhta verega, et saada teada, kes ei ole võõrkeha. Haigetoas leiavad nad, et keegi on puhta vere ära võtnud. Jaama juhataja Garry oli ainukene inimene, kellel olid võtmed, et haigetuppa sisse saada. Garry kaotab oma usaldusväärsuse ja MacReady muutub jaama liidriks.

MacReady ja Nauls liiguvad vaatetorni, kuid tagasi jõuab vaid Nauls, kes jättis MacReady lumetormis maha. Nauls oli nimelt veendunud, et MacReady oli võõrkehaks muutunud, sest Nauls leidis MacReady põlenud riided. Grupp ei ole selles kindel ja nad vaidlevad oma vahel, kas nad peaksid MacReady tagasi sisse laskma või mitte. MacReady siiski suudab tagasi sisse saada ja ähvardab kõiki dünamiidiga õhku lasta, kui nad teda ei kuula. Norris saab samal ajal infarkti ja Copper proovib teda elustada, aga Norrise rind muundub hiiglaslikuks suuks ning tema käed raiutakse maha. MacReady proovib jälle Võõrkeha leegiheitjaga maha suruda. Norrise pea eraldub tema kehast ja ta proovib põgeneda, MacReady märkab seda ning jõuab teda peatada. See näitab, et organismi iga osa suudab ellu jääda iseseisvalt, mistõttu on ta avastanud meetodi, kuidas tuvastada Võõrkeha. Inimese vere ja kuumutatud traadiga peab Võõrkeha veri reageerima valule, kuid enne, kui MacReady jõuab peale hakata, proovib Clark teda skalpelliga tappa. MacReady oli selleks valmis ja tappis Clarki enne, kui ta jõudis midagi teha. Testis reageerib Palmeri veri kuumusele ja ta transformeerub ning jõuab Windowsi nakatada. See sundis MacReadyt leegiheitjaga nad mõlemad hävitama.

Osa teadlasi suundub Blairi juurde, et teda saaks samuti testida. Kuuris märkavad nad, et Blair on põgenenud läbi maa-aluse tunneli, kus ta hakkas ehitama kosmoselaeva. Tagasi jaamas on Child kadunud ja generaatorid väljalülitatud ning temperatuur langub järsult. MacReady saab aru, et Võõrkeha proovib jälle jäätuda ja oodata, kuni järgmine teadlaste grupp sinna jõuab. Nad otsustavad, et see ei tohi juhtuda ning proovivad kogu jaama õhku lasta. Selle käigus saab Garry surma ja Nauls kaob ära, MacReady jääb võõrkehaga üksinda ja süütab lõhkeaine ning hävineb jaam täiesti. MacReady jääb ellu ja Childs tuleb tagasi ning nad joovad kahekesi viimase pudeli viskit, enne kui nad külmuvad.^[1]

Filmi esilinastus tõi endaga kaasa eri arvamusi ja muljeid. Publiku ja kriitikute arvates oli film liiga groteskne ja lõpp absurdne. Filmirežissöörile John Carpenterile oli see esimene film suure stuudioga ja tema karjäär sai tugeva löögi ning ta kaotas võimaluse režissöörina mitmes filmis töötada. Samuti oli publiku halva arvamuse põhjus ulmefilmide tulv sellel aastal, näiteks "E.T.", "Poltergeist" ja „Blade Runner" ilmusid kõik tihedalt koos ja "Võõrkeha" jäi paljude silmis ebahuvitavaks. Aastaid hiljem filmi maine muutus drastiliselt ja film tõusis kultusfilmi staatusesse. Selle põhjus oli eelkõige videokassettidel kättesaadavus, tänu millele jõuti suurema publikuni. Tänapäeval peetakse seda filmi kehaõuduse ja praktiliste efektide parimaks näiteks, mis oli inspireeritud Lovecrafti novellidest. ^[2]

Filmi tegemise protsessi käigus oli kõige suurem koormus grimmikunstnikul Rob Bottil. Keegi ei suutnud tema tasemel skulptuure teha, mis tähendas, et ta vastutas kõikide filmi praktiliste efektide eest. Lõpptulemus oli enneolematu, kuid Rob pidi selle eest maksma oma tervisega: filmitegemise käigus pidi ta mitmeid kordi haiglas käima, sest ta keha ei pidanud koormusele vastu.^[3]

2011. aastal ilmus samanimeline film "Võõrkeha", mis näitas seda lugu Norra teadlaste perspektiivist. Eelkäija filmitegijad ei olnud seotud uue filmi tegemisega, mistõttu ei olnud uus film nii kvaliteetne.^[4]