[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Uus-Meremaa Tööpartei

Allikas: Vikipeedia
Uus-Meremaa Tööpartei

New Zealand Labour Party

Reipa
Uus-Meremaa erakond
Esimees Chris Hipkins
Peasekretär Rob Salmond
Asutamine 1916
Peakorter Wellington
Ideoloogia Sotsiaaldemokraatia
Kohti Esindajatekojas 34/123
Koduleht labour.org.nz

Uus-Meremaa Tööpartei, (Maoori keeles Reipa[1]) või Leiboristid või Tööpartei on vasaktsentristlik[2][3][4][5] Uus-Meremaa erakond. Erakonna programm nimetab enda alusprintsiibiks demokraatlikku sotsialismi,[6] kuid vaatlejad kirjeldavad erakonda pigem kui sotsiaaldemokraatlikku[7][8] ja praktikas pragmaatilist.[7][8] Erakond on üks kahest suurest Uus-Meremaa erakonnast traditsioonilise rivaali Rahvuspartei kõrval.

Erakonna logo

Uus-Meremaa Tööpartei moodustati 1916. aastal erinevatest sotsialistlikest parteidest ja ametiühingutest. Tööpartei on riigi vanim endiselt eksisteeriv erakond.[9] Erakond on alates 1930. aastatest olnud Rahvusparteiga vaheldumisi Uus-Meremaad juhtivates valitsustes.[10] 2020. aasta seisuga on leiboristide valitsusperioode olnud kuus 11 erineva tööparteilasest peaministri alluvuses. Traditsiooniliselt on erakonda toetanud töölisklass, linnaelanikud, maoorid, pasifika, immigrandid ja ametiühingutegelased ning suure osa oma eksisteerimisest on erakonnal olnud tugipunktid kesklinnades ja maooride valimisringkondades.[11]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Uus-Meremaa Tööpartei asutamine 7. juulil 1916 Wellingtonis tõi kokku hulga varasemaid sotsialistlikke rühmitusi.[12]

Vaatamata Tööpartei Wellingtoni päritolule peetakse lääneranniku linna Blackballi partei "vaimseks koduks",[13] kuna seal toimus 1908. aastal kaevurite streik, mis viis esimese üleriigilise ametiühingute föderatsiooni (nn Punase Föderatsiooni) asutamiseni.[14] Tööpartei asutasid ametiühingud ja erakond identifitseerib end osana laiemast Uus-Meremaa töölisliikumisest.[15][16] Tööpartei on pikka aega samastanud punasega, värviga, mis on traditsiooniliselt seotud sotsialismi ja töölisliikumisega.

Michael Joseph Savage, esimene Tööparteilasest peaminister

Esimest korda tuli partei võimule peaministrite Michael Joseph Savage'i ja Peter Fraseri ajal aastatel 1935–1949, mil pandi alus Uus-Meremaa heaoluriigile. Leiboristid valitsesid aastatel 1957–1960 ja uuesti aastatel 1972–1975.

1974. aastal suri peaminister Norman Kirk ametis, mis aitas kaasa erakonna toetuse langusele. Siiski võitsid leiboristid 1978. ja 1981. aasta üldvalimistel häälte pluraliteedi, kuid majoritaarne valimissüsteem takistas neil võitmast valitsemiseks vajalikku kohtade enamust. Kuni 1980. aastateni propageeris erakond valitsuse tugevat rolli majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes, kuid olles valitsuses aastatel 1984–1990 oli leiboristide esilekerkival neoliberaalsel fraktsioonil tugev mõju; partei murdis pretsedenti ja tõi ulatusliku dereguleerimisega majanduse protektsionismist välja. Antud protsessi ehk nn Rogernomics '​i osana erastasid leiboristid riigivarasid ja vähendasid oluliselt riigi rolli, põhjustades 1989. aastal parteis lõhenemise.

