Tehing

Tehing (inglise keeles transaction) on toiming või omavahel seotud tegude kogum, mille esitatud tahteavaldusega tahetakse saavutada õiguslik tagajärg. ^[1]

Tehinguid saab teha kas ühe või mitme tahteavalduse esitamisega. Sellega kaasnevad tehingu tegijalt oodatud õiguslikud tagajärjed ehk käsud, keelud või load midagi teha, mis on kohustuslikud. Kui resultaati ei kaasne, siis on tegemist toiminguga. ^[2]

Liigitamise alus on eelkõige tehingu praktiline ja teoreetiline sisu. ^[2]

Tehinguid saab jagada:  

• ühepoolseks tehinguks ehk ühepoolseks tahteavalduseks, mille võib olla teinud nii üksikisik kui ka mitu inimest ühiselt; ^[2]

• mitmepoolseks tehinguks, milleks on vaja vähemalt kahe inimese tahteavaldust. Peamine ja praktikas kõige tähtsam mitmepoolse tehingu liik on leping, kus lepingupoolte tahe on erinev. ^[2]

Lahutamispõhimõtet järgides saab tehinguid liigitada:

• kohustustehinguks, mis loob aluse juriidilise olukorra muudatustele. ^[2] Võlasuhtest tuleneb kohustus tegu teha või tegemata jätta, nõuda kohustuse täitmist teiselt poolelt, arvestades teise inimese õigust ja soove; ^[3]

• käsutustehinguks, mis otseselt mõjutab õiguste kandumist inimeste vahel, näiteks eseme omandiõiguse üleandmise kompromiss. Üldjuhul on käsutustehing abstraktne tehing. ^[2]

Kui seaduses ei ole määratud kindlat tehingu tegemise vormi, siis kehtib vormivabadus. ^[1] Kui kindel vorm on kehtestatud, siis see on määratud poolte huvide kaitseks. Vorminõuded täidavad kolme funktsiooni: tõendamis-, hoiatus- ja nõustamisfunktsioon. ^[2] Leping ei ole sõlmitud enne, kui vorminõuded on täidetud. ^[3]

Suulise vormi korral eraldi tingimusi ei ole. Pooled peavad oma soovid teatama, huvides ühisele otsusele jõudma ja üldiselt ka oma lepingukohustuse kohe täitma. ^[2]

Kirjaliku vormi puhul on tähtis, et seda saab kogu aeg taasesitada ehk sisu peab kogu aeg teada olema. ^[2] Seetõttu peavad tehingus kirjas olema poolte nimed. ^[1] Tehingut allkirjastama ei pea. Sellistel tehingutel on tõendamise ja informeerimise ülesanne. Kui veebilehel on võimalik pärast tehingu sõlmimist leping endale salvestada, siis on tegemist taasesitava vormiga. ^[2]

Kirjaliku vormi puhul on tähtsaim eeldus lepingu lõppu omakäeline kirjutatud allkiri, millega on võimalik lepingupool tuvastada. ^[2] Masinliku allkirja võib lisada tehingusse ainult siis, kui see on kasutuses tavaline ja lepingu teine pool käeliselt kirjutatud allkirja ei palu. ^[1]

Elektroonilist vormi peetakse üldjuhul kirjaliku vormiga samaväärseks. Et tehing oleks elektrooniline, peab see olema: ^[1]

• jäävalt taasesitamise vormis;
• sisaldama nimesid, kes tehingu sõlmisid;

• elektrooniliselt allkirjastatud (elektroonilist allkirja peab saama seostada sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise hetkega).

Sõlmitud tehing peab olema kirjalikus vormis ja poolte allkirjad kinnitab notar. ^[1] Notar peab kinnitama tehingu tegija ja allkirja õigsust ning lisama dokumendile kinnitamise kohta notariaalmärke. Notarit võib asendada ka muu isik, kellel on selle jaoks pädevus. ^[2]

Tehingu tegemisel tuvastab notar poolte tegeliku huvi ja selle korrektsuse. Ta seletab pooltele tehingust tulenevaid kohustusi ja õigusi ning välistab vead. Notariaalse tõestamise asemel sobib ka kohtukorraldus. ^[2] Leping on kehtiv tõestamise hetkest alates. ^[1] Notariaalset tõestamist vajavad: ^[2]

• kinnisasjade tehingud,

• abieluvaralepingud,

• pärimislepingud,

• kohustus- ja käsutustehingud pantimiseks ja võõrandamiseks,

• ülalpidamislepingud.

Tehingu tõlgendamisel on tähtis tõlgendada tahteavaldust, sest mõista tuleb sisu ja toimingu juriidilisi tagajärgi. Tõlgendamise põhieesmärk on mõista lepingupoolte soovi. Tüüptingimuste lahtimõtestamine on erandiks. ^[2]

Tõlgendada saab: ^[2]

• subjektiivselt ehk tahteteooria järgi, mis proovib lahti mõtestada tehingu poolte reaalset tahet;

• objektiivselt ehk väljendamisteooria järgi, mis keskendub tahtele, mida avaldati.