David Lange'i valitsuse vabaturupoliitika kaldus järsult kõrvale eelmiste leiboristide valitsuste omast

Erakonna vasakpoolsema tiiva liige, leiboristist peaminister David Lange algatas Uus-Meremaa tuumavaba poliitikat. Pärast märkimisväärset lüüasaamist 1990. aasta valimistel lahkus leiboristide neoliberaalne fraktsioon suures osas parteist ja moodustas klassikalise-liberaalse erakonna ACT Uus-Meremaa.

Tööpartei sai taas suurimaks erakonnaks aastatel 1999–2008, kui erakond valitses koalitsioonis mitme väiksema erakonnaga või tugines nendega läbirääkimistel saadud toetusele; Helen Clarkist sai esimene leiboristide peaminister, kes valiti tagasi kolmandale ametiajale. Clarki valitsust iseloomustas riikliku pangandusettevõtte Kiwibank loomine; tugev vastuseis Iraagi sõjale; ning nn ranniku ja merepõhja vaidlused, mis põhjustasid pettunud maooridest leiboristide parlamendiliikmete erakonnast lahkumise ja Maooripartei loomise.

Erakonna esimees Chris Hipkins (2022)

2017. aasta valimistel naasis Jacinda Arderni juhitav Tööpartei oma parima tulemusega pärast 2005. aasta üldvalimisi, saades 36,9% häältest ja 46 kohta esinduskojas.[17]19. oktoobril 2017 moodustasid leiboristid vähemusvalitsuse koos populistliku erakonnaga Uus-Meremaa Esikohal ja Roheliste Erakonna toetusega. 2020. aasta üldvalimistel võitsid leiboristid ülekaalukalt, saades 10 häälega absoluutse häälteenamuse ja 50,01% häältest.[18] 2023. aasta valimistel kaotas leiboristid oma enamuse Rahvuspartei ja naasid seejärel opositsiooni.[19] Alates 2023. aastast on peaministri Jacinda Arderni tagasiastumise järel partei juht Chris Hipkins.

Maailmavaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Uus-Meremaa Tööpartei asutamise 1916. aasta poliitilised eesmärgid nõudsid "tootmis-, jaotus- ja vahetusvahendite sotsialiseerimist", sealhulgas majanduse suuremate osade riigipoolset omamist ja töötajate õiguste laiendamist. Kuigi sotsialistlik eesmärk pälvis mõne liikme poolehoidu, sai see sihtmärgiks ka oponentidele, kes kujutasid Tööpartei äärmusparteina. Pärast teist maailmasõda pidasid leiboristid rahvuslikku ühtsust prioriteediks ühiskondlike lõhede ees, kuid pärast nende lüüasaamist 1949. aasta üldvalimistel pidasid paljud partei liikmed sotsialismi eesmärki aegunuks ja valimisedu takistavaks, mistõttu see 1951. aastal kaotati.[8] Partei muutus mõõdukaks sotsiaaldemokraatlikuks parteiks, mis keskendus reformidele kapitalistlikus raamistikus, säilitades samas sidemed ametiühingutega.[8][20]

1980. aastate lõpuks oli Tööpartei läbi teinud olulisi ideoloogilisi muutusi, mis viisid poliitikani, mis oli sageli vastuolus ametiühinguliikumise eesmärkide ja huvidega.[8] 1980. aastate leiboristide valitsus kaldus järsult sotsiaaldemokraatlikult teelt kõrvale; rea majandusreformidega kaotas valitsus hulga regulatsioone ja toetusi, erastas riigivara ja kehtestas riigiteenustele ettevõtete tavasid.[21]

Erakonna põhiseadus ja programm on säilitanud oma aluspõhimõttena demokraatliku sotsialismi,[22] vaatlejad aga kirjeldavad leiboristide poliitikat kui sotsiaaldemokraatlikku ja praktikas pragmaatilist.[7] Alates 1990. aastatest on leiboristid taas võtnud sihiks kasutada riigi võimu, et püüda saavutada "ausam ja võrdsem ühiskond", mis põhineb segamajandusel, milles osalevad nii riik kui ka eraettevõtlus.[8] Hiljem on erakonda kirjeldatud ka teatud sotsiaalliberaalse poliitika omaksvõtvana.[23][24]

Põhimõtted

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt oma kehtivale põhiseadusele aktsepteerib partei demokraatlikke sotsialistlikke põhimõtteid, sealhulgas:[25]

  • Uus-Meremaa loodusvarade haldamist kõigi, sealhulgas tulevaste põlvkondade hüvanguks.
  • Võrdset juurdepääsu kõigile sotsiaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele, poliitilistele ja õiguslikele sfääridele, sõltumata rikkusest või sotsiaalsest positsioonist.
  • Koostööd kui peamist majandussuhteid reguleerivat tegurit, et tagada rikkuse õiglane jaotus.
  • Üldiseid õigusi väärikusele, eneseaustusele ja võimalusele töötada.
  • Õigust rikkusele ja omandile tingimusel, et inimest peetakse alati omandist tähtsamaks, ja riigi kohustusi tagada rikkuse õiglane jaotus.
  • Te Tiriti o Waitangi ehk Waitangi lepingu kui Uus-Meremaa asutamisdokumendi austamist.
  • Rahu ja sotsiaalse õigluse edendamist kogu maailmas läbi rahvusvahelise koostöö.
  • Inimõiguste võrdsust sõltumata rassist, soost, perekonnaseisust, seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist, vanusest, usutunnistusest, poliitilistest veendumustest või puudest.

Tuumikvalijad

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt tugines erakond stabiilsele sektsioonilisele valijabaasile, mis koosnes linnade töölisklassist, valdavalt lihttöölistest ja ametiühingutegelastest. Alates 1930. aastatest on leiboristid end üha enam positsioneerinud laiapõhjalise erakonnana, reageerides ja kohanedes erinevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele ning muutuvale demograafiale.[8] Alates 1980. aastatest toimus nihe klassiprobleemidelt isikuvabaduste edendamise suunas, eriti ebasoodsas olukorras olevate rühmade, näiteks naiste ja maooride jaoks. Kaasaegse partei tugibaas on noorte, linnas elavate tööliste, riigiteenistujate ja vähemuste (eriti maooride ja pasifika kogukondade) hulgas.[26][27]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Reipa – Māori Dictionary". maoridictionary.co.nz. Vaadatud 18. juunil 2021.
  2. ↑ Boston, Jonathan; et al. (2003). New Zealand Votes: The General Election of 2002. Victoria University Press. Lk 358.
  3. ↑ "Voters' preexisting opinions shift to align with political party positions". Association for Psychological Science. 2. november 2018. Vaadatud 26. novembril 2018 – cit. via Science Daily.
  4. ↑ Papillon, Martin; Turgeon, Luc; Wallner, Jennifer; White, Stephen (2014). Comparing Canada: Methods and Perspectives on Canadian Politics. UBC Press. Lk 126. ISBN 9780774827867. Vaadatud 30. augustil 2016. [...] [I]n New Zealand politics, by the centre-left Labour Party and the centre-right National Party [...].
  5. ↑ Khalil, Shaimaa (22. jaanuar 2023). "Chris Hipkins: Uphill battle looms for New Zealand's next PM". Wellington: BBC. Vaadatud 22. jaanuaril 2023. ...his centre-left Labour party.
  6. ↑ "New Zealand Labour Party Policy Platform" (PDF). New Zealand Labour Party. Märts 2016. Lk 5. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 13. juunil 2017. The Labour Party's values are based on our founding principle of Democratic Socialism.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Clive Bean (2009). "New Zealand". Mark N. Franklin; Thomas T. Mackie; Henry Valen (toim-d). Electoral Change: Responses to Evolving Social and Attitudinal Structures in Western Countries. ECPR Press. Lk 285. ISBN 978-0-9558203-1-1.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Aimer, Peter (1. juuni 2015). "Labour Party: Ideology and the role of unions". Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand. Vaadatud 13. detsembril 2016.
  9. ↑ "New Zealand Labour Party founded". Ministry for Culture and Heritage. 23. detsember 2016. Vaadatud 4. veebruaril 2017.
  10. ↑ Miller 2005, lk 32–33.
  11. ↑ "New Zealand – Political process | Britannica". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 7. mail 2022.
  12. ↑ Gustafson 1980.
  13. ↑ "Returning to Labour's Roots" (inglise). New Zealand Labour Party. 18. aprill 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuli 2017. Vaadatud 19. juunil 2017.
  14. ↑ Derby, Mark (11. märts 2010). "Strikes and labour disputes −1908 Blackball strike". Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand (New Zealand English). Vaadatud 1. veebruaril 2023.
  15. ↑ "History of the Labour Party: The labour movement in New Zealand". New Zealand Labour Party. Vaadatud 19. juunil 2017.
  16. ↑ "Party information". New Zealand Labour Party. Vaadatud 11. märtsil 2022. The Labour Party is part of a wider labour movement, which continues to help working Kiwis in New Zealand. We therefore have a relationship with our affiliated trade unions.
  17. ↑ "2017 General Election – Official Result". New Zealand Electoral Commission. Vaadatud 7. oktoobril 2017.
  18. ↑ "New Zealand election: Jacinda Ardern's Labour Party scores landslide win". BBC News. 17. oktoober 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2020. Vaadatud 18. oktoobril 2020.
  19. ↑ Corlett, Eva (14. oktoober 2023). "New Zealand abandons Labour and shifts to the right as country votes for wholesale change". The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2023. Vaadatud 19. oktoobril 2023.
  20. ↑ Rodney Smith; Ariadne Vromen; Ian Cook (2006). Keywords in Australian Politics. Cambridge University Press. Lk 177. ISBN 978-0-521-67283-2.
  21. ↑ "Labour Party: Fourth and fifth Labour governments". Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand. Vaadatud 13. detsembril 2016.
  22. ↑ New Zealand Labour Party (30. november 2019). "New Zealand Labour Party Constitution and Rules 2019" (PDF). Vaadatud 7. jaanuaril 2020. The Party accepts the following democratic socialist principles [...].
  23. ↑ Vowles, Jack (1997). Political Science. Kd 49–50. Lk 98.
  24. ↑ Scott, Michael (2016). Making New Zealand's Pop Renaissance: State, Markets, Musicians. Routledge. Lk 34, 56.
  25. ↑ "Labour: Constitution and Rules" (PDF). NZ Labour Party. 2014. Lk 4. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2014. Vaadatud 11. juunil 2014. The Party accepts the following democratic socialist principles –
    g. All political authority comes from the people by democratic means, including universal suffrage, regular and free elections with a secret ballot.
    h. The natural resources of New Zealand belong to all the people and these resources, and in particular non-renewable resources, should be managed for the benefit of all, including future generations.
    i. All people should have equal access to all social, economic, cultural, political and legal spheres, regardless of wealth or social position, and continuing participation in the democratic process.
    j. Co-operation, rather than competition, should be the main governing factor in economic relations, in order that a greater amount and a just distribution of wealth can be ensured.
    k. All people are entitled to dignity, self-respect and the opportunity to work.
    l. All people, either individually or in groups, may own wealth or property for their own use, but in any conflict of interest people are always more important than property, and the state must ensure a just distribution of wealth.
    m. Te Tiriti o Waitangi/The Treaty of Waitangi is the founding document of New Zealand, and that the Treaty should be honoured in the Party, government, society and the whanau.
    n. Peace and social justice should be promoted throughout the world by international co-operation and mutual respect.
    o. The same basic human rights, protected by the State, apply to all people, regardless of race, sex, marital status, sexual orientation, gender identity, age, religious faith, political belief or disability.
  26. ↑ Bracewell-Worrall, Anna (10. veebruar 2017). "What the data tells us: Māori and Pacific voters throw support behind Labour". Newshub. Vaadatud 6. mail 2018.
  27. ↑ Vowles, Jack (2013). Towards Consensus?: The 1993 Election and Referendum in New Zealand and the Transition to Proportional Representation. Auckland University Press. Lk 20–23. ISBN 978-1869407162.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uus-Meremaa_Tööpartei&oldid=6738362